Rubriigiarhiiv: Ülo Eriku mälestused

1. Minu hariduse tee

Sel aastal pühitseme emakeelse akadeemilise metsandushariduse 100. aastapäeva.
Ülo Erik astus 1945.aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda ja lõpetas selle 1949. aastal. 
Oma mälestustes kirjeldab vanahärra  tolleaegseid õpinguid, tudengielu ja sõjajärgset Stalini-aegset elu-olu. Palju on mälupildikesi Tartust.
Mõned neist on varem avaldatud ka tema mälestusteraamatus “Eriklised metsalood.”

Head lugemist.
Mart Erik

1937. aasta sügisel Tartusse kooli

Minu vennad Paul ja Leo pandi peale 6-klassilise kodukooli lõpetamist õppima 1937. aasta sügisel Tartusse Hugo Treffneri Gümnaasiumi reaalharu esimesse klassi. Minagi läksin linna kooli, Tartu Linna XVI Algkooli kolmandasse klassi.

Elasime väikses toas Kroonuaia tn 34, mis oli odavalt üüritud kahe saksa muti valduses olevast korterist. Kas tõesti rohkemaks raha polnud? Ei usu!
Vanemad vennad olid kodus lahedalt õppinud kolm aastat ja reaalkooli press tundus neile liiga raskena. Katsuti kergemini läbi saada – umbes nii, et ega õpetaja mind täna ei küsi! See taktika paika ei pidanud, kahtede kari suurenes aina!
Õppeaasta kevadel otsustati kooli nõukogus, et nendel poistel tuleb veel samas klassis olla üks aasta, siis ehk hakatakse paremini õppima. Nii see läkski.
Tundsin selle klassi paljusid poisse nägupidi ja hiljem sattusime kokku ka ametialal. Metsameesteks said hiljem Ülo Mathiesen, Boris Philips ja Malev Margus.

1944. aasta oli eestlastele väga raske. 1940 – 1941. aastal nähtud ja kogetud julmused venelaste ning nende stalinlikest kaasajooksjate poolt ähvardasid jälle meie maad.
Minu klassikaaslased olid enamuses sündinud 1926. aastal, mistõttu neid 18-aastasi poisse kutsuti sõjaväkke. Sakslaste rinne lagunes, vene ülekaalukad jõud ujutasid sügiseks Eestimaa jälle vihatud Nõukogude võimu alla.
Kui sõda oli üle käinud, hakkasid hilissügisel tööle ka Tartu koolid „hoolitsusest“ töörahva üle. Esialgu näis, et bolševikud on liberaalsemaks muutunud – saksa okupatsiooni kitsendused kaotati. Näiteks võis turul kaubelda toiduainete ja igasugu riiete ning muu pudi-padiga.

Tartu Esimese Keskkooli esimene lend ja õpetajad

Ei mäleta täpselt millal, kuid Treffneri gümnaasiumi hoones alustati sügisel õppetööd. Meie klassist, kus oli 1944. aasta kevadel 28 õpilast, tuli kooli 5 poissi. Enam kahte poiste gümnaasiumi Treffnerit ja Poeglaste – Poikat, mis nüüd nimetati keskkooliks, eraldi pidada polnud mõtet, sest õpilasi oli vähe. Ka Poika õpilasi tuli kooli enam-vähem sama palju kui meid. Kokku oli selle aasta lõpuklassis ainult 14 poissi. Esialgu võib-olla võõrastasime üksteist, kuid varsti olime juba suured sõbrad. Meie klassi helgematest peadest olid lahkunud Eestist Jüri Palviste, kes Georg Kerneri nime all oli hiljem kuulus professor USA-s ja Endel Tulving, kes on veel praegugi maailmakuulus professor Kanadas. Selle klassi paremad poisid Poikast Heino Teder ja Uno Koger olid aga meiega koos.
Paljudel puudus kodus elekter ja seetõttu eraldati meile õhtuks õppimiseks koolis õpetajatetuba, kus saime end vabalt tunda ja sõbruneda. Kohe selgus, et ükski meist polnud „punane“.

Õpetajatest oli kahtlemata tähtsaim direktor matemaatik Karl Maasik, kes Treffneri humanitaarharu poisse halastamatult tuuseldas. Meie polnud näiteks mõningatest trigonomeetria valemitest ja seosetest üldse kuulnudki. Maasik tegi aga klassitöid ja hinded olid meile hirmuäratavad. Minu ühe töö hindeks trigonomeetriliste keeruliste valemite alal oli üks kahe miinusega, sest puudusin eelmisest tunnist, kus see asi läbi võeti! Käisin jala Kastrest süüa toomas. Endine Poika poiss, hilisem kuulus meeskoori dirigent Peeter Lokk kutsuti tahvli juurde. Maasik dikteeris talle ülesande, kuid edasi ei osanud poiss midagi teha. „Karla“ käratas siis, et vahib tahvlit, nagu vasikas aiaväravat, haaras siis kriidi käest ja lausus Petale põlglikult – Tolkus!
Ega me tema peale viha ei kandnud, oli vägev Eesti koolmeister! Meid aitasid matemaatikas toetada ka klassivennad, kellega koos õppides saime juba normaalsemaid numbreid. Lõpueksamiteks matemaatikas olid meil juba head hinded. Karl Maasik oli pahane selle peale, et minu lõputunnistuse peale tuli panna matemaatika eksami hinne, mis oli viis.
Majandusgeograafiat õpetas Taavit Koppel, kes teatas, et Nõukogude Liit on maailmas energeetika poolest esikohal jäädes maha vaid USA-st!
Laulmist õpetas Juhan Simm, kes proovis hääli koori jaoks. Keda „jessuke“ heliredeliga polnud õnnistanud – see reservi, ütles maestro! Ta mängis prooviks pärastpoolset ENSV hümni ning lausus autori (Gustav Ernesaks) kohta: „Näe, käis Venemaal ära ja on vene laulu valmis treinud“.
Ladina keelt ja loogikat õpetas põline poissmees Heinrich Freiman, hüüdnimega Rasva-Ants. Humanitaarklassi poistele oli ladina keelt õpetanud selleks ajaks ülikooli õppejõuks saanud Lalla Gross, kes tegi sellest kõigist muust tähtsama aine. Reaalharu poistele oli see vana keel aga täielik uudis. Nüüd võisime meie koolivendi abistada.
Õppisime ka kosmograafiat, õpetaja oli Herman Mürk. Küsis korra hilisemalt tuntud advokaadilt Lembit Lillelt, et ta räägiks Kepleri seadustest. Lembit vastas, et neid oli kokku neli ja teadustas seda mitmel korral. Herman Mürk lausus selle peale: „Tubli poiss, ma panen Sulle kahe. Oleksid öelnud mõne arvu vähem, siis oleks hindeks üks olnud!“
Eesti keele õpetaja oli Magda Teder, kes jaotas meid „oma poisteks“ (st Poika poisteks) ja teisteks.Vene keelt õpetas Olga Linnus, kelle mees Ferdinand Linnus oli olnud Eesti Rahva Muuseumi direktor. Tema pog Jüri Linnus oli meie klassis.
Joonistamise õpetaja oli Nigul Espe, kes kavandas meile keskkooli lõpumärgi – romb tarkusesammaste vahelt tõusva päikesega ja kiri TEK I, Tartu Esimese Keskkooli esimene lend.
Väikse kasvuga ajaloo õpetaja Valter Metti oli klassijuhataja ning sõbralik mees. Kehalise kasvatuse õpetaja Endel Arand saatis ükskord meile tunniandjaks kehakultuuri teaduskonna üliõpilase, kes laskis meil teha kiireid harjutusi kuni oimetuseni. Arandi abikaasa Elfriide Arand, ümmarguse näoga kleenuke naine, õpetas saksa keelt.

Kes neid lugusid kõiki enam mäletabki. Õppetöö viimastel tundidel küsiti igalt poisilt, mida ta edasi kavatseb teha. Kõik soovisid kõrgharidust saada ja seda esialgu poisid proovisidki. Mina metsandust, koolivend Heino Terder lausus, et tema tahab „taivatähti“ minna uurima. Heino Tedrele anti kuld- ja Uno Kogerile hõbemedal.
Lõpuaktusel laulsime tol ajal veel „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm…“ kahte esimest salmi. Kolmas oli juba keelatud. Võisime kanda ka Treffner sini-valget või Poika must-kollast vormimütsi.
Koolilõppu pühitsesime Gustav Adolfi tänaval minu pisikeses toas ja kevadises aias 1945. aasta jaanipäeval. Noortele kogenematutele meestele hakkas tšekkidega (seda sai osta tööliskaardi kupong nr. 20-ga) lunastatud poeviin pähe ja meie laul ning pillimäng kostus Kassitoomest kaugemalegi.

Enne sõja lõppu toodi Tartusse Kuramaalt Eesti Korpuse mõned väeosad. Nende munder oli viisakas (olevat pärit Inglismaaalt). Noored poisid olid õnnelikud, et ellu jäid, sest neid aeti veel viimastel sõjakuudel mõttetutesse lahingutesse. Koolipidudel mängis tihti korpuse bigbänd, kus kaasa tegi hilisem kuulus helilooja Raimond Valgre. Elu Tartus muutus turvaliseks, sest öösiti patrullisid nüüd ainult eestlased.
Esialgu tundunud lootus, et bolševikud on liberaalsemaks läinud, oli kahjuks asjatu. NKVD seadis end sisse jälle Riia tänaval ja nende „töö“ läks varsti käiku uue hooga.

Tartu Riiklikus Ülikoolis metsandust õppimas

Andsin sisse avalduse õppimiseks Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Sisseastumise eksamid tegin ära, kuigi eesti keele suulise jutuajamise ajal oli mul palavik 38,2 kraadi. See oli mingi imelik haigus, mida nimetati siis kaeviku palavikuks.

Ei läinud kaua aega, kui teadetetahvlile ilmus nimekiri uutest üliõpilastest, nende hulgas olin ka mina! Õnnest valmis vaat et taevasse hüppama! Rõõmsa üllatusena lugesin, et meie kursuse vanemaks oli määratud klassivend Heino Teder! Sisseastumise eksamitest oli ta kuldmedali tõttu vabastatud ja minul polnudki enne teada, et ta tahab saada ka metsameheks.
Metsaosakonna õppejõududest olid punavõimu tagasituleku eest Eestist pagenud euroopaliku kuulsusega ja Eesti metsateaduse rajaja professor Andres Mathiesen, professor Oskar Daniel ja professor Kaarel Veermets. Venemaalt tulid tagasi metsateadlased August Karu, Teodor Krigul, Valdek Ritslaid ja Endel Laas. Eesti metskondadest värvati õppejõudude lisaks August Michelson ja Adalbert Vohli. Veel olid kohal varasemad õppejõud Peeter Rõigas ja Olev Henno. Assistentideks olid Helmut Taimre, Harald Rebane ja Ilmar Laas.

Tol ajal toimusid loengud ja praktikumid väga erinvais paigus – metsanduslikud ained ja geoloogia Aia tänaval, botaanika, geodeesia ja mullateadus Laial tänaval, füüsika ja keemia ülikooli peahoones, taimefüsioloogia ja üldine botaanika Laia tänava botaanikaaia auditooriumis, anorgaanilise keemia praktikum „põrgus“ ülikooli keldrikorrusel, mullateaduse praktikum keemiahoones (peahoone kõrval), matemaatika ja meteoroloogia metobsi hoones Juhan Liivi tänaval, poliitained Ülikooli tänavas ja Aia tänava suures auditooriumis ning sõjaline õpetus Hermanni tänaval. Metsatööstuslikke ained õpetati pärast eraldi teaduskonna loomist Veski tänaval ja esmaabi Toome kliinikus. Andis lipata loengult loengule või praktikumile. Noortele inimestele see mingeid raskusi ei tekitanud, vastupidi – nii oligi huvitavam.
Anorgaanilist keemiat luges Mark, üldist botaanikat Saviauk, meteoroloogiat Liidemaa, geoloogiat professor Orviku.

Tolleaegne õppekava oli nelja-aastane, nagu Eesti Vabariigi aegu, ainult et juurde oli poogitud marksism-leninism, poliitökonoomia ja sõjaline õpetus. Õppejõudu auditooriumi tulekul tervitati vana tudengite kombekohaselt istudes jalgade sahistamisega. Kui ühte Moskva tegelast (vist õigusteaduskonnas) samamoodi tervitati, lõpetati see vana bursi komme päeva pealt.
Esimesel kursusel olid üldained, botaanika, anorgaaniline ja orgaaniline keemia, füüsika, kõrgem matemaatika ja punased ained. Pofessor Rägo luges matemaatika kursust väga selgelt ja natuke ka huumoriga. Aga eksamil oli ta halastamatu, ühe meie poisi kukutas ta läbi kuus korda ja alles seitsmendal korral pani ta hindeks rahuldav! Aga noormees kaotas kaks aastat, sest järgmisele kursusele lisati nõukogude võimu poolt veel üks õppeaasta.
Mina jäin vahele esimesel katsel. Rägo ajas mind minema ja ütles: „See asi on hoopis teisest ooperist!“ Näitasin oma rehkendust ka Rägo assistendi Gleb Bichelele, kes ütles et ülesanne oli õigesti lahendatud. Nägin seda ju eksamil ise ka, kuid ei julgenud temale vastu hakata. Mitte nii nagu üks agronoomia üliõpilane, kui ta oli pileti küsimustele kõik korralikult vastanud, kirjutas õppejõud õpinguraamarusse ainult rahuldava hinde. See mees oli, nagu iseseisvumise ajal selgus, olnud rindemees Narva pataljonis. Üliõpilane olevat tõusnud püsti, löönud rusikaga lauale ja käratanud: „Te panete mulle viie!“ Seda siis Venemaa haridusega ja nõiavälimusega naisdotsent kohe suure hirmuga ka teinud.
Mina olin tol ajal ju alles äsja saanud 18-aastaseks ega julenud piuksugi teha professori vastu. Matemaatika peletas meie kursuse pealt nii mõnedki üliõpilased. Ja kui nüüd küsida, kas seda metsamehe ametis ka vaja on olnud, siis raputan ma küll pead. Võib-olla oli see tarvilik vaid loogilise mõtlemise jaoks? Igatahes praegu tean, et integraali märk oli „üks kõver vigur“, kuid milleks seda vaja ol, üldse ei mäleta.
Esimeselt kursuselt on veel hästi meeles botaanika süstemaatika õppeaine, mida luges meile Venemaa haridusega professor Marland. Ta oli väikselt kloun, kelle loengul sai ka nalja. Mulle botaanika meeldis ja ma õppisin seda mitu nädalat kodus Kastres ilusal soojal maikuul. Eksamil professor Marlandil piletisüsteemi polnud, küsis niisama. Esiteks näitas näpuga oma kabinetis ühele rippuvale pildile ja küsis: „Kes see mees on?“ Vastasin, et kuulus Charles Darvin ja lisasin veel juurde oma kooliteadmised. Siis pani ta mulle ette ühe herbaariumi taime. Ütlesin, et see on pääsusilm Primula farinosa. Professor imestas: „Ah et ladinakeelset nime ka teate! Tark poiss olete!“ Hindeks „väga hea“ ja eksam oligi läbi. See oli vist minu kõige edukam eksam (kiiruse poolest).
Geodeesiat õpetas Tiitso, kes paistis silma sellega, et lausus tihti nagu iseenesest „vabariigi president Päts“. Ta oli üks paremaid geodeesia asjatundjaid Eestis. Assistendiks oli veel praegugi elusolev tasase jutuga Leo Vassiljev. Geodeesia ruumides oli laborandiks vanem lühikese kasvuga mees, kes tõi peegli saali või viis ära õppevahendeid auditooriumist. Mõni aasta hiljem mees arreteeriti, sest ta varjas ja toitis aastaid oma pööningul redutanud üht tuntud Tartu kirikuõpetajat. Mees käinud öösiti väljas ja tuntud vaenlaste poolt ära. Dotsent Tiitso lasti ametist lahti.
Üldainetest pidime tegema veel eksamid füüsikas, anorgaanilises ja orgaanilises keemias. Füüsika eksami tegin oma endise Treffneri kooliõpetaja Herman Mürgi juures, kes lausus, et ma polevat temale nii hästi kunagi vastanud. Andis käe ja ütles, et lepime nüüd siis ära, mille vastu minul muidugi mitte midagi polnud. Orgaanilise keemia lektor oli dotsent Sossi – purukarsklane, kes arvas, et purjusolek olevat ajutine hullumeelsus. Aga see ei takistanud tal välja andmast väikest raamatut, kus õpetas tegema koduveini.
Mullateadust õpetas kuulus professor Osvald Hallik, kes oli ka teaduskonna dekaan. Oli nõudlik mees, kes ütles, et eksamil armuheitmist ei tule. Seda temale iseloomulikule põriseva „r-iga“ tehtud ähvardust viis ta ka ellu. Assistendiks oli tal vaikne soliidne agronoom Jegorov, kes oma ülemusega võrreldes oli üliõpilaste vastu väga leebe.
Fütopatoloogiat õpetas professor Marland, kes näitas meile näppudega, kui väiksed on bakterid.
Sõjalise õpetuse kateedrijuhataja oli alguses polkovnik Lombak – päris sõbralik mees. Järgmisel aastal pandi juhatajaks polkovnik Feldmann, ahvinäoga tige stalinist, vist endine Eesti Korpuse diviisiülem. Õppejõududeks olid majorid Talvet ja Laido, alampolkovnikud Paul ja Teiman ning polkovnik Trossi. Alguses oli õppejõuks veel vanemleitnant Uustal, kellest hiljem sai kiiresti õigusteaduste doktor ja professor. Teiman ja Trossi olid vabadusristi kavalerid. Kolonel Verner Trossi, kahe vabadusristi omanik, oli 1924. aastal Tondil Eesti Sõjakooli ülem, kus kommunistide mäss maha suruti. 1950. aastal mõisteti talle selle eest traditsiooniline 25 + 5. Ta oli minu isaga koos Narva vangilaagris, kus ta arvatavasti enne 1955. aastat suri. Eestiaegsed ohvitserid Talvet, Laido ja Teiman olid mõistlikud mehed. Mölakas oli endine leitnant, siis tolleaegne alampolkovnik Paul, kes korpuses oli punastele pugemise pärast vihatud. Tema süü läbi sai palju eesti mehi hukka Saaremaale dessandi tegemise aegu.
Riigieksami tegime sõjalises õpetuses ära 1948. aastal ja meile lubati nooremleitnandi pagunid. Mina jäin nendest (jumal tänatud) ilma, sest just enne ülendamist arreteeriti minu isa.
Marksism-leninism pidi olema ülikoolis üks põhiaine ja seda valelikku võltsajalugu täis „õpetust“ suruti üliõpilastele tugevasti peale. Väga vähesed võtsid seda tõsiselt. Esimesel kursusel oli meil õpetajaks luuletaja ja silmnähtavalt hea inimene Aira Kaal. Sain temalt hinde „väga hea“. Järgmisel aastal oli õpetajaks ühe käega „kummkäpp“ Reimann, kes oli ehtne stalinist. Naljanumbriks seal kateedris oli vanemlaborant Vigla, kes omal ajal oli ühe Võrtsjärve ääres oleva suurtalu sulaseseisusest jooksnud salaja Petseri kandis üle piiri Venemaale.
Poliitökonoomiat luges vanemõpetaja Palgi. Arvan, et temale tegid vist veerand kogu üliõpilastest eksami nn väljatoodud piletiga. See asi käis nii, et keegi võttis siis, kui õppejõud ei pannud tähele, laualt kaks piletit, millest oma valikul vastas ühe ja teise viis ukse taha. Eksamile minnes vastas ta juba ettevalmistatud pileti järgi ja tõi uue välja. Kuidas küll sellest aru ei saadud?
Metsazooloogiat luges dotsent August Eenlaid ja praktikat juhendas Ruubel. Ühel jõululaupäeval oli loengul vaid kaks meie naisüliõpilast, kuid dotsent ei teinud sellest väljagi, luges oma kaks tundi ära nagu tavaliselt kui üliõpilasi oli auditoorium täis. Niipalju Eenlaid meile halastas, et nõutud putukate kogu võis anda kolme üliõpilase peale ühe komplekti.
Taimefüsioloogia oli mulle üks huvitavamatest ainetest. Selle lektoriks oli kleenuke daam nimega Taimre. Igatahes eksam oli 17. jaanuaril 1948. aastal. Eelmisel päeval oli olnud minu toas suur pidu. Kuidas küll mahtus 9-ruutmeetrisse tuppa kogu meie kursus ja hulka külalisi veel? Väga heatahtlik ja sümpaatne lektor küsis, mis Teil täna viga on, muidu olite alati küsimusi esitamas ja aktiivne. Ütlesin: „Täna on mul 20 aasta sünnipäev!“ Daam tõusis püsti, surus mul kätt ja kirjutas õpinguraamatusse hinde „hea“, ning lausus, et „väga“ eest tuleb veel kord tulla. Ei ma läinud.
Endine Kuusiku katsemetskonna metsaülem August Michelson luges dendroloogia kursust. Rahulik ja täpne mees oli oma õpetaja professor Andres Mathieseni järglasena hinnatud õppejõud, kes oskas dendroloogia õppeainest üliõpilased lugupidama panna. Ta õpetas ka ulukibioloogiat ja jahindust. 1950. aastal lasti ta poliitilistel põhjustel töölt lahti. Arvatavasti takistati tal ka juba valmisolevat mahukat kandidaaditöö kaitsmist. Ta suri 1953. aastal.
Metsatakseerimist luges Elmar Saar. Ta oli mõistlik mees, kuid suri enne, kui saime tema juurde eksamile minna. Järglane oli Teodor Krigul, kellel esialgu polnud vist omalgi asi selge. Näiteks küsis ühelt meie poisilt eksamil: „Kas Te palki olete näinud?“ Metsakorralduse loengul kirjutas ta tahvlile üks kord sõnagi lausumata kahe tunni jooksul arve ja valemeid ning viis minutit enne loengu lõppu kustutas kogu selle tarkuse märja lapiga tahvlilt maha. Ise pomises midagi arusaamatut ja astus auditooriumist välja.
Dotsent Peeter Rõigas luges metsakasvatuse tehnikat, see tähendab puuliikide kasvunõudlusi nende kasvatamiseks. Ta luges ka metsakaitset putukate rüüste eest, mis jäigi tema lõplikuks erialaks. Dotsent Peeter Rõigas oli olnud professor Danieli assistent ja oskas oma ainet õpetada hästi. Tal oli varemgi olnud psüühhilisi häireid, kuid 1949. aasta küüditamise aegu oli ta päris haige.
Üldist metsateadust ja raieid õpetas dotsent August Karu. Tema oli metsaasjanduse entusiast, kes oli vahest närviline ja isegi veidrik, kuid seda mida ta õpetas, on mul siiani meeles.
Olen alati öelnud ja kogu meie kursus ka, et kõige väärtuslikumad õppejõud tol ajal teaduskonnas olid dotsendid August Karu ja Peeter Rõigas.
Millalgi tuli Saksamaalt tagasi prof.dr.rer.for. Kaarel Veermets. Tema sai Nõukogude riigilt dotsendi ameti ja teaduste kandidaadi tiitli. Õpetas meile puidu tehnoloogiat ja metsakaubandust. Võrreldes Teodor Kriguliga, kes tükkis loengutel puterdama, olid Veermetsa loengud väga selged. Puiduteaduse praktikumi juhendas meil August Örd, kes varsti siirdus Järvamaale Purdi metskonda metsaülemaks.
Metsatööstuslikke aineid õpetas vahepeal siis Metsateaduskonna dekaaniks määratud dotsent Valdek Ritslaid. Dekanaat asus juba Veski tänaval tellistest majas. Dekaan tundus meile kuidagi kerglasena.
Põllumajanduse aluseid õpetas meile professor Cerilius Ruus. Küsis ühe meie üliõpilase käest, et kui palju emahani muneb aastas. See vastas, et 50 tükki. Professor lausus, et tal on õigus, kuid tavaliselt üle kümne ei mune. Igatahes oli huvitav õppeaine – just kui läbilõige põllumajandusest..
Aianduse ja mesinduse õppejõuks oli tuntud teadlane dotsent August Mätlik, kes sõja ajal pommikillust vigastada sai. Kuulmine oli tal väga nõrk. Meile, metsameestele oli see eksam kerge ja tuli ainult kõrva sisse rääkida. Agronoomidel oli asi palju raskem. Eksamit tehti sedasi. Kõigepealt oli grupp üliõpilasi konspektidega ukse taga. Pileti saanud luges kõva häälega ette, millest ta rääkima hakkab. Ukse taga pandi asjad käima ja loeti aeglaselt ette, mida nüüd eksamitegija dotsendile kõrva rääkis. Kui aga assistent juhtus olema eksamitoas, ei olnud uksetagusest lektooriumist kasu midagi.
Esmaabi kursust luges meile Toomemäe kliinikus doktor Vainer, kes kogu kursusele pani maksimumhinded.

Metsaasjandusega seoses oli talvisel ajal hulka praktikume. Puid-põõsaid õpetati tundma lehtede, okaste, pungade ja puidu kaudu. Praktikumi juhendajaks oli assistent Olev Henno kõrval ka noor, äsja Eesti korpusest demobiliseeritud leitnant Endel Laas. Ta käis ringi hulka aega nõukogude armee paguniteta ohvitseri riietes.
Idandasime kuuse ja männi seemneid, juhendajaks oli Harald Rebane.
Õppisime tundma metsakahjureid söömapiltide ja nende piirituses hoitud isendite järgi assistent Ruubeli juhatusel.
Tähtsaks loeti aga seminaridel esinemist. Igale üliõpilasele anti kätte mingi teema, mille kohta tuli kirjutada referaat. Määrati ka oponent. Skandaal tekkis, kui üks üliõpilane kirjutas täpipealt vanast metsaraamatust oma seminaritöö maha. Dotsent Karu ähvardas plagiaati kohtu alla anda. Nii hull see asi muidugi ei olnud – poiss tegi lihtsalt uue töö.
Huvi pakkus meile kõigile vabatahtliku osavõtuga ring, mille nime ei mäleta, aga põhi oli lihtsalt metsakasvatus. Seal sai igaüks sõna võtta ja õppejõududele küsimusi esitada.

Märtsiküüditamine ja diplom

Poliitiline olukord muutus aga üha teravamaks. Kõigi poolt (ka nooremate kursuste) tunnustatud kursusevanem Heino Teder muudeti lihtliikmeks kolmanda õppeaasta lõpul. Uueks kursusevanemaks määrati Leonhard Kuslapuu, kes sai sel postil olla vaid mõni kuu.Temagi oli suurepärane sõber kõigile, kuid äkki avastati punaseltskonnas, et ta on sündinud 1923. aastal. Sihuksed pidid olema kindlasti saksa sõjaväes (ja muidugi ta seal oligi). Nüüd siis määrati mõneks kuuks enne lõpetamist kursusevanemaks mind, sest olin teistest kõige noorem.
1949. aasta märtsiküüditamisega viidi ära Siberisse meie kursusekaaslane Arnold Raudsepp, kes jäigi sinna elama. Samast saatusest pääsesid Eha Moor ja Heino Hansen, sest neid oli ette hoiatanud dekaan Valdek Ritslaid. Hilisemal ajal muutus minu suhtumine tolleaegsesse „kehkadivei“ dekaani põhjalikult, sest jutu järgi kaitses ta ikkagi tol stalinlikul ajal meie metsanduse üliõpilasi. Või polnud see nii?

Ilusate ilmadega 1949. aasta kevadel kuulutati välja meile õpingute lõpetamiseks riigieksamid. Siin on mul millegipärast mälulünk, ei mäleta midagi täpsemalt. Metsakasvatuse eksami eel tehti mõned loengud, kus tutvustati Lõssenko meetodit metsa kultiveerimiseks, Pogrebnjaki metsatüpoloogiat ja midagi veel. Kõik metsanduslikud eksamid läksid hästi, aga mida minult küsiti, ma absoluutselt ei mäleta. Poliitilise marksism-leninismi eest sain hädise kolme (seda mäletan väga hästi), sest minu käest taheti teada ühe Lenini teose tarku õpetussõnu, mida ma polnud lugenud. Ka kokkuvõtet mitte.

Peale kõigi vajalike eksamite sooritamist anti minule diplom B Nr.897765, kus on tähendatud: selle ettenäitaja sm. Erik, Ülo Pauli pg. astus Tartu Riikliku Ülikooli Metsandusteaduskonna metsamajanduse osakonda 1949. a ja lõpetas selle teaduskonna täieliku kursuse metsamajanduse erialal. Riikliku eksamikomisjoni otsusega 08. juulist 1949 omistati temale metsamajanduse inseneri kvalifikatsioon.
Allakirjutanud: Riikliku eksamikomisjoni esimees August Karu, rektor Alfred Koort ja sekretär A. Nurk. Tartus, 9.septembril 1949.Reg nr. 666.

Diplomil on viga, sest ülikooli astusin ju 1945. aastal. Venekeelsel osal seda ei ole -astus sisse 1945. aastal ja lõpetas 1949. aastal.
Tegelikult astusin ma TRÜ Põllumajandusteaduskonna metsaosakonna üliõpilaseks, mis muudeti hiljem metsandusteaduskonnaks. Ma olin kogu õpiaja jooksul keskmiste hinnetega poiss. Ei püüdnud ma ka kõrgemat stipendiumi. Kui õppeaine meeldis, sain hea hinde ja kui ei meeldinud olin rahul ka madalama hindega.
See mustjas-halli kaanega dokument, sissepressitud Nõukogude Liidu vapi kujutisega ja kirillitsas suurte tähtedega DIPLOM, oli minu tulevase kahtlemata väga eduka metsamehe karjääri alustala.

Nüüd palun vabandust nendelt, kes arvavad, et ma vahest olen ka „Käo-Jaani“ ajanud! Kõik mälestused, mida olen kirja pannud, on ikkagi 1944. aasta oktoobrikuust kuni 1949. aasta jaanipäevani – seega 2007. aastast õige palju aega tagasi.
Kõik kirjapandu põhineb minu oma isiklikule mälule, välja arvatud sõjameeste Trossi ja Teimani esiletõstmine „Eesti Vabadusristi kavaleride albumis“. Aga ma ise ei usu, et midagi väga viltu võiks olla, sest mäletan ju selgesti kasvõi seda, kuhu ma oma jalutuskeppi eile õhtul ei pannud!

2. TRÜ Põllumajandusteaduskonna Metsaosakonna I kursuse üliõpilased 1945. aasta sügisel ja nende edasine käekäik.

Tänavu[1] möödus sellest ajast juba 60 aastat kui Tartu Riikliku Ülikooli Peahoone koridoris oli väljas tudengite nimekiri, kes olid vastu võetud Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Kõige rohkem oli minul hea meel sellest, et minu klassivend Heino Teder oli kursuse vanemaks määratud.

Esialgu oli seal kirjas Kristjan Võsoberg, kes astus ülikooli 1942. aastal. Kuna ta oli minu vendade klassivend Treffneri Gümnaasiumist, siis tean, et ta oli hiljem Põlva rajoonis suure rikka kolhoosi esimees. Ta oli saanud Kehtna Kolhoosi Esimeeste Koolist nooremagronoomi kutse ja metsandusega enam ei tegelenud.

Esialgu käisid loengutel ja küllap õiendasid ka mõned eksamid meist hulka vanem proua Ojaste(u) (eesnime ei mäleta) ja Liilia Haavakats, kes oli lõpetanud keskkooli kuldmedaliga. Loengutel käis ka Tartu II keskkooli lõpetanud pruunide silmadega kena tütarlaps, kelle perekonna nime ei mäleta, kuid eesnimi oli Aime. Nende edaspidisest käekäigust mul pole aimu.

Leida Posti otsustas edasi õppida farmaatsiat. Selle teaduskonna ta ka lõpetas ja töötas kaua aega oma erialal. Õie Vilu õppis aga kehakultuuri õpetajaks ja töötas ühes Pärnu keskkoolis.

Noormeestest käis esialgu loengutel koolivend Tartu I Keskkoolist Ilmar Koort, kes õppimisest loobus õige pea. Ta oli hiljem Tartus kaupluse juhataja ja suri noorelt 42-aastasena südamepuudulikkusesse.

Meie kursusel oli ka Harri Kärtner, kes ei julgenud alguses üldtutvustamisel oma nime välja öelda, sest ta ei saanud õigesti hääldada k ja r tähte, mis just tema nimes olidki. Ja vaat et igale loengule jäi ta hiljaks, tuli portfell kaenlas ja lohistas jalgu. Aga lõpetas õigusteaduskonna ning oli suur pensionäride kaitsja, vist ka teaduste kandidaat. Ime küll, kuid ta kõnedefekt oli hiljem kadunud.

Vello Vares tegi ära kõik esimese kursuse eksamid, ka matemaatika ja oli Järvseljal vähemalt botaanika praktikumilgi, kuid läks järgmise aasta sügisel üle põllumajanduse osakonda. Ta oli abielus ja peres lapsed, seepärast läks tööle. Vello oli Suure-Jaani metsamajandi Vastemõisa metskonna metsaülem ja metsamajandi direktori Aksel Lüde suursoosik. Aga mitte kauaks. Vanemmetsaülemaks määrati 1951. aastal Raimond Kiis, kes tahtis ise direktoriks saada ja värbas endale sõpru kohalike metsaülemate hulgast. Lüde sai võidu ja peksis vaenlased minema. Nii ka Varese, kes oli hiljem metsaülem Veriora ja Tudu metsamajandis. Tema häda oli liigne napsitamine ja viimaseks töökohaks enne surma oli meistri amet Tudu metsamajandis.

Just metsaülemaks tahtis saada Uno Tammal, kes oli hea peaga noormees Haapsalust. Vanematel oli seal väike maja ja ema töötas naistejuuksurina. Tal oli ka kena välimusega vanem õde. Käisin neil külas 1945. sügisel. Oli meie kursuse nooremate meestega kambas ka õlle joomisel. 1947. aasta suvel praktikumi ajal Järvseljal tundis ta end halvasti ja sõitis koju. Soolte tuberkuloos viis 20-aastase noormehe sügisel hauda. Kunagi, mingisuguse konverentsi aegu Haapsalus, otsisime kalmistult tema haua üles ja langetasime pea.

Kursusel oli ka üsna pikakasvuline heleda peaga Kira Pavlov, kes esimese kursuse praktikumid tegi meiega Järvseljal kaasa. Sügisel läks ta üle farmaatsiat õppima ja selle teaduskonna ka lõpetas.

Hoopis väge täis mees oli Venda Vallisto, Väike-Maarja lähedalt pärit. Laulis Ülikooli meeskooris bassi ja oli linna peal esimese sordi eluvend! Korra tegi ta Järvseljal ettepaneku, et ostetagu talle pudel viina, siis hüppab ta koos oma piduülikonnaga ja lips ees särgiga supluskoha vunklaualt vette. Etendust tuli vaatama kogu kursus, hüppaski kurivaim vette, tuli välja ja kohe sai kätte ka pudeli, mille kulistas üksinda endale sisse! Siis loperdas kuidagi saeveski juurde ja jäi sinna – märg ja loru nagu ta oli – kohe magama. Nii palju sest asja oligi, mitte nii, nagu ütles üks teine tudeng, kes oli seal lossis parasjagu napsitanud: „No mina nii kalli peaga magama küll ei lähe!”

Aga Vallisto bravuurne käitumine mõnele üliõpilasele ja ka õppejõule ei meeldinud. Teise kursuse praktikumi ajal ta eksmatrikuleeriti. Hiljem oli kuulda, et ta töötas mingi ametiühingu vabariiklikus komitees, püüliveskis Leevil ja kusagil metsatööstuse jaoskonnas meistrina.

Aga üks asi, mida nooremad mehed ei tea ja ka palju neid vanemaid veel eluski on, et Venda Vallisto kaudu tuli käibele metsameeste hümn: „Seal kuulsas Jahilossis, kus vilgas elu keeb…..!” hoopis niimoodi: „Seal kuulsas Rakvere linnas, kus Saku õlu keeb…!” ja edasi läheb juba nii roppude sõnadega, et minusugune „ätt” seda laulma enam ei hakka (kuigi sõnad on meeles veel küll). Selle laulu särtsakas viis julgustas peaaegu igal kursusel (lennul) uusi ja uusi salme juurde luuletama ja nüüd on lugu nii pikk nagu lohe. Ka viisis on väikseid muutusi, mis kõrvu hakkab vaid mõnele minusugusele.

Erich Must, sündinud 1915. aastal, oli Eesti ajal Voltveti metsnike kooli lõpetanud metsnik ja tal oli ka gümnaasiumi haridus. Erich tegi ära kõik praktikumid ja eksamid koos meiega. Ta oli meie noorematele poistele huumorimeelne sõber.

Viimane riigieksam oli „marksism-leninism”. Kõik said läbi, tema mitte. Proovis järgmisel aastal uuesti, aga jälle ei lastud läbi. Siis olevat öelnud eksamikomisjoni esimees polkovnik Lombak: „Ei maksa vaeva näha, saksa sõjaväelasele nõukogude diplomit ei anta!” Selge pilt – ta oli oma elulookirjeldusse märkinud, et oli olnud Piirikaitse rügemendis kompanii kirjutaja. O sancta simplicitas![2] Mees jäigi diplomist ilma. Töötas maaparanduse süsteemis, metsatööstuses ja Pärnu metsamajandis peamehaanikuna. Nägin teda viimati vist 1985. aastal. Tema poeg, kõrgharidusega ehitusinsener, elas Tartus minu kõrvalmajas.

Arnold Raudsepp lõpetas Tartu V keskkooli koos Feliks Nõmmsaluga ja elasid ka õpiajal ühes korteris. Arnold oli edukas üliõpilane, ainult et mingi defekti tõttu käis rääkimine tal läbi nina. Ühel märtsikuu öösel 1949. aastal tuldi talle järele ja viidi Siberisse. Peagi selgus, et ta lõpetas veel samal aastal metsanduse ülikooli (vist Tomskis ) ja võttis sealt naise ning jäigi Siberisse tööle ja elama. Kes teab, elab ehk seal veel praegugi.

Teisele kursusele tuli Heino Hansen, kes minu teada tegi ära ka kõik eksamid, kuid jäi märtsiküüditamisele jalgu. Ei tea, milline oli tema saatus, aga elus ta enam pole.

Kõige varem hukkus meist Vello Kala, kes 1958. aastal uppus. Ta oli vaikne heade hinnetega üliõpilane, aga nõrga tervisega – kopsud olid õhu all. Tema purki korjati Järvseljas kinnipüütud metsakahjurid, mida enne lõpetamist kibedasti vaja oli.

Georg Karo oli pärit Võrumaalt, kus ta vanematel oli talu. Isa oli olnud sõjaväearst. Tööle määramisel soovis ta, et teda pannakse kuhugile metsaülemaks. Siis vastanud Voolini asetäitja, tõbras-stalinist Saar, et ei saa. Georg küsinud, et mis põhjusel? Viimaks öelnud see äärmiselt vastik punavõimukandja: „Teie isa olevat sõjas sakslaste poole üle jooksmisel selja tagant politruki poolt maha lastud!“ Ta ei saanudki metsamajanduses tööd, tegeles kaua aega maaparandusega. Sai 1986.aastal hukka, kui sõitis korviga mootorrattaga vastu kruusahunnikut.

Meie kursuse meestest vaidlematult kõige „kõvem“ tegelane oli Heino Teder. Varakult vanemmetsaülem Hiiumaal, Rakveres ja Paides, direktor Kilingi-Nõmmel ja lõpuks legendaarne minister! Järgmine oli kindlasti vanemmetsaülem Haapsalus ja Rakveres ning direktor Feliks Nõmmsalu, kes lõpuks oli ministri esimene asetäitja.

Nüüd võiks mõne sõnaga anda teada ka teiste meie kursuse rahva edasisest elukäigust, kuid tervet lugu pole mõtet kirjeldada. Panen ainult tähtsamad punktid.

Ants Toom – Metsamuuseumi organiseerija.

Ülo Erik – Eesti Metsainstituudi direktor.

Vaike  Hainla (Joamets ) – EMI vanemteadur.

Vello Kala – Tartu Metsatööstuskeskuse insener

Albert Katus – Metskuivenduse osakonna juhataja

Leonhard Kuslapuu – Projektorganisatsioonides osakonna juhataja

Hilja  Katus (Maidla)– Tallinna metsamajandi insener

Asta Nõmmsalu (Kaur) – Tallinna metsamajandi insener

Olev Ott – Võru metsamajandi direktor

Ants Paluvits – Tallinna metsamajandi direktor

Osvald Pogen – Ministeeriumi osakonna juhataja

Evi Raud (Pähn) – Ministeeriumi osakonna juhataja

Georgi Raud – Ministeeriumi osakonna juhataja

Virve Roonurm – bioloogia õpetaja

Erich Saar – Aegviidu metsaülem

Laine Ott (Sori) – Võru metsamajandi insener

Niilo Mei – Kilingi-Nõmme metsamajandi direktor

Heldur Mitt – Luua metsatehnikumi õpetaja

Ilmar Reidla – Kastre metsaülem

Herman Vaabel – Valgamaa metsamajandi insener

Hans-Feliks Tullus – Tartu metsamajandi direktor

Eha Riisberg (Moor) – EMI vaneminsener

Endel Rais – Tartu metsamajandi metsapunkti juhataja

Kõigi meie kursusekaaslaste teenistuskäik, kes diplomi said, on ilusasti kirjas teatmikus „80 aastat akadeemilist metsanduslikku haridust Eestis.”
1948. aastal sai diplomi Ants Toom. 1949. aastal – Ülo Erik, Vaike Joamets, Vello Kala, Georg Karo, Albert Katus, Leonhard Kuslapuu, Hilja Maidla, Asta Kaur, Feliks Nõmmsalu, Olev Ott, Ants Paluvits, Osvald Pogen, Evi Pähn, Georgi Raud, Virve Roonurm, Erich Saar, Laine Sori ja Heino Teder – kokku 18 inimest. 1950. aastal – Niilo Mei, Heldur Mitt, Ilmar Reidla ja Herman Vaabel – kokku 4. 1951. aastal Hans-Feliks Tullus ja 1959. aastal küüditamisest pääsnud Eha Moor ning vangilaagrist vabanenud Endel Rais.

Niisiis meie kursuse lõpetasid diplomiga 26 üliõpilast, neist 7 nais- ja 19 meessoost. Abiellusid Feliks Nõmmsalu ja Asta Kaur, Georgi Raud ja Evi Pähn, Albert Katus ja Hilja Maidla, Olev Ott ja Laine Sori.

Tänasel päeval – 10. novembril 2005 on elus veel 6 naist: Vaike Hainla, Hilja Katus, Evi Raud, Virve Roonurm, Eha Riisberg ja Laine Ott.

Üheksateistkümnest mehest on elus veel 3: Ülo Erik, Olev Ott ja Heino Teder.

[1] Lugu on kirjutatud 2005. aastal

[2] Oo püha lihtsameelsus! Lad k

3. Rasked ajad – sõjataak

1944. aasta kevadel tuli paljudel Eesti poistel minna sõtta. Ikka selleks, et mitte lasta punaarmeed üle piiri. Treffneri koolis polnud minu tutvuse ringkonnas kedagi, kes oleks soovinud venelasi tagasi. Kuigi oli selgesti näha, et sakslased sõda ei võida, loodeti mingisugusele imele – keegi pidi ju meid ometi päästma tulema! See jõle reziim ei saa ju jälle tagasi tulla! Poisid läksid värbamispunktidesse hea tujuga ja tolleaegset meelsust väljendati: „Elu on ilus, aga saatus nöögib!
1941. aastal läks punaarmee mobilisatsiooniga kaasa hulk Tartu noormehi, kuid arvatavasti rohkem astus vabatahtlikult nn idapataljonidesse. Mitu minu head sõpra läksid, kuid nad said kõik surma.

Järvakandi metskonna abimetsaülem, eestiaegse Aegviidu metskonna praaker Artur Tammoja, mobiliseeriti punaarmeesse. Tema elas üle kutsealuste näljutamise tööpataljonis Kotlases. Baraki naaber olevat olnud hilisem metsateaduse dotsent August Karu, kes oma viletsale tervisele vaatamata imekombel ellu jäänud. Aga tema ise saanud lisapajukit, mõni käär päevas leiba rohkem, sest ta jõudnud külmunud maasse haudu kaevata nälga surnud sõprade jaoks! Kui äsja loodud Eesti korpuses hakatud ka süüa andma, surnud veel palju poisse – nälginud mehed ei suutnud piiri pidada. Veel näinud ta pealt – juba rindel olles, kui purjus politruk Herman Kriimann lasknud maha noore eesti poisi, kes läinud luba küsimata sanpataljoni veriseks hõõrutud jalgu tohterdama. Kriimann viidud sealt üle teise väeossa ja soldatitele öeldud, et sai oma karistuse kätte. Tegelikult oli ta ikkagi politruk ka mujal edasi. Midagi temaga ei juhtunud. Kriimann oli Kurista metsamajandi direktor jõi ja sigatses, kuni viidi üle kõrgema koha peale-ühe Tallinna rajooni parteikomitee esimeseks sekretäriks! Artur Tammoja jutu järgi toimunud kuskil Eesti korpuse sõjameeste kokkutulek, kus oli kohal ka politruk. Mehed leppinud kokku, et viskame Kriimanni koos tooliga õhku elagu hüüetega, aga siis laseme purjus paksu juraka maha prantsatada! Tooli tükkidest saanud mehed kätte parajad nuiad ja tümitanud mehe poolsurnuks, kooris hüüdes: „See on Augusti eest!“ Eks selle poisi mälestamiseks, kelle ta maha laskis. Läbipekstud Kriimann ei olevat julgenud kellelegi kaebama minna, sest talle olevat öeldud, et järgmine kord sa enam nii kergesti ei pääse!
Kas need jutud ka õiged olid – ei tea, kuid ise usun küll!

Järvseljal praktikal olles 1946. aasta kevadel, olime jahilossis toas teisel korrusel Ühes reas voodid, kus magasid üliõpilased Niilo Mei, Ülo Erik ja Georg Karo. Edasi oli akna all pirakas hööveldatud laudadest söögi- või kirjutuslaud ja siis uus rida voodeid, kus said lesida tudengid Georgi Raud, Hans Tullus, Leonhard Kuslapuu ja Uno Tammal. Need poisid peale Niilo ja minu olid kõik olnud saksa sõjaväes. Iga mees oma sõdurielust ei rääkinud, ikkagi kardetav asi.

Georgi Raud ehk Raua Jüri, nagu me teda kutsusime oli koleerik – see tähendab inimene, kes väljendab oma tundeid väga värvikalt. Tema ema oli venelanna ja seetõttu oskas poiss ka hästi vene keelt. 1925. aastal sündinud noormees värvati Eesti Leegioni, aga 1944. aasta sügisel olnud ta sideväeosas. Ootamatult äkki tulnud veoautod saksa sõduritele järgi ja need läinud Tallinnas laeva peale, et Saksamaale sõita.
Eesti poisid joonud end täis ja kui paras aeg käes, pannud plagama. Kolmekesi mindud edasi ja mõne päeva pärast olnud neil kõigil taludest saadud „seatapmise ülikonnad” seljas. Ainult saapad olnud saksa sõjaväest pärit. Kuskil Kose-Risti kandis olevat neile vastu tulnud kamp pilusilmseid punaväelasi, kes tegid kõigepealt nende taskud tühjaks ja siis kuskilt saadud labidaga kästud omale hauda kaevama hakata. Venekeelsest jutust polevat nad midagi taibanud, näidanud käega vaid sõjaväe saabaste peale. Raua Jüri mõelnud, et näe ilus päike läheb kohe looja, nii meie eludki! Kuid siis tulnud teed mööda kümmekond venelast, kelle ohvitser kapteni aukraadis ning istunud hobuse seljas. Küsinud pilusilmade käest, et mis siin toimub? Need öelnud vigases vene keeles, et saime fašistid kätte, tulevat maha lasta. Nüüd olevat saanud Jüri selgitada, et oleme vanglast vabaks lastud vangid ja lähme kodu poole Tartumaale. Siis karanud kapten hobuse seljast maha ja virutanud pilusilmlasest seersandile vastu lõugu ja käratanud: „Sind tuleb tribunaali alla anda!” Siis pakutud paberossi „Bogatõr” ja lastud jutustada, kust nad tulid ja mille eest vangis oldud. Tollel ajal lasti tõesti vanglast palju poisse vabaks ja just eelmisel õhtul olid nad koos olnud talulakas heinte peal noormehega, kes oli soku salaküttimise eest mõistetud kolmeks kuuks türmi. No ja sealt saadigi head inspiratsiooni! Mehed saanud siis varsti koju, ühe pika otsa sõitnud nad vene sõjaväeauto kastiski!

Teised poisid seal toas suurt midagi ei rääkinud, kuid ei salanud omakeskis olles, et sõjas sai oldud küll. Meiega samal ajal olid Järvseljal mõned vanema kursuse komsomolid, kelle juuresolekul tuli suu kinni pidada.

Õppejõududest oli teada, et Olev Henno, Lembit Muiste ja Ilmar Laas olid olnud saksa sõjaväes. Botaanika kateedri assistent Arnold Laats samuti.

Sõjalise õpetuse jaoks oli eraldi kateeder, meid taheti teha nõukogude armee jalaväe ohvitserideks. Grupi hooldusohvitseriks oli kapten, hilisem major Talvet. Olime rivis 1945. aasta septembrikuul Hermanni tänaval asuva sõjalise kateedri hoovi peal, kui algul hakati õpetama käsklusi, sest keegi ei olnud paberite järgi kunagi sõjaväes olnudki. Valvel! See oli selge kõigile, kuid käskluse „vabalt” aegu toimetati rivis mitmeti! Vene ja ka eesti sõjaväes lasti siis üks põlv lonksu (või kuidas seda nimetada), saksa sõjaväes lükati vasak jalg natuke ettepoole ja soome sõjaväes lisaks jala lükkamisele pandi käed „sõlme” rinnale. Ja kui käsklus „vabalt” kapten Talvetilt kõlas, reageeriti sellele meie rivis kolmel viisil! Poisid olid kunagi saanud vist nii kõva drilli, et viivuks unustati ära, et reeglid on muutunud!
Kapten Talvet reageeris asjale üllatusega ja näitas ette, kuidas tuleb käsule reageerida. Mäletan, et saksa sõjaväemoodi lükkasid vasakut jalga ette Georgi Raud, Venda Vallisto, Leonhard Kuslapuu ja keegi veel. Soomemoodi „sidus käsi üks mees“, kes aga asjast ruttu aru sai ja selle pooleli jättis. Oli see Albert Katus?

Raua Jüri näitas meile „hiilgavalt” ka saksa sõjaväe „püssivõtteid”, mis olid jällegi täiesti erinevad sellest, mida nüüd tuli teha.

Tallinna metsamajandi direktor Ants Paluvits oli olnud Reichsarbeitsdienstis RAD, mille vormimütsiks oli beež kaabu ja sümboliks labidas. Näitas meile, kuidas jalgu puhati seal Poolamaa RAD laagris – tagumik kraavi ja jalad üles kalda poole!

Metsamajanduse süsteemiga seoses kõrgetel kohtadel olnud meestest: Ministeeriumi metsakasvatuse osakonna juhataja Osvald Pogen, Metsakorralduse kontori juhataja asetäitja Endel Tappo ja Põllumajanduse projekti Metsakuivenduse osakonna juhataja Albert Katus oli olnud Soome sõjaväes. Katus ja Tappo olid haavata või põrutadagi saanud.

Minu koolivendadest läks juba 16-aastaselt saksa sõjaväkke oma onu perekonna mõrva eest bolševikele kätte maksma Uno Teder, kes sõja lõpetas Narva pataljonis leitnandina. Bruno Juhaste astus Eesti Leegioni ja sõdis rasketes lahingutes Venemaal. Mõlemad mehed said veel olla vabaduseski. Minu viimane pinginaaber Arno Tarik oli ka lühikest aega Eesti Leegionis, kuid rindele ei sattunud.

Koolivend, kursusekaaslane ja kauaaegne minister, EKP keskkomitee liige Heino Teder olevat olnud samuti lühikest aega Eesti Leegionis! Siia tuleks panna kolm hüüumärki, kuidas siis „sjeltsimehed” KGB-st seda ei märganud!? Ometi oli teada, et Heino vennad Kuno ja Olev olid „soomepoisid”. Olev langes Pupastvere lahingus. Isa tõi ta surnukeha ära ja mattis Kaara talu aeda. Seal puhkab „soomepoiss” Olev praegugi.
Kas siis tõesti ei teadnud KGB, et Heino Teder oli Eesti Leegionis? Usun, et ei, sest vastasel korral oleksid tema vaenlased EKP keskkomiteest ta hävitanud. Teda ei sallinud venelased, sest ta astus just neile tihti kanna peale.
Oma kursuse poistest kirjutades saan öelda, et pole neist enam elus rohkem kui Olev Ott, kes oli ka ikka sõjaväes küll. Aga kus täpsemini, ma ei tea.

 

Ühes väikses Saksa linnas

Sõja ajal, 1943. aastal, läinud Saksamaal mööda väikese linna peatänavat täiest kõrist lauldes Eesti üksus. Kompanii ülema karm käsk oli: nihulauljatel suu kinni! Seetõttu kostis marsilaul eriti hästi, ainult et lauldi „Postipoisi“ viisi peal – „Türa persse ja pussnuga silma…”
Tänavanurgal tulnud üksusele vastu kaks soliidset prouat, kes hüüdnud: „Eesti poisid“ ja pühkinud silmi. Obersturmführeril olnud aga piinlikkusest silmad maas. Ei maksa ikka ropendada, kõikjal on pealtkuulajaid!

Tartu Ülikoolide üliõpilastel tuli õppida ka sõjalist õpetust, mille eest anti enamikule neist hiljem reservohvitseri nooremleitnandi aukraad. Suvel pidid need tudengid olema teatud aeg Pärnu lähedal Reiu jõe ääres laagris, kus neile õpetati, muidugi vene keeles, vaenlaste vastu võitlemist. Kõikide armeede sõjaväelastele, selle hulgas ka nõukogude armee soldatitele, tehakse hakatuseks rividrilli. Nii pidid ka Tartu tudengid marssima ja „staršinaa” (see on vene sõjaväes ülemveltveebel) nõudis rivilaulu. Noormehed pidasid nõu ja varsti läks lahti võimas laul, ikka seesama „Türa persse ja pussnuga silma”. Staršinaa oli laulust vaimustatud ja see sai igapäevaselt väga menukaks. Aga ühel päeval käratas: „Otsstaavit tjuura pjersse!” Keegi oli talle öelnud, mis need sõnad ikkagi tähendavad. Vaat ise arvan, et seal nende meeste seas võis olla mõni ka nendest, kes Saksamaal „mutid“ selle sama lauluga silmi vesistama ajasid.

Igatahes räägiti, et ühel vanemal arstiteaduse tudengil oli tema ööbimiskohal seinas auk, mistõttu otsustas ta kuskilt hunnikust selga võtta kolm lauajuppi, et välisõhuga ühendus katkestada. Seda nägi pealt jällegi seesama „staršinaa”, kes pistis lõugama, et laudu ei tohi võtta. Kuna tudengihärra sõnakestki vene keelt ei osanud, küsis ta möödaminejatelt poistelt, et mida see lollpea seal röögib? No ja siis vastati talle pulli tegemise mõttes, et „staršinaa” käskis ühe laua maha panna ja kahega võib edasi minna! Mees lausus selle peale kõvasti „Jawohl, Genosse Arschloch” ja astus edasi kahe lauaga, nüüd lõi ka „starssinaa” asjale käega. Vaat, seesama mees võis ollagi üks nendest, kes Saksamaal „Postipoissi“ laulis. Hiljem tuli ju ka välja, et vähemalt kaks ministrit ENSV minnõukogus olid olnud Eesti Leegionis ja mõnedel EKP rajoonikomitee büroo liikmetel oli peale Tööpunalipu Ordeni ka salamahti kodus sahtlinurgas või maa alla peidetud II klassi raudrist.

Kõikvõimas KGB ei suutnud siiski, nagu tol ajal öeldi, kõiki küsimusi lõplikult lahendada.

Käisime oma kursusekaaslase matusel. Omaaegset partei rajoonikomitee büroo liiget oli tulnud saatma viimasele teele ka endine rajooni TSN TK esimees. Peielauas räägiti kadunukesest kui energilisest töötajast ja see ta kindlasti oligi. Eksesimehel jäi aga suu lahti, kui sõna võttis meie kursusekaaslase sõjasõber, kellega ta koos võitles bolševike vastu Volhovi rindel. Ta tuletas meelde, et endine politseipataljoni Obergefreiter sai sõjas haavata ja talle annetati vapruse eest II klassi raudrist! Vaat sulle büroo liiget, fašist sihuke!

 

 

 

4. Järvselja – unistuste maa

Järvselja – see on minu kauge nooruse parimate mälestuste ja unistuste maa!

Meie kursus oli seal praktikal 1946., 1947., 1948. ja 1949. aastal.

Millised olid seal kevaded! Nii palju linnulaulu, käokukkumist, õitsvaid lilli, päikesepaistet ja kevadise metsa lõhnu ei ole ma mitte iialgi hiljem kohanud ja ligilähedaseltki midagi taolist mujal tundnud! Palavad suved värskelt kuivanud heinte aroomidega ja varasügis metsamarjadega – jälle kordumatu!
Töötasin kunagi Pärnu metsamajandis koos Tallinnast pärit noormehega, kes kogu oma õpinguaastatel pidas kõige vastikumaks kohaks praktikumide aega Järvseljal! Põhjuseks oli, et tuli teha füüsilist tööd, et alailma ründasid teda puugid, et lendasid ringi ennenägematud parmude karjad, pimeparmud, kirjud kärbsed, sääsed ja metsas pidi olema valvas, et ei astuks rästiku sabale. Ühesõnaga oli see jube koht ja peale selle polnud toas elektritki! Kõik oli muidugi õige, aga minu jaoks see oligi SEE VÕLU, mida tema küll tänitas, kuid milleta poleks olnud ka Järvseljat!

 

Esimene praktika oli meil 1946. aastal geodeesias, kus õppisime tundma ja kasutama maamõõduriistu. Assistendiks oli Leo Vassiljev. Oli vaikse häälega ja täpne mees. Meid jagati gruppidesse ja tuli ära mõõta mensuliga situatsioon Maasikmäel ja polügoon Haavametsas. Seal oli Georgi Raud teodoliidi taga, Leonhard Kuslapuu latiga nurgapunktides, mina ja Georg Karo tõmbasime linti. Oli väga palav suvi ja parmud olid meil kallal „mesilassülemitena“. Aitasin neid aparaadi juurest kasevihaga minema sugeda, muidu poleks torust midagi näha olnudki! Kuslapuu Leol oli seljas mustaksvärvitud, saksa sõjaväest pärit vihmakeep ja peas üle kõrvade tõmmatud barett. Pika vahemaa tõttu polnud kuulda omavahelisi hõikeid, parmude sumin oli üle kõige. Raua Jüri otsis silmadega latti, mis torust vaadates järjest madalamale vajus, viimaks kadus hoopiski. Läksin siis vaatama, et kuhu see latt ometi sai. Selgus, et lati hoidja oli jubeda parmukarja rünnakule vaatamata magama jäänud! Esialgu sai mustade lokkis juustega Leo koledasti sarjata, kuid koduteel pöördus asi juba naljaks. Kuslapuu Leo oli ka hiljem tuntud selle poolest, et ta oli võimeline poole sõna pealt magama jääma. Räägib, räägib ja jääb jutt vait – juba magabki!

Kõik need hilisemad paberitööd tegid ära „piin-insinerid” (peenikesed insenerid), nagu Herman Vaabel neid mehi nimetas.

Maamõõdu ja loodimisega tuli mul ise tegelema hakata Purdi metskonna metsaülemana. Ühe jaoskonna metsnik ei osanud lanke eraldada ja veel vähem kraave loodida. Selle töö tegin ise. Õpetust sain ikka Järvseljalt.

Hoopis rohkem meeldis mulle taimede tundmaõppimine, mida juhendas assistent Laats. Olin õppinud Treffneri Gümnaasiumis ladina keelt ja selle tõttu jäid need nimed mulle meelde palju kergemini kui mõnele teisele. Õppejõud oli oma teadmiste poolest kaugelt üle Venemaalt tulnud kateedrijuhatajast, kuid ta ei olnud peremehega ühte masti mees.

 

1947. aasta kevadel olime juba varakult – mai algul – platsis. Dotsent Peeter Rõigas, assistendid Ilmar Laas ja Harald Rebane panid meid tööle. Lõime raielangil lappe ja külvasime männi seemet. Istutasime heistritega tammekultuuri ja istikutega noore kuusemetsa. Juurisime kännud ja tegime väikese taimeaia. Peeter Rõigas oli korjanud suure hulga taimi, mille nimetusi ta meilt küsis. Vastus pidi olema ainult ladinakeelne. Üldhunnikust võttes sattusid taimed nüüd juba kahte lehte – see, mida teati ühte ja mida ei teatud teise. Minu taimed läksid kõik ühte hunnikusse. „Ometi üks poiss, kes taimi tunneb,” lausus dotsent. Minu kõrvad läksid kiitusest õhetama!

See oli üks kõva töine praktikum, mis kestis kolm nädalat. Ilmad olid ilusad. Sinililled, ülased, maikellukesed ja paljud muud metsalilled puhkesid õitsele, linnud laulsid, käod kukkusid, hommikul kudrutasid tedred. Nii ilus oli, et tagantjärele mõeldes hakka või nutma!

Järgmine praktika oli metsatakseerimine assistent Lembit Muistega. See suvi oli päris põrgu. Nii palju parme polnud keegi meist varem näinud. Tegin sonimütsiga ühe tiiru ümber enda ja lugesin ära. Neid oli seal oli 41, kusjuures paljud said veel enne lõksu langemist punuma! Haavametsa soises padrikus nägin esmakordselt põtra, mis oli peaaegu et sensatsioon!

Praktikumi tööd said kõik tehtud, kvartalite keerulised situatsioonid kirja pandud, puuanalüüsid läbi rehkendatud ja Tallinnas laulupeol koos Akadeemilise Meeskooriga laulmaski käidud.

 

1948. aastal oli esimene kevadine praktikum metsakasutuses. Koondasime Liispõllu lähistel metsamaterjale, kui äkki paistis metsa tagant paks suitsusammas. Pistsime kõik jooksu ja nägime, kuidas põles Järvselja jahiloss – meie tudengite kodu. Oli kohutavalt kahju, kuid see oli suure hooletuse tagajärg. Korstnad olid pühkimata aastaid, polnud vett ega pangesidki. Kustutada püüdis Georgi Raud, kes oli palavikuga koju jäänud, kuid asjatult. Järgnevalt kolisime nn garaaži, kus suures ruumis oli palju voodeid.

Praktikumi lõpul tegime läbi ka (küll vist viimast korda) palkide parvetuse Järvselja parvetuskanalil. Assistent Adalbert Vohlile tuli üheks päevaks appi dekaan dotsent Valdek Ritslaid seemisnahksetes säärikutes külgkorviga mootorrattal „Harley Davidson” (kust ta selle haruldase masina küll sai?). Vaadates põlenud jahilossi ütles ta: „Kõik varandus läks õhku! Uut jahilossi me ei ehita. Siia tuleb ühiselamu number üks!” Hilisem elu näitas, et ehitati siiski mõlemad – nii jahiloss kui ka „ühiselamu number üks”.

Lossiga koos põles ära ka tudengite vara. Reidla jäi ilma jalgrattast, mina tuliuutest nahktaldadega kingadest ja kohvrist ja kes seda enam mäletab, kellel veel mis ära põles. Osa asju haarasid veel viimasel hetkel Georgi Raud ja Heino Hansen, kes ka haiguse tõttu tööl ei olnud, lihtsalt sülle ja viisid muru peale hunnikusse. Herman Vaabel jäi ilma oma „Iridinoid” sulest, mida ta asjatult veel tuhast otsis!

Nalja pidi selle tõsise asja juures ikka ka saama! Selle koha peal on paras aeg veel mõni sõna lausuda sellestsamast Hermanist. Noormees rääkis mulgi murrakut ja oli tähelepanelik, kui aga midagi naljaks sai pöörata. Tema ütlemisi vahel naerdi kas või kõveraks, seda pidi ise kuulma! Tõi ka keelde arhailisi sõnu: natuke – küben, uinakut tegema – kurtma jne. Kellegi kohta ütles korra: „Esa om sul arit inimene, aga pojast kasvab luum!” või „olukord on äärmiselt räbäl!” või lugu Türsamäe kandlest „kus konna loegerdse sehen”. Herman oli erakordse naljasoonega mees, kelle sarnast kohtab harva või vist üldsegi mitte.

Sel suvel õpetati meid veel kasetohust tökatit ja vaigust tärpentiini ajama. Tökatit ei saanudki, kuid natuke tärpentiini küll. Pidime ka suurest hulgast kase küttepuudest puidusütt tootma, kuid kahjuks põles see hunnik tuhaks.

Dotsent August Karu sattus konflikti assistent Helmut Taimrega. Tema asemel määrati assistendiks Lembit Muiste, kes varem oli metsakorralduse kateedris 1947. aastal surnud dotsent Elmar Saare abimeheks. August Karu ja Lembit Muiste õpetasid meile hooldusraie tegemist mitmesuguse vanuse ja puistu koosseisuga metsades. Rajasime Karu väljavalitud alale haava proovitüki, mis osutus hiljem triploidseks haavikuks ja on nüüd üks Järvselja haruldusi, mida demonstreeritakse ikka ja jälle kõigile kõrgetele ja muidu külalistele.

Nii nagu Peeter Rõigas, oli ka August Karu meiega koos praktika ajal Järvseljal ja nende õppejõudude metsanduslik entusiasm kandus edasi kogu eluks paljudele tolleaegsetele üliõpilastele. Alailma oli neil akadeemilistel metsameestel midagi näidata või õpetada ka vabal ajal. Käisime vabatahtlikult mitmel pühapäeval uitamas soosaartel, kus nägime haruldasi taimi ja mõnda muudki, mille kohta tuli suu kinni pidada. Metsavennad elasid seal! Dotsendid Karu ja Rõigas olid mõlemad väga väärt õppejõud.

Loomulikult polnud meie kursus Järvseljal üksi. Kõige vanem oli see kursus, kus õppis laialdaselt tuntud naljavend „Lord“ Endel Kärner. Korra saadeti meile söögiks Raadi abimajandist haisemaläinud põrsas. Selle asemel, et „maitsev“ suutäis patta panna, otsustati põrsas hoopis maha matta. Korraldati „matused“, kus kirikhärra osatäitjaks oli Endel Kärner. Esialgu tundus, et skandaal tuleb suur, kuid dotsent Valdek Ritslaid oskas asja summutada, mida ta mulle palju aastaid hiljem rääkis.

Meist üks kursus ees olid ka mõned komnoored, kellest üks olevat eriti vihaselt Ülikooli komsomolikomitees kaevanud, et meie mehed laulvat saksa rivilaule ja ühel olevat iga päev peas saksa sõjaväe „Feldmütze“. Jumala õige. Nii see oligi, kuid hullemaks asi ei läinud. Nooremate kursustega oli asi juba teine – meie olime nendest ikkagi targemad!

 

1949. aasta maikuul oli viimane praktikum, kuid enne seda toimus ülikoolis isetegevuse ülevaatus. Neil, kes sellest osa võtsid, lubati mõni päev puududa. Metsameestel oli kõva meeskoor, sest mitukümmend meest kõigilt kursustelt laulis ju Akadeemilises Meeskooris. Esimese lauluna tuli ettekandele laul Stalinist. „Kõlab haaraval jõul meie rahvaste laul, kõlab kaunina otsekui ime ja sa lauludes neis kuuled rõõmu mis meis, kõlab armsama Stalini nime”. No olid vast totrad sõnad! Koori juhatama oli kutsutud Tartu Muusikakoolist Oja-nimeline poiss, et näidata žüriile, et kõik on diletandid. Tema andis ühehäälselt alustatava laulu asemel koorile vilemoodi susistades hoopis kolm nooti – vist do, re, mi! Iga poiss valis omale paraja alguse! Sellist kakofooniat ma küll polnud enne kuulnud! Laul löödi kinni ja eesreas istuv Rihard Ritsing andis kätte õige tooni. Täielik läbikukkumine kindla esikoha asemel!
Järgmisel päeval istusime Veski tänava dekanaadi eest veoauto kasti ja sõit läks Järvselja poole. Ahjal koputasime kabiini plekist laele ja meie nõudel jäi saksa sõjaväelt trofeeks saadud prantsuse õhkjahutusega veoauto seisma just baari ees. Tegime kõvad kärakad ja laul läks juba kõrtsis lahti. Polnudki enam palju maad ja varsti olime Järvseljal metskonna ukse ees, kus seisis – käed ristis rinnal – meid ootamas dekaan Valdek Ritslaid. Püüdsime olla vagusi, aga üks meist kargas autolt maha ja teadustas: „Seltsimees dekaan. Meie auto on õhkjahutusega, aga Ahja kõrtsi ees sai õhk otsa!” ja ise kukkus käpuli. Dotsent teadustas rahulikult: „Täna pidi tulema grupp üliõpilasi, tuli aga kari joodikuid!”

Mind oli pandud veel natuke aega enne õppetöö lõppu kursusevanemaks. Miks? Olin kursusel kõige noorem ja oma vanuse tõttu ma saksa sõjaväes Beria jüngrite arvates olla ei saanud. Vale lugu. Ka mind kutsuti nn „lennuväe abiteenistusse”, kuid Mäksa vallavanem Ahman, kes oli värbamiskomisjoni esimees ütles: „Sa, poiss, mine koju!” Ja nii jäigi. Mõtlesin, et nüüd tuleb Ahja kõrtsi loo pärast suur skandaal. Ei tulnud ühtigi, kõik jäi sinnapaika.

Algas praktikum, kus Valdek Ritslaid tutvustas meile metsa ülestöötamise tööriistu. Võtsime maha ühe teeäärse vana männilangi, kusjuures langetatud puude ladvad tolmasid, sest männi pess –“Trametes pini“ – oli sees. Praktikumiks toodi välja ka ennesõjaaegne kahemehe mootorsaag „Stihl”, mis oli väga raske jurakas, kuid jämeda puu saagis kiiresti läbi. Seda kiirust arvestamata jättes pidi üks puu peaaegu meile kaela tulema!

Oli jällegi ilus soe päikeseline kevad, ikka linnulaulu, käokukkumise, tedre kudrutamise ja metsalillede õitsemisega. Ja vähemalt minul oli kahju, et see viimaseks tudengipraktikumiks jäi. Aga selle lõppu pühitsesime kõvasti. Laulsime metskonna kantselei juures kasvava jämeda arukase juures, kui mööda läks Jüri Laasimer, kellel oli üle kaela alati mingi ovaalne kohvrimoodi asjandus ja ütles: „Mis te karjute!” Vaat sulle – meie laulame omaarust ilusti, aga tema hurjutab – mis te karjute!

Peaaegu igal aastal oli Järvseljas veel nn menetluspraktikum, kus aitasime saeveskis palke saeraamile ette veeretada. Saime selle eest ka natuke raha, kuid päris töömehed viilisid meie arvel. See töö oli seal mõnikord ebameeldiv.

Meile tehti süüa algul jahilossi köögis, kus iga päev oli abiks nn köögitoimkonna mees. Tuli pumbata vett ja tuua kuurist puid. Hommikul pakuti näiteks hirsiputru, milles oli silmaks sulatatud margariin. Minule see kõlbas küll, kuid mõni seda kraami üldse ei tarvitanud. Lõunaks oli tavaliselt vasikalihaga keedetud kartuli-makaroni supp, mida sai soovi korral ka mitu alumiiniumist plekktaldreku täit. Vasikaliha oli tol ajal kõige odavam ja seda käis küla pealt ostmas Feliks Nõmmsalu. Aga kui kroonusöögist väheseks jäi, oli suuremal osal meist kaasas käntsakas sinki, mida siis koduse leivaga sai peale lahjat sööki „üle söödud”. Osteti ka külast mune ja piima, mida tol ajal pakuti rohkesti, sest talud olid veel üsna kõva järje peal.

Peale lossi põlemist tehti meile süüa metskonna kantseleimajas olevas köögis. Siis oli kokaks kleenuke tädi, kes veel palju aastaid hiljem ikka sama tööd tegi ja uuesti kokkusaamisel tervitasime üksteist rõõmsate hüüatustega!

Üldiselt me näljas ei olnud. Minulgi oli alati singitükike kohvrinurgas. Sai ka küla peal käidud ja tihti anti meile küsimatagi süüa – piima, hapukurki ja leiba. Korra käisime jalgsi läbi metsa Peipsi ääres ja enamikul söögikraami kaasas polnud. Lootsime, et ehk kohapealt saab. Kokku võis olla meid üle kümne ja läksime siis paarikesi taludesse süüa küsima. Ma ei mäleta, kuidas teistel läks, kuid meile koos Niilo Meiga öeldi kahes talus, et ei saa, ei ole. Nälg hakkas juba silmanägemist ära võtma, kui läksime mööda ühest väikesest majast, kus noor mees ja tema noorik aias askeldasid. Küsisime, et kas piima osta saab. „Miks ei saa,“ vastati, „tulge aga tuppa!“ Ja siis ütles noor perenaine, et teil vist niikuinii kõhud ka tühjad ning tõi lauale maailma parima talutoidu. Ei võtnud nad meilt kopikatki! Kõigil nii hästi ei läinud.

Käisime ükskord suure kambaga Maasikmäe talus heinal, kus anti kõvasti süüa ja pakuti ka puskarit.

Tollel ajal ostsime kokkupandud raha eest kohvergrammofoni, millele pandi nimeks millegipärast „Molo”. Meil oli päris suur plaadikogu, sest kel oli võimalus, see tõi plaadi kodunt kaasa. Neist oli palju eestiaegseid, „His Masters Voice” firmamärgiga. Parematest lugudest on meelde jäänud „Tädi Anna”, mida laulis Ants Eskola ja rootsikeelsed valsid, mille ilusaid meloodiaid võin veel praegugi tasakesi vilistada.

Ühel laupäeva õhtupoolikul läksid Georg, Hans ja Leonhard, kõik toredad poisid, Agali külla. Salaandmetel oli ühe sealse talu peremees ajanud kartulitest ja rukkijahust kääritatud meskist hulka koduviina handsat, mida siis ka küllalt odavasti pidi müüdama. Mehed läksid. Pime oli juba käes, aga neist polnud kuulda ikka midagi. Seevastu mõne tunni pärast kostus õige kaugelt metsateelt vägev laulujorin. Just jorin, sest need mehed olid kõik absoluutsed nihulauljad! Eriti vägeva bassihäälega oli Georg, kelle lauluregister üle kahe noodi üles- või allapoole ei küündinud. Aga laulma oli ta kange. Kahju, et Jeesukese poolt talle heliredelit kaasa ei antud, ta oleks olnud üüratu bass!

Seekordne laul oli järgmine: „Sinna kõrtsi ma enam ei lähe, kust mu vanaisa tripperi sai!” No oli vast kontsert, mis ajas juba magavad laululinnudki üles! Hommikul selgus, et neid olevat võetud külas hästi vastu, ostnud pudelitäie kanget samakat, kuid see pandud nahka peremehe osavõtul ja temapoolse hapukurgi ning singi sakuskaga. Lossis ootavatele napsihuvilistele polnudki enam midagi tuua.

Järvseljal oli ka pood, kust midagi alati osta sai. Kaupmeest kutsuti Lödipüksiks. See nimi kandus edasi tudengite poolt antuna ikka jälle uuele kaupmehele nagu nimetati Treffneri Gümnaasiumi kooliteenijaid järjepidevalt Vaskadeks. Vahest oli müügil ka õlu, mis kiiresti ära joodi. Ükskord müüdi 30- liitrisest piimakannust viina, mida kulbiga klaasi tõsteti. Olevat tehtud Ukraina maisist, aga oli õige jälgi mekiga.

Meil oli palju suitsumehi. Tõmmati seda, mida kätte saadi. Poest sai odava raha eest peenikese toruga paberossi „Kaevur”, mis oli kole kange. Parimad margid olid eesti paberossid, kuid ka üleliiduline „Belomorkanal”. See oli juba peenem värk. 1966. aastal viibisin Stockholmis venna juures külas. Panin Kungsgattanil „bellamoori” ette, mis levitas rootslastele niisugust enne tundmata kärsahaisu, et inimesed jäid seisma ja uurisid, et kes seal päise päeva ajal keset linna kaltsu põletab! Meil oli see pabeross, eriti „ljeningradski”– hoopis üks parematest. Linnast toodi kaasa sigarette, mis olid pappkarbis ja neid oli seal 100 tükki. Nimeks oli miskil kummalisel põhjusel „Sport”. Vahetevahel sai tõmmatud sigaretti „Lennuk”. See oli kumariini lõhnaga ilusas karbis ja teistest kallim. Pappkarbis olid kallid paberossid „Lemmik”. Üldse oli palju sorte, sest tubakavabrik „Leek” võttis ühel aastal näiteks sotsialistliku kohustuse – juurutada neli uut sigareti- ja paberossimarki. Nn türgi tubakasorte kasvatati Kaukaasias ja sealsetes sovhoosides olid plaanid alati täis. Müügil oli ka kuulus paberossisort „Kazbek”, mille tubakat olevat Stalin kuulu järgi pudistanud oma piipu. Oli lahja ja minule ei meeldinud. Lossis leidsime oma toa ahju pealt pataka pargitud virgiinia tubaka lehti, millest sai peale peenendamist pläru keerata. Esimese mahviga jäi hing kinni – nii kange oli. Keegi meist keetis tubakalehti potis ja peale kolemürgise vee minema viskamist ning lehtede uuesti kuivatamist olevat tubakas päris mõnus tõmmata olnud.

Laulumehi oli meil palju: tenorid Erik, Raud, Reidla ja Toom, bassid Mei, Mitt ja Vallisto – need olid Akadeemilise Meeskoori mehed. Naistest laulsid Joamets, Maidla ja Sori sopranit ning Roonurm alti Ülikooli Naiskooris. Laulumehed olid ka pillimehed Olev Ott viiuliga ja Herman Vaabel kandlega. Erich Saar aga laulis kõrget tenorit hoopis Vanemuise teatri ooperikooris! Nii et kui vaja oli, tuli laulu igast nurgast. Minul klappis Niilo Meiga kooslaulmine hästi, hääled sobisid – mina tenor ja tema bass. Laulsime kahekesi küll koorilaule, saksa sõjaväe rivilaule ja ka tsaari ratsaväe marsse. Lorilauludest ka kunagi puudust ei olnud. Võisime laulda ka nii õrnalt ja sentimentaalselt, et mutid nutta tihkusid. Minul olid oma soololaulud, mida mõnikord õhtuti lossi teise korra avatud aknast oma lõbuks lindude kontserdile lisasin.

 

Kui kaitsesin kandidaaditööd, mida nüüd kvalifitseeritakse hoopis doktori nimetuse vääriliseks, siis lausus mu kallis lauluvend Niilo peale pidusöögi lõppu: „Mina märkasin, et Erikust tuleb teadlane juba Järvseljal, kui ta avatud aknast laulis kogu ilmale „Pargipingil ma, istun üksinda!““

No pilgata me üksteist oskasime – näiteks tema oli Keeni Hullparun, mina Kastre Tobakrahv! Ükskord kutsuti meid Ahunapallu pidusse. Meil olevat kuulu järgi väga hea orkester. Sõidutati siis meid veoauto kastis kohale. Meie orkester koosnes järgmistest instrumentidest: ainuke pill, mis meloodiat tekitas oli viiul, seda mängis Olev, siis duurkannel Hermani mängida, edasi Niilo, kes kraapis luuavarrega põrandat, Georgi, kes togis vineerkasti ja mina, kes 20-meetrilist metallist kokkukeritud mõõdulinti pinnides tekitasin peenikest vinguvat heli. Kui eesriie avanes ja meie „orkester“ mängima hakkas, jäid kõik esialgu vahtima, kuid rütmikas esitus pani rahva ruttu tantsima. Lõpuks läksid asjad nii, et akordionimängija vilistati välja, sest nõuti taas orkestrit!

Kõige rohkem vaeva nägi Niilo, kelle luuavars nõudis nii suurt pingutust, et higi tilkus! Lava taga anti meile süüa ja juua. Oli tore pidu.

Korra läksime jalgratastega Rasinasse peole. Äkki tundsin end halvasti ja poisid panid mind toolide peale pikali. Kohalikud tulid mööda ja laususid, et „näe tuli pidule ja juba jõi ennast täis!“ Asi oli aga tõsine. Järgmisel päeval oli palavik 39,5 ning higi jooksis ja nõrkusega ei jõudnud pissilegi minna. Kaks poissi hoidsid mind peast ja jalust üleval, kui minu alt voodist koristati higiloigulisi linu. Peavalu ja nõrkus kestis vist 3-4 päeva, siis palavik taandus. Mulle anti ka rohtusid, kuid keegi ei teadnud, mis haigusega tegemist võis olla. Ega mina üksi seda põdenud – neid oli meie seast veel mitu.

Praktikumi lõppedes olin ma nii nõrk, et pidin kasutama liikumiseks võsast lõigatud kasekepi abi. Tagantjärgi tarkusena saab öelda, et see oli puukentsefaliit, mis võis inimese tappa või idioodiks jätta. Mina sain küllap ikka nii terveks, et jõuan veel praegugi vanas eas sellest hirmsast tõvest kirjutada. Aga puuke oli Järvseljal tol ajal ja on vist praegugi laialt. Mäletan, et minult korjati 1946. aastal peale päevatööd üle 90 puugi. Kas see ikka nii võis olla?

Mitte iga kord ei tulnud me Järvseljale veoautoga. Arvata võib, et kevadel olid teed nii pehmed, et mõne koha peal võis auto rummuni sisse jääda. Vähemalt üks kord tuli meil sõita laevapuksiga, mille nimi „Lääniste” justnimelt Lääniste sadamasse. Reis kestis Tartust terve igaviku – üle kuue tunni kindlasti. Peale selle, et ta aeglane oli, tuli olla ettevaatlik. Madalast katusest said pikemad mehed pähe mõnedki muhud. Sadamasse tuli vastu hobune ja vankrisse laoti pakid. Tudengid vantsisid 12 kilomeetrit jalgsi, kuid meie jõudsime kohale hulka aega varem kui hobusekoorem.

Üks tähtis koht Järvseljal on Selgjärv. Turbasegune pruunikas vesi oli ka kesksuvel külmavõitu, ainult pealmine kiht tundus hulga soojemana. Kui aga suplejaid oli palju segunesid kihid õige ruttu. Esimesel praktika-aastal kohendasime parve, kust sai minna juba paraja sügavusega vette. Järve kallas oli kõikjal vedel ja otse sealt suplema ei mindud.

Peale kõige muu ilusa huvitasid mind Järvseljal „võeramaa puuseltsid”, nagu professor Mathieseni usin õpilane, varalahkunud Eduard Viirok oma kirjatöödes võõrpuuliike nimetas. Käisin sabas assistent Olev Hennol ja püüdsin meelde jätta iga puu nime, mis lossi aias, metskonna lähedal kahel pool üle tee ja Rõkkal oli kasvama pandud ning 1939/40 pakasest pääsenud. Ikka ladina keeles. Ja kas usute või ei – neid puid-põõsaid tunnen nimepidi veel tänaseni!

Sellest ajast peale on dendroloogia „jälitanud” mind kogu elu! Olin hulk aega Teaduslik Tehnilise Ühingu dendroloogiaringi esimees ja praegugi veel Eesti Dendroloogia Seltsi asepresident. Aga kui liikumiseks on minu käsutuses olnud sõiduauto, olen peaaegu igal aastal käinud Järvseljal ja saanud kokku oma ammuste sõpradega, kes minu „tere“ peale sahistavad end tuuleiilides lehtede ja okastega. Kindlasti tunnevad nad, et vana sõber jälle külas! Paljud on nendest kadunud, kuid uusi on ka rohkesti juurde tulnud.

Võõrastel soojadel maadel olen nüüd oma silmaga rohkelt näinud neid puid ja põõsaid, mida varem võis kohata piltidelt ainult raamatutest. Aga kõigi nende juurde juhatatud tee algas Järvseljalt!

Lõpetuseks tahan öelda, et meie kursuse heade ettevõtmiste eestvedajaks nii Järvseljal kui ka mujal, oli kauaaegne kursusevanem ja hilisem minister Heino Teder. Maapoisina oli ta kõva töömees ja sisendas töökust teistelegi.

Meie kursusel kampade vahelisi nügimisi ei olnud. Kui oli tarvis, olime kõik ühel nõul. Vahel siiski – kõik miinus üks!

 

5. Kuidas me poliitilisi eksameid tegime.

Tartu Riikliku Ülikooli õppekavad olid peale sõda siiski enamasti eestiaegse õpetuse taolised, kuid sinna lisati sunduslikult kõikidele teaduskondadele „punased“ ained nagu marksism-leninism, poliitökonoomia, sõjaline õpetus ja hiljem ka teaduslik kommunism. Juba esimese semestri arvestuse hulka kuulus ka marksism-leninism. Seda ütlemata lolli joba loeti Aia tänava suures auditooriumis ülikooli teaduskondade esimese kursuse üliõpilastele.

 

Et rahvast oli palju, siis ei suudetud kontrollida loengutest osavõttu, mis pidi olema loomulikult kohustuslik. Hoopis tähtsam oli aga seminarist osavõtt, kus arutati üliõpilaste referaate – näiteks bolševike ilmeksimatut strateegiat revolutsiooni ajal. Igatahes mul vedas esimesel kursusel, sest mind eksamineeris luuletaja Aira Kaal ja sain viie. Hoopis halvemaks läks asi teisel kursusel, kui lektoriks oli ühe käega „kummkäpp” Reimann. Tema kirjutas õpinguraamatusse minu teadmiste kohta ainult rahuldava hinde.

Reimann oli vihatud stalinist, kes nõudis seda õpetust täie ette. Mulle jutustas üks tolleaegne üliõpilane, et nemad õppinud kahekesi järgneval päeval toimuvaks eksamiks ja jõudnud umbes pooleni kogu mahust, kui äkki visatud konspektid ja raamatud plartsatades laua alla. Enam ei kannatanud poisid seda möga välja. Raha oli kuue kannu õlle jaoks ja sinna ta läks.

Eks ikka õllekannu juures tulevad head mõtted ja meie poisid mõtlesid välja uue meetodi marksismi-leninismi teooria rikastamiseks. Kui õlu oli otsas, raha samuti, siis mindi Ülikooli tänavat pidi kodu poole ja seisatati marksismi-leninismi kateedri akende all, mis asus teisel korrusel. Lossi tänava nurgalolevatest varemetest saadi mõned parajad kivid, millega löödi „kummkäpa” aknad sisse. Klaasiklirina peale ärkas üles miilitsa valvepost Raekoja platsil, mis polnud ju sugugi kaugel. Kostusid viled, aga sõbrad läksid edasi rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud. Ja neid ei tülitatudki. Hommikul läksid poisid eksamile. Assistent Vigla olevat võtnud parajasti aknaklaaside mõõtu ja vandunud tulist kurja kaabakatele. Aga needsamad „kaabakad” võtsid just piletit, et eksamit õiendada. Auditooriumis olevat olnud kole külm. Üks poiss saanud viie ja teine nelja.

Tähelepanuväärne oli poliitökonoomia arvestuse tegemine, kus lektoriks oli üks sugugi mitte paha mees – Palgi. Läksime kolmekesi külmal jaanuarikuu hommikul seda asja õiendama. Palgi võttis portfellist ümbriku, kus olid piletid. Peale pileti võtmist oli ühel meist naerul-, teisel hambakrigistamisnägu. Samal hetkel helises naabertoas telefon. Palgi pani piletitega ümbriku portfelli, klõpsatas luku kinni ning läks telefoni juurde. Siis juhtus midagi ütlemata kiiret ja äkilist. See noormees – Niilo Mei, kellele pilet ei meeldinud, võttis portfelli lahti vahetas pileti ära ja istus kohale tagasi kui õige mees. Kohe oli Palgi tagasi ja küsis, mis numbriga piletid meil on. No oli vast pinge – süda peksis ja piss pidi püksi tulema! Saime kõik läbi ja rõõmu oli laialt.

Mina poliitökonoomia loengutel eriti palju ei käinud. Jällegi peeti loenguid paljudele teaduskondadele, kelle hulgas oli eriti arvukas arstiteaduskond. Nii et üliõpilasi näo järgi õppejõud ei saanudki tunda.
Mäletan, et ilusal kevadisel päeval, kui oli just tulnud sooja vihma, toimusid eksamid. Ühel, vist õigusteaduskonna poisil, õnnestus võtta korraga kaks piletit. Nii viis ta teise ukse taha välja. Seal anti pilet järgmise mineja kätte, kellele teadjad kirjutasid paberile vastused. Ja asi töötas – üks pilet sisse, mis oli teada ja teine välja, mis anti edasi. Aega selleks jäi kümme kuni viisteist minutit. Kui mõni ei julgenud või keda ei usaldatud, siis oli aega rohkem.

Mina teadsin poliitökonoomilistest asjadest väga vähe. Tulin ukse taha lihtsalt vaatama, kuidas olukord kujuneb. Korra olin siiski pealiskaudselt loengumaterjali läbi lugenud. Õhtul pidin mängima Vanemuse laval ülikooli näiteringi korraldusel Moliere näitemängus „Ebahaige” pooltobedat Thomas Diaforusi. Seda teadsid paljud ja mulle loovutas üks tütarlaps vabatahtlikult oma järjekorra. Läksin siis valmis vastusega pileti ja väheste teadmistega ootele. Üks arstiteaduse neiu ütles veel, et ei tohi vait jääda, sest siis hakkab „politruk” midagi lisaks küsima. Pileti vahetamine õnnestus, asusin sissetoodut teksti oma käega ümber kirjutama. Ka see õnnestus. Vist tuli vastata viis punkti, millest teadsin ise kindlasti kahte esimest. Igatahes viimase punkti ajal jäi „lugupeetud“ õppejõud magama. Et juttu mitte katkestada, nagu mind õpetati, lugesin oma jutu päris kindlasti kaks korda ette. Kolmanda korra pealt ärkas Palgi üles ja ütles uneseguse häälega „Ta-ak”. Siis küsis õpinguraamatut ja paganamapäralt veel ühe küsimuse. Umbes nii, et vastata tuli kas ei või jaa. Ma vastasin „ei“. Siis jäi Palgi nägu selliseks – nüüd läks küll valesti! Kohe küsisin, et „palun korrata, ma ei saanud hästi aru“. Peale seda vastasin õigesti ja  ise lisasin, et kuidas ma ikka nii valesti võisin vastata. Öeldi: „No jaa, eksisite tähtsa asja juures. Ma küsin veel, siis saate viie kätte.“ Vaatasin, et asi kisub viltu ning ütlesin et olen rahul ka neljaga, sest olen paljudest öistest õppimisest selle ääretult huvitava ainega praegu lihtsalt kurnatud. Palgi mõtles natuke ja pani õpinguraamatusse nelja lisades veel, et kui tahan viite saada, tulgu ma homme uuesti. Selle kohta öeldi tol ajal „no ütle kurat”. Milleks mulle viite vaja, kui ma ei taha üldsegi teada, mis asi see poliitökonoomia on. Tulin uue piletiga välja ja selle sai järgmine ootaja. Varsti tulid välja noored neiud arstiteaduskonnast, kes mu näitemängu pealt nägid ja ise ettevalmistasid tol ajal oma pileti vastamiseks. Suuri vaevu pidid nad tõsised olema, et mitte naerma puhkeda – olevat olnud meisterlik esitlus.

Igatahes samal õhtul läks „Ebahaiges”osa mängimine suure menu ja aplausi saatel. Nii toimus kaks esietendust ühel päeval!

Viimane etteaste ülikoolis marksism-leninismi alal oli see, et tuli teha riigieksam. Meile anti teadmiseks piletid ette ja neid oli üle kahekümne. Õppisime mitmekesi ja kordasime seda äärmiselt antipaatset tobedat asja ning olime kindlad eksami õnnestumises. Ainult kaks piletit olid sellised, kus nõuti Lenini teoste tundmist. Üks nendest oli „Marksism ja empiriokrititsism”. Arvasin, et no minule see nüüd küll ei tule. Aga kuradima pihta – see just mulle tuligi! Vastasin kas kolm või neli esimest küsimust kiirelt ja hästi ära. Lektor, polkovnik Lombak, keda tundsime varem ka sõjalise kateedri juhataja ajast ja kes oli küllaltki sõbralik inimene ütles, et võtke siis viimane küsimus –vähemalt hea hinne olla käes. Aga vist vanapagana tahtel oli see küsimus just neetud „empiriokrititsism” – see olevat olnud subjektiiv-idealistlik filosoofiline vool XIX sajandi lõpul, nagu ma hiljem järgi uurisin. Mind, tol ajal 21-aastast, oma arust juba täismeest, sihuke asi küll ei huvitanud.

Keerutasin mitmel korral sedasi ja teisiti, kuid peale pealkirja mul eriti muud lisada kahjuks ei olnud. Siis küsis polkovnik, et kas ma ikka seda tähtteost lugenud olen. Andsin alla ja ütlesin, et ei ole. Siis peeti kolme eksamikomisjoni liikmega päris tükk aega nõu ja öeldi, et võin minna. Olin kindel, et kukkusin läbi ja sel aastal enam diplomit ei saa. Ootasime siis ära tulemused. Enamus said viied, minule pandi kolm ja Erich Must kukkus läbi. Muide see mees meie kursuselt ei saanud läbi ka hiljem ja jäi diplomist üldse ilma. Miks? Aus mees kirjutas eluloosse, et oli saksa sõjaväes kompanii kirjutaja. Paljud poisid meie kursuselt olid kas saksa või soome sõjaväes, kuid paberile kirjutasid midagi udust. Igatahes mitte seda.

 

 

 

 

6. Restoran “Ateen”

1944. aastal kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani. Ennesõjaaegsed eliitkõrtsid „Room”, „Kuld Lõvi”, „Central”, Vanemuise teatri restoran ja „Liivimaa” olid mahapõletatud. Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare ning ka mõni „zakusotšnaja”. Turu laudadelt müüdi klaaside kaupa viina „po sto gramm“. 1946. aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti „Ateen”.

Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik, mis töötas täiskoormusega ka sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest.
Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette oma rasvaports tšekigrammides ja see näkitseti ettekandja poolt toidukaartidelt kääridega maha. Ilma rasvakaardita anti ainult nn kaalika lohkusid ehk soolases vees keedetud kaalika viilusid. Olid ka tähtsamate tegelastele ettenähtud toidukaardid – lit. A ja lit. B, mis tuli registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele.

Tuntuks sai selline lugu: sööma tuli Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit. A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist. Ise lausus: „Ma olen Võrse.“ Kõrvallauas istus mees, kes ütles talle: „Ole sa või perse, mina olin siin ikkagi ammu enne sind“. Kas see ka nii oli ei tea, sest nii hästi riimiminevatest sõnadest võis ju igaüks loo välja mõelda.

Siis kui restoran avati, olime juba noored üliõpilased ja seal kaardisüsteem ei kehtinud, aga hinnad olid tublisti kõrgemad. Keset saali asus tantsupõrand, kus olid ka mõned lauad. Kaarjalt ümber põranda, sammuke kõrgemal asusid paremad kohad. Keskel oli orkestri asupaik. Tuntud muusikud „Vanemuise” teatrist nagu Harri Teffel klaveril, Koosalt pärit Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni mees veel, kelle nimesid ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.

Kelneritest oli tuntuim krässuspea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus „Mida Teile?” oli tudengite hulgas kuulus. Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: „nelikümend ja nelikümmend on sadanelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sadakuuskümmend, kokku kakssada“. Pealtnäinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!

Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees, kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus. Võib-olla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjus peaga Stalinit sõimama.

Restoran oli ikkagi peenike koht, kuhu tuldi viisakas riietuses ja tantsima oma daamiga. See oli kulukas lõbu, sest maksta tuli ka partneri eest. No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve kinni.

Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast orkestri naabruses olevas lauas. Ma tulin varem, sest muidu võis lauast ilma jääda. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandri kooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama. Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii nagu ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka ja kohe ühe preili kinga talla alla. Vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit üle pea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.

Kord istusime sõbraga – nagu siis öeldi – seal taga seinte vahel. Seda polnud vaja teadjatele täpsemalt kirjeldada, sest selle laua nimi oligi seesugune. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, kel rinnas kuldtäht – koos ilusa vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi. Vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega, kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe ka nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni. Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest – Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid ise langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganud.

Ükskord nägime restoranis niisuguseid tähtsaid külalisi nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega – nähtavasti oldi kellegi sünnipäeva pidamas. Nad kõik lakkusid klaaside kaupa viina, juues rahva nähes endid täiesti täis. Polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, millega oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada – kindralleitnant Pärn oli Eesti laskurkorpuse ülem, kes polevat olnud paha mees. Polkovnik Feldmann, ebameeldiva, justkui ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem, oli aga tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja. Tema kohta ütlesid tudengid, et see on pasa mees – stalinist.

Veel üks juhtum. Olin restoranis koolivennaga. Sõime midagi ja lugesime raha – ikka vähevõitu nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, kes tellis pudeli viina ja midagi ka pealehammustamiseks. Ta suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama. Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega, et kelner seda tingimata kuuleks: „Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää! Lähme võtame riided ja mine siis ilusasti koju.” Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mitte midagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja. Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et „Oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab! Ega see tal esimene kord pole“. Mina hoidsin nina kinni, et mitte suure häälega naerma hakata. Igatahes näitemäng läks edukalt korda, pealegi jäid meie vähesed rublad alles. Ütlete, et see polnud ilus tegu või? Aga kelner oleks niikuinii selle pudeli uuesti maha müünud.

 

Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud – eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, et toogu ta 200 grammi viina ja heeringa võileib. „Aga kähku – aega on vähe!“ Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime, et võileib jäi terveks. Siis pani ta „Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile –  „ještšoo dvesti”. Ka see klaasitäis läks ruttu – ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles: „Teper možna na rabotu” (nüüd võib tööle minna). Aega üle poole tunni küll ei läinud. Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub. Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga ja talimütsi pähe ning läks õue. Meie temale parajas kauguses järele, et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!

 

Vanemuse teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperisolist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi „Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased restorani tulid. Vist oli kellegi sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles, et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi „Oi maamme, Suomi, synnyinmaa…“ Noh teadagi, kelle hümn see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu. Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus. Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.

Kui toimus esimene rahareform 1947. aastal, mis kaotas ka kaardisüsteemi, saime Ülikooli kassast stipendiumi. Läksime siis koos sõbraga restorani, kus kelnerid tulid meie vastseid rahatähti uudistama. Mängisime laia lehte ja tellisime suure pudeli veini „Taifi”, mis maksis 120 rubla. Vein oli väga hea, kuid mitte kunagi enam seda sorti kusagi müügil ei olnud. Nagu palju aastaid hiljem selgus, pärines see vein Tadžkistanist. Nimelt Dušanbe turul müüdi sellenimelisi väga maitsvaid viinamarju.
Kord olime koos ülikooli näiteringi tegelastega peale edukat etendust kultuurimajas Moliere „Ebahaigega” jällegi restoranis. Tuju oli hea ja üks meist võttis tantsima punase siidkleidiga preili lähedast lauast. Tangot tantsides nibistas ta, kurivaim, libedat siidkleiti ülespoole nii, et preili siidipüksid kõigile paistsid. Ise ajas innukalt juttu. Orkestrimeestele asi meeldis, sest pikad tangosammud poolpalja tagumikuga juhiti just nende juurde. Tants kestis ilmatu pikka aega. Pärast tantsu viis noormees tütarlapse oma kohale ja kadus ise kiiresti kõrtsist, muidu oleks vist tappa saanud.

Kui raha oli, käisin restoranis lõunat söömas. Peab ütlema, et väga hea söök oli. Ükskord oli lõuna ajal naaberlauas purjus mees, kes jõi oma viinaklaasi tühjaks ja sõi raginal ka klaasi ära, nii et suunurkadest tuli verd. Kole asi!

Vanemuse orkestrandid mängisid restoranis mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marsiga „Kalevite kants”. Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel orkestril enam „Ateenis“ mängimine keelati  ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis. Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal – 25 pluss 5!

Ärevaks muutus kogu restorani personal, kui sinna saabus oma kaaskonnaga korvpallur meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl. Öeldi, et mees tuleb „metsast välja“ ja võtab vabalt ülemise si noodi. Tavaline oli, et laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega. Või siis käratas üle saali: „Hoorad välja!“ Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas ta käsku ei kuulnud või?
Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ta ju kuulus korpallur, kes tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tšempionaat. Temale kuulus ka ütlus: „Möödunud aastal olin iga päev purjus, välja arvatud kaks päeva. Üks päev olin miilitsas kinni ja teine oli lihtsalt oma hooletus“.

Ei mäleta millal, kuid restoran nimetati ümber „Volgaks”. Ühel kevadisel sumedal õhtul, paar tundi enne restorani sulgemist, tahtsid kaks tudengit kangesti sinna veel sisse saada. Šveitser uksel ajas nad minema selgitusega, et  polevat vabu kohti. Priske raha näpuvahel, saadi aga sinna alati sisse.
Nüüd märkas üks noormees, et Ülikooli tänava poolsel keldrikorrusel asuv restorani köögiaken oli avatud. Kedagi köögis polnud ja nad lippasid mõlemad akna kaudu sisse ning kadusid inimestest täis saali. Kahjuks oli ka üks äpardus juhtunud – üks tudengitest astus sisenemisel mingisse soustikaussi, mis jättis jäljed maha! WC-s nühkis ta taskurätiga kingatalla enam-vähem puhtaks, et jäljed ära kaoksid ja natuke hiljem laudlina sabaga sodise kinga täiesti viisakaks. Igatahes otsiti, kuid huligaane üles ei leitudki, sest tudengid olid kahtlusalustest väljas. Olid nad ju ikkagi korralikult riides soliidse välimusega noormehed. Lõbus õhtu oli.

Võrdlemisi restorani avamise alguses aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväepatrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fašiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat – Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff.

Purjus patrulliülem – kapten näitas näpuga nendele ja hõikas „žid”! See on venelastele juudi sõimunimi. Sama, nagu näiteks eestlasele venelane kohta öeldav „tibla”. Katsuge öelda kiiresti ja venelasliku hääldamisega „tõi bläth”, tulebki välja midagi „tibla” taolist, sest sellist väljendit vene kõnekeeles kuulda on. Ju siis lihtne eestlane seda märkas ja panigi venelasele sellise nime.
Kas see päris nii on, ei tea. Kuid vastupidiselt, ka venelane ütleb eestlase kohta üldmõistena väga tihti tarvitatava sõna „kuurat”!

Igatahes sai Vulff mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis ka teist juudi miilitsat, kuid ei leidnud. Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas, et „nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju ja temale kuulus väljend – „ükz vile ja terve Tartu linn on kinni“ (see tähendab soolaputkas). Seejuures tuleb tema jäljendatel märkida, et r –täht põrises selliselt nagu paljudel teistel juutidel.

Ükskord istusid jälle Aron ja Vulff restoranis, kuid Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli päris kena eesti soost noorik, pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile: „Miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!“ See lause muutus ka tudengitele vaat et loosungiks. Tihti kostus siit ja sealt, et miz me põrrnitseme…

Need mälestused on aastatest 1944 – 1949.

7. Kloostri kelder

1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga!

Jumal hoidku, kui palju õllemüügi kohtasid linna tekkis! Ju siis toodang oli päris suur. Asustati ka varemete keldreid. Õllebaarisid oli mitmet laadi – kesklinnas müüdi paljast viina ja õlut, teisal jälle pakuti sakusmendiks võileiba, krabikonservi või suitsuangerjat. Ei mäleta küll täpselt, kuid see kraam oli võrdlemisi odav. Praegu hirmkallid krabikonservid olid müügil igas poes ning teistega võrreldes kõige odavamad.

Keset endist Rüütli tänavat tehti endise restoran „Belgia“ ruumides lahti toidubaar, vene keeles „zakuusotšnaja“, mida eestlased nimetasid lihtsalt „sakusotsnajaks“.

Gustav Adolfi tänava otsas asus lihtne õllemüügi koht, mida kutsuti „Mustaks Kassiks“. Saksa ajal oli seal fotoateljee. Kuid edasi oli veel kaks tuba, kus elas saksa ajal eestiaegse hotell-restorani „Liivimaa“ omanik Muhhini perekond.

Õlut pumbati suurest tünnist ja lasti enamikes kohtades savist potsikutesse nii, et polnud nähagi, kui palju märjukest vahu all üldse oli. Väga kasulik kaup õllemüüjatele, kes olid enamikus „russkaja baabad“.

Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgal keldrikorrusel oli õllebaari pidajaks alati kaine Aleksander Hirv – Hirve Sass. Mees oli lühikest kasvu ja olevat Eesti ajal teinud trikke tsirkuses. Mis aga Kloostri keldrit teistest samalaadsetest asutustest eraldas oli see, et seal oli enamvähem puhas ruum, tubakasuits haihtus ruttu ja õlut anti klaaskannudega ning viina ja sakusmentidega ei kaubeldud. Peale kraanist tulekut laskis Sass õllel seista ja valas suurest kannust märjukest veel natuke peale, et maht täis saaks. Purjus lällajad viskas ta otsemaid uksest välja. Vastu hakata polnud mõtet, sest Sass tundis küllap vist tsirkuse aegadest selgeksõpitud jaapani kaklemise võtteid. Tal oli ka noor abiline, kellega koos elas. Ega seal keldris palju ruumi olnudki – võib-olla kuni kahekümne külalise jaoks. Mis veel oli oluline õllejooja jaoks – puhas peldik.

Käisin seal baaris koos oma sõbra Niilo Meiga ja peale paari kannu joomist tuli laulutuju peale. Sass seda ei keelanud, sest meie lood olid kahehäälsed ja meeldisid teistelegi. Öeldakse, et õlu on bassilaulja jook, aga minul tegi see tenorihääle veelgi kõrgemaks ja pani häälepaelad vibreerima. Igatahes teenisime lauluga vahel nii mõnegi kannu õlut.

Ükskord talvise sulailma õhtupoolikul tulime loengult – mäletan see oli dotsent August Karu metsakasvatus ja astusime Sassi poole sisse, et paar kannu juua. Rohkem raha polnudki. Olime vaid kahekesi, kuid siis tuli juurde trobikond mehi ja üks nendest, kes oli tuttava näoga, ütles: „Poisid pange laul käima, õlu on meie poolt!“ Seda me kaks korda öelda ei lasknud. Esimeseks lauluks valisime „Lenda, lenda lepalind…“. Oi, laulsime palju laule ja kui „Kord mõtetes istus üks emake nii…“ lauldud oli, tihkusid mõned mehed ja löristasid nina! Jumal teab, kui palju meile seal õlut välja tehti, sest ega me palju tahtnudki, kuid esitasime meestele justkui soovikontserdi.

Sõpru ja oma kursuse poisse käis seal teisigi, kuid laulumehed olime Niiloga kahekesi. Laulda tahtis kangesti ka kursusekaaslane Georgi Raud, kelle vägev bassihääl lausa ehmatas, kuid kahjuks oli loodus ta ilma jätnud laulu „vunktsiooni“ tundmisest. Kui ta alustaski õigest noodist, vedas „vanatühi“ ta laulukaariku lõpuks ikka päris sohu. Aga muidu oli hea sõber.

Eks sihukse koha peal sai nähtud ka igasuguseid tüüpe. Üks nendest oli Tartu botaanikaaia tööline, kes tundis puud nimega Ginkgo biloba. See mees võttis tihti ka laulu üles, tõusis püsti ja vehkis kätega: „Skandenamus igitusk, suvenes sum suumus…“.[1] Ise pidas end elupõliseks tudengiks.

Üks mees nimega Kõiv, kes oli olnud vene sõjaväes soldat ja polnud ikka veel saanud paremaid riideid selga kui närustunud „gimnastsjorka“, tahtis müüa oma vooditekki, kuid Sass ajas ta välja. Selle kõhetu mehikese elu oli sõda küll täielikult hukka ajanud.

Baaris käis pead parandamas ka üks Värdi-nimeline mees, kes ostis talumeestelt mõne looma ja liha müüs maha Leningradis. Tol ajal oli see suur kuritegu, kui vahele jäädi. Peapummelung toimus tal restoranis „Ateen“. Meiega oli ta sõber ja pakkus ameerika sigaretti „Camel“, mis tundus kui teise maailma ilmutisena.

Esimesel kursusel oli metsameestel ja agronoomidel mõned loengud koos: üldine botaanika, anorgaaniline keemia ja selle praktikum ning muidugi siis veel poliitained. Agronoomide hulgas oli küllalt palju vanemaid mehi, kes olid võidelnud kas Punaarmees või Eesti Leegionis. Üks Leegioni-meestest käis ka Kloostri keldris.

Tegime koos Niiloga anorgaanilise keemia praktikumi ülesandeid „põrgus“, see on  Ülikooli peahoone keldris. Osade laudade taga tegutsesid agronoomia üliõpilased. Otse meie vastas solgutasid katseklaasis vedelikku kaks näitsikut – komsomoli märgid kleidi peal. Nende juurde tuli purjus kursusekaaslane – nagu hiljem selgus Narva pataljoni mees Valdeko – võttis püksist välja sellesamase ja kusi komsomolkade tiiglid ja konspektid täis! Ise lahkus kindlal sammul „põrgust“, sest oli juba oma arvestuse andnud. Paaril korral kohtasin teda veel Kloostri keldris, kuid MGB sai ta kätte. Aga 1960. aastal nägin teda juba vaba mehena Pärnus.

Kloostri kelder oli omalaadne üliõpilaste kohtumispaik, seal võis näha tudengeid mitmetest teaduskondadest, kuid eriti kaugelt sinna ei tuldud, sest oma elupaiga lähedal oli ju õllebaare igal pool külluses – nii Ülejõel, Karlovas, Veerikul kui mujal. Tammelinnas Riia maanteel oli võrdlemisi viisakas koht, kus võis tol ajal näha vaat et iga päev kirjanik Oskar Lutsu koos oma sõbra, helilooja Juhan Simmiga õlut pinnimas. Ükskord nägin lugupeetud rahvakirjanikku sealsamas, aga vana mees ei jõudnud kiiresti kemmergusse ja kusi püksid täis. Nüüd tean ise ka, et vanameestele tuleb selles asjas andeks anda.

Kloostri keldris arutati ka päevasündmusi. Näiteks tuli sinna kehakultuuri teaduskonna üliõpilane, kes tähistas seda, et oli saanud ametiühingu kaudu ostuloa paari pükstele. Minulegi anti kaks korda püksiostu luba.

Või tähistati seda, et üliõpilane tahtis teha teise mehe eest füüsika eksamit. Õppejõud, endineTreffneri Gümnaasiumi õpetaja Herman Mürk, küsinud enne eksamineerimist tudengi nime – see öelnud Milk. Mürk öelnud: „Kus ta siis ise on, ei saanud tulla või?“ Tudeng Lees pannud suure hirmuga jooksu ja Mürk naernud järele: „Vahele jäid!“ Sellise asja eest oli ainult üks karistus – eksmatrikuleerimine ehk väljaviskamine. Mürk aga jätnud asja niisama. Mõlematest meestest sai hiljem tuntud põllumehed. Nimed on muudetud.

Juhtus ka sihuke lugu: ühe minu sõbraga saabus keldrisse mõnda õlut jooma tütarlaps nimega Truude, kes tuli just õhtukoolist. Ju siis õllemärjus hakkas nii pähe, et unustas oma koolikoti sinna maha. Portfell viidi kooli kantseleisse ja tütarlaps arvati õpilaste seast välja. Aga elurõõmus nagu ta oli, tegi hoopis laulu: „Kloostri keldris ma portfelli kaotsin…nüüd kooli minna ma enam ei saa…“ – „Capri saare“ viisi peal.

Selle kolme aasta jooksul, mil sai Kloostri keldris käidud (1946 – 1949), oli alguses müügil ainult üks küllalt kange õllesort, mida müüdi 200-liitristest tünnidest ja liigse tarbimise järelmõjuna ajas pea valutama. Aasta pärast seisis peavaadi kõrval teinegi, aga õige lahja nn rahvaõlu. 1949. aastal oli müügil ka kange pudeliõlu „Porter“, mis oli suletud tõelise korgiga ja avati korgitseriga. Siis oli moeks segada porterit limonaadiga, mida sai üle tee asuvast poest. Niilo kutsus seda segu maitsma oma õe, kes ei arvanud aga taevani kiidetud joogist üldse midagi.

Sass laskis oma baari telefoni panna, mis tol ajal oli ütlemata suur luksus. Niilo Mei toanaaber Tiigi intrist eesti filoloog Harald helistanud korra Kloostri keldrisse ja küsinud: „Kas Meid on seal?“ Sass nähvanud vastu: „Ei, Teid ei ole siin, Teie olete seal!“

Viimasel kursusel 1948 – 1949, jäi Kloostri keldri külastamine harvemaks, sest oli vaja õpingud lõpetada. Kuid siiski läksime vahel jälle Niiloga „mõnda õlut“ tegema. Ja ükskord tuli samal ajal sinna Sassi noorik koos noore mehega ja istusid akna alla lauda. Meile kui vanade tuttavatele ütles ta, et on valinud uue elu. No nüüd juhtus midagi hirmsat – Sass kargas leti tagant välja – kirves käes. Peigmees pani kabuhirmus jooksu ja lidus Kroonuaia tänavat pidi üles, Sass kirvega järel. Noorik jäi aga uksele seisma ja ootas kuni vihane endine abikaasa tagasi tuli. Ukse peal lausuti mõned sõnad ja varsti oli baaris rahu majas.

1949. aastal, siis juba peale ülikooli lõpetamist, läinud oktoobrikuus Kloostri keldrisse kursusekaaslane Georgi. Sass küsinud, et kus siis teised on ja miks enam teda ei külastata, aga saanud teada, et me oleme kõik „maailma laanen laiali“. Küll olnud tal kahju, sest nii häid laulumehi nagu Niilo ja mina, polnud enam võtta.

Ma ei tea, kui kaua Kloostri kelder tegutses, kuid kui ma uuesti 1969. aastal Tartusse tööle tulin, oli seal juurvilja pood.
Hirve Sassi nägin veel vist 1973. aastal kõrva-nina-kurgu kliinikus. Oli veel küllalt kõbus.

[1] Originaal lad k – Gaudeamus igitur, juvenes dum sumus…

8. Üliõpilasmaja

1941. ja 1944. aasta sõdadest rängasti purustatud Tartus oli alles jäänud imekombel ülikooli peahoone ja naabruses Gildi tänava otsa kohal asuv hoone, kuhu asutati Üliõpilasmaja. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni olin minagi selle majaga tihedasti seotud.

See hoone oli omal ajal ehitatud nn aadlimajaks, seal leidus palju ruume igasuguseks otstarbeks. Oli ka suur köök. Ühte tean, et seal toimusid Eesti ajal Akadeemilise Meeskoori harjutused. Teisel korrusel oli tuba, kus oli isegi säilunud üsna suur kogus väljaannet „AM Ameerikasse“. Seal oli ka nootide kogu ja dirigentide isiklikke tarbeid.

Kui patseerida peahoone sammaste vahelt mööda Ülikooli tänavat Jaani kiriku suunas, siis kunstiliselt kujundatud metallväravatest sai astuda sisse hoone fuajeesse. Kahel pool asusid riidehoidlad. Paar astet kõrgemal koridoris paremat kätt olid tähtsad ruumid – WC meestele ja naistele. Alumisel korral oli üliõpilaste söökla, mida naljaga nimetati „ööklaks“ (sildil kustutati „s“ täht) või ka „lobiköögiks“.

Enne rahareformi oli seal tšekisöökla. Toidutalongide saamiseks tuli teiselt korruselt tellida roog, mille jaoks näkitseti tudengile antud toidukaardilt maha teatud gramme rasva või mingit muud tähtsat toiduainet. Selles ametis olid kaks näitskut – üks siis „rüüstas tšekke“, teine võttis vastu raha ja andis vastu talongid. Näitsikutest pajatan hiljem täpsemalt.

Tavaline lõuna oli enamvähem selline: hernesupp (roheline talong nr. 2), kartul ja soust tükikese lihaga (kollane talong nr. 4), kompott (sinine talong nr. 7). Lisaks kindlasti veel vabalt saadavad – nagu kinnituseks – soolases vees keedetud kaalikad. Mäletan neid nn „kaalikalohkusid“ (punane talong nr. 9), mis tekitasid küll sisikonnas valju mürinat, kuid lahendus saabus rahustavalt tugeva peeretusena!

Lõunasöök oli odav aga jäi ikkagi lahjaks!

Esialgu polnud sööklas ettekandjaidki, seda tööd pidid tegema külakorras üliõpilased – peamiselt tüdrukud. Need õnnetud olid päris hädas! Nägin korra, kui üks arstiteaduse helepunase peaga üliõpilane komistas ja supitaldrikud lendasid kandikult põrandale – puruks ka veel!

Alakorral oli üks kitsas ubrik, kust saadi tšekkide eest leivapätse osta. Minul olid kahed kaardid, papale anti Parvetuskontorist, ise ta neid ei tarvitanud. Kodus oli siis veel söögikraami küllalt. Müüsin vormileivapätsid väravas ootavatele muttidele maha, ise sõin mamma tehtud maailma parimat koduleiba. Vormis küpsetatud ja veest rasketest pätsist sai kuni 50 vana rubla…

Teisel korrusel oli mitu saali, kus käisid koos rahvatantsijad, näiteringlased ja meeskoor. Laulsin meeskooris ja käisin usinasti näiteringi harjutustel. Aga kuhu ma eladeski ei läinud – see oli rahvatants! Minu tuttavate seas keerles tookord väljend – „ahh see mees – kuule ta on ju rahvatantsija!“ Lõpuks pidi ju neid ka olema, aga mina sinna ei tükkinud.

Oli veel saal, kus vedeles virnadena ajalehti ja ajakirju. Mida sealt lugeda oli? Kõigepealt pidi iga päev ükskõik millisel trükisel olema kindlasti suure juhi Jossif Stalini pilt: küll marssali mundris, tribüünil koos Beriaga õnnelikult naeratav lapsuke süles, lehvitamas valges kuues sportlastele jne, jne.

Üliõpilasmajja oli ostetud tolleaegne parim raadio VEF, kust sai kuulata lühilainete kaudu lääne muusikat ja päevauudiseid. Istuti koos mitmekesi ja oodati ehk ükskord tuleb „valge laev“! Ei teadnud me seda, et olime juba ammu lõplikult maha müüdud!

Ruumides oli kaks tiibklaverit. Seal harjutasid oma repertuaari mitmed solistid. Tolleaegne õigusteaduskonna üliõpilane Heino Raudsik laulis oma ilusa võimsa häälega tihti laulu „Mariann“, küllap aga ainult oma lõbuks. Kahe klaveriga kokkumängu tegid minu klassivennad HTG-st Valdeko Säga ja Boris Ojavere. Poistest said mõlemast kõrtsimuusikud, Boris lahkus siit ilmast õige noorelt. Tal oli tuberkuloos.

Oli ka piljardilaud, kus mängiti raha peale. Agronoomia üliõpilane Klamm oli sel alal „suurmeister“. Ta ei võtnudki enam õppetööst üldse osa ja lõpuks eksmatrikuleeriti.

Suures saalis ja all sööklas peeti teaduskondade või kursuste õhtuid. Metsamehi kutsuti ikka nendesse „pidudesse“, kus õppimas poisse oli vähe.
Selles majas sai tantsimas käidud palju kordi ja osa võetud ka lugematust arvust „klunkritest“! Noor mees jõudis ju tol ajal igale poole!

1049. aasta märtsiküüditamise ajal oli Üliõpilasmajas öösel varjul mitukümmend üliõpilast, kellel võis midagi karta olla. Olin minagi ühel öösel seal. Hilisemal ajal olime abikaasaga all söökla ruumides näitleja Karl Kalkuni pulmas. Kahel korral olen olnud HTG klassikaaslaste kokkutulekul üleval saalis. Siis oli meid koos veel mõnikümmend vanameest, nüüd saab kokku lugeda üle 82-aastasi veel „üks natuke!“ Aga vanas Üliõpilasmajas tegutsetakse ikka edasi.

Jõudu Sulle minu nooruse mälestusmärk!

9. Meie pere päästjad (Üliõpilasmaja järg)

Üks nendest noorikutest, kes tshekisööklas „tshekke rüüstas“ rääkis mulle salamahti, et nemad leidnud 1945. aasta septembris väiksest tagakambrist dokumentide virna, kus olid üliõpilastele 1942. aastal nõutud vajalikud paberid ülikooli sisseastumiseks.

Seal olnud ka minu vendade Pauli ja Leo HTG lõputunnistuste ärakirjad ja poliitiline iseloomustus Omakaitse juhtkonnalt, kus kiidetud noormehi punaste vastasuse eest ja mainitud osavõtt Tudavere külas Järvamaal toimunud haarangust.

Tallinna all lõksu jäänud punaarmeelased liikusid 1941. aasta augustis ja septembris öösiti mööda metsi Venemaa poole, röövides ja varastades ettejäänud taludest toitu ja riideid. Kuulda oli ka tapatöödest. Ikka ja jälle tuli lagedale uusi kuritegusid, mida punaaarmeelased koos NKVD „seltsimeestega“ Eesti rahva kallal toime panid.

Eriti suur oli viha juunikuus toimunud küüditajate vastu. Kuidas küll niisugused mõistusevastased valitsejad – mõrvarid ilmas üldse võisid olla? Selliste inimkonna värdjate vastu siis vennad välja astusidki.

Tütarlaps, kelle nime olen unustanud, oli pärit arvatavasti Kastre ümbrusest. Ta tundis minu vendi ajast, kui Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi plikana oli nendega koos klassiõhtuid pidanud.

Oma blondi töökaaslasega põletanud nad need NKVD „maiuspalad“ saali kaminas ära. Kui need paberid oleksid sattunud Riia tänavale, poleks minust päris kindlasti üliõpilast saanudki ja papale oleks antud kätte tema 25 pluss 5 juba 1945. aastal! Ei oska ette kujutada, milliseks oleks kujunenud sel juhul meie perekonna saatus! Õnnelik juhus, et suur õnnetus läks mööda! Selle tähtsust ei osanud ma noorpõlves vääriliselt hinnatagi, küll aga nüüd.

Tütarlast mäletan hästi veel praegugi. Käisin ju peaaegu iga päev tol ajal „lobiköögis“ söömas, talongid sai ju lunastatud tema käest! Ta oli pikka kasvu, paksud mustad juuksed ja kulmud, harukordsed kollaka helgiga silma vikerkestad ning minust vist viis aastat vanem. Äkki suudangi veel ta nime meenutada? Kelleltki küsida enam küll pole, kõik on läinud…

Pingutasin mälu, tiirutasin edasi-tagasi! Kammisin oma peakoluga kogu Kastre ümbruse läbi. Äkki hakkas midagi ähmaselt koitma – 1943. aasta sügisel oli Kastre seltsimajas peoõhtu, kus esinesid Vanemuise teatri näitlejad. Rinne oli veel kaugel ja elu oli suhteliselt rahulik. Mäletan lugu, kui ette kanti humoreski, kus kaks eite jutustasid midagi ja lõpuks selgus, et vahepeal kõnealune „põrsas oli kotis ärr koolnu!“

Peol oli ka Tartu õhutõrje suurtüki „Zwo Centimeter Flak“ meeskonna liige, minu vend Leo. Mina olin 15-aastane ja peale etendust passisin niisama, tantsida ma veel ei osanud. Leo vaatas saalis ringi ja läks õue. Ütles, et siin pole ühtegi ilusat tüdrukut, kellega tantsida. Läksin minagi õue ja nägin, et vend ajab juttu leitnandi pagunitega sõjaväelasega. Tüki aja pärast selgus, et Leo oli kõvasti purjus! Olevat joonud HTG koolivenna Leutenant Stoltseniga kanget puskarit! Tema oligi selle klassi koolivend, millest maha jäädi!

Stoltsenitel oli minu mälu järgi suur talu kuskil Mäksa või Melliste kandis.

Nüüd keerame asja jälle sinna, kus küsisime, et kes oli see Ülikooli söökla kassas töötav tütarlaps, kes põletas – nagu ennist nimetasin – „NKVD“ maiuspala? Nimelt, selle tütarlapsega käis vahest pidul Helmut Ohna, kes oli tol ajal õigusteaduskonna üliõpilane ning oli HTG lõpetanud 1943. aastal. Tundsin teda kooli ajast. Vaat, tema mulle rääkiski dokumentide leidmisest ja kaminas põletamisest! Aga see tütarlaps pidi olema Stoltsen, seega Otto õde! Jumal teab, kas see ikka tõsi võiks olla! Ei suuda meenutada, kumb nendest mulle sellest enne rääkis, kas tütarlaps või Ohna.

Helmut Ohna eksmatrikuleeriti, visati ka meeskoorist välja. Miks? Mees leidis omale hea sissetuleku, käis Lõuna-Eesti kirikutes jutlusi pidamas! Kohalikud pastorid olid kas välismaale jalga lasknud või Siberisse saadetud. „Libapastor“ pannud aga oma jutluse ja lauluga kogu kirikutäie „haledaste tönnima!“

Olgu see pealegi sedasi, kuid üks asi on siiski imelik. Kuidas võis 1941. aastal HTG lõpetanu kanda leitnandi paguneid? Polnud frentšil ühtegi linti, nagu oleks pidanud olema ikka sõjas käinud meestel tol ajal. Uurisin, et 1938. aastal oli lõpetanud HTG Bruno Stoltsen, nähtavasti Otto vend, kes Eesti Sõjakoolist võis saada ohvitseri aukraadi! See asi juba klapib, sest Leo tundis teda kindlasti juba koolipõlvest.

Tol ajal me ei osanud paberite hävitamisele tõsist tähelepanu pöörata, eriti osavõtmatu oli meie papa. Ise ta ju aga sinna Tudaverre tükkis ja võttis pojadki kaasa. Kujutame praegu ette, mis oleks juhtunud, kui need Omakaitse pitsatiga kinnitatud dokumendid oleks põrandalt leidnud NKVD-sse värvatud komsomolets või niisama agent. Neid ikka sel aja oli, aga vähe.

Kes Sa see tütarlaps iganes ka oled – saadame Sulle taevasse või maa peale meie kõigi tagantjärgi tänusid! Ei oska öeldagi, kui palju tänusid, aga kui teaks… tahaks kuhugi lilligi viia!

10. Lõbusad lood Ülikooli näiteringis

Enne “Ebahaige” etendust
Ülikooli näiteringis mängisime mitu korda menukat Moliere komöödiat “Ebahaige”, kus juura tudengil Karl Kalkunil (hilisem näitleja) oli arsti, filoloogia tudengil Udo Kolk’il apteekri ja minul pooltobeda kosilase osa. Seekordne etendus pidi toimuma Kompanii tänava kultuurimajas. Näitejuht Udo Väljaots palus meil kõigil kaks tundi enne etenduse algust kohal olla, sest Vanemuise teatri jumestajal Kangrol ei olnud võimalik hiljem tulla.

Tegelasi oli kaheksa ja nendele tehti õige ruttu „näod” pähe. Aega oli alguseni üle tunni ja me otsustasime Karlaga minna Werneri kohvikusse. Istusime vaba laua taha ja seadsime male üles. Vahepeal tulid aga kõik ettekandjad meid uudistama – parukates ja grimmeeritult paistsime välja vist päris eriskummalised.

Mängisime malet uut moodi. Näiteks hüppas etturite tagant välja vanker kohe vastase etturite juurde ja lõi kaugest nurgast kaks tükki maha! Karla „oigas”, et ei näinud seda lihtsat võimalust ja näitas, et eelmise käigu ajal oleks ta pidanud sokutama kaugelolev ratsu oma kahe etturi vahele, nügides neid laiemale. Et siis oleks nupud olnud kaitstud.

Kuna meie „mängu” vaatas pealt juba kenake trobikond imestavate nägudega inimesi, jagasime iga käigu ajal kommentaare. See kõlas umbes nii, et: „ma näen su kombinatsiooni, ei lähe läbi!“ ja panin näiteks oda ratsukäigul hüppama! Sõdisime peamiselt võimatute käikudega, kuni lauale jäi kaks kuningat – viik!

Tõusime äraminekuks püsti ja meie juurde tuli paar vanemat meest küsima, et mis uus mäng see nüüd siis oli? Karla seletas ülitõsise näoga, et see male moodus on pärit indiast ja palju huvitavam, kui senine! Ei tea, kas uskujaid ka oli.

Vahepeal oli Udo Kolk käinud ka grimmeerituna ülikooli peahoones ja esimesele ettetulijale hüüdnud: „Mis Te segate end arstiteaduse korraldusse ja takistate härrat võtmast klistiiri!” Seda pidi ta ütlema näidendis, omal suur klistiiriprits käes. Mees, küllap vist viimasekursuse tudeng jäi ehmatusest seisma ja küsis: „Tinti olete joonud või?!”

 

Solvujad
Needsamad Karla ja Udo olid koolis olnud pinginaabrid, suured sõbrad ja minust üks klass taga. Udo teinud ettepaneku, et kumbki esitab teisele paberil viiskümmend sõimusõna ja teine valib välja nendest kõige solvavama. Udo, kes oli heleda peaga, leidis et teda solvas kõige rohkem – „tädi valge kana!” ja Karla solvus kõige rohkem, kui temale öeldi „katkine kaloss!”

 

Üksi valssi tantsimas
Tartus oli tol ajal kesklinnas kõrgel posti otsas valjuhääldajad, kust võis kuulata muusikat ja uudiseid, mis koosnesid peamiselt Stalini kiitmisest. Üks nendest oli just Treffneri kooli lähedal üle tee. Sadas kerget lund ja kostus muusika, see oli valssTsaikovski balletist „Pähklipureja”. Tulin ühe neiuga mööda Rüütli tänavat ja järsku vaatame – keegi keerutab pimedas üksinda valssi tantsida otse plärakasti all! See oli Udo Kolk, kes oli mind kaugelt märganud ja tahtis sihukest vigurit teha vist küll mu kaaslasele! See tal ka õnnestus, sest preili naeris nii, et hakkas luksuma!

 

Noored SS-ohvitserid smokingis
Ilmar Tammur juhendamisel mängisime näiteringis Natalie Vengsterni näidendit „Duell”. See oli sõjaaegne bolševistlik propagandatükk, ilma loogikata labane lugu. Aga Karla ja mina olime etenduses noored SS-ohvitserid. Kuna mundreid polnud kuskilt saada, siis esinesime smokingis. Rääkida oli kummalgi paar lauset ja lõpetasime oma esinemise koos õõnsalt kõmiseva naeruga. Mis siis sellest? Nagu hiljem kuulda oli, meeldisime sellegipärast hirmsasti noortele tudengidaamidele – pikad sirged poisid hästi riides! Igatahes mina sain peale seda palju kutseid kursuseõhtutele, kus üliõpilased olid enamuses tüdrukud (filoloogia, farmaatsia ja bioloogia).

 

Juhtum Ostrovi raudteejaamas
Nõukogude ajal käisid vennasvabariikide üliõpilased üksteisel külas. Nii tulid rahvatantsijate ja muude artistide kambaga tagasi Vilniusest ka mõnikümmend tudengit Tartust. Rong tegi pika peatuse Ostrovi jaamas, mistõttu oli võimalus minna jaama puhvetisse õlut jooma. Juura üliõpilane Karl Kalkun seisis õllekannu sabas ja teda utsitasid tagant teised: „Tee sellele õllemüüjale, blondile tädile, natuke nalja.“
Kui siis Karla järjekord kätte jõudis, küsis ta surmtõsiselt eesti keeles: „Kas teil tXrapäid ka on?“ Nüüd juhtus midagi enneolematut. See blond tädi vastas puhtas, ilma aktsiendita eesti keeles: „Veel eile õhtul olid need saadaval, kuid kahjuks, kulla noormees, tänaseks on need ammu otsas“.
Nüüd jäid kõigil poistel suud lahti ja loodetud nerupahvaka asemel jäädi virilalt tõsiseks. Ainult ühel agronoomia tudengil kriuksatas tagumik.