3. Rasked ajad – sõjataak

1944. aasta kevadel tuli paljudel Eesti poistel minna sõtta. Ikka selleks, et mitte lasta punaarmeed üle piiri. Treffneri koolis polnud minu tutvuse ringkonnas kedagi, kes oleks soovinud venelasi tagasi. Kuigi oli selgesti näha, et sakslased sõda ei võida, loodeti mingisugusele imele – keegi pidi ju meid ometi päästma tulema! See jõle reziim ei saa ju jälle tagasi tulla! Poisid läksid värbamispunktidesse hea tujuga ja tolleaegset meelsust väljendati: „Elu on ilus, aga saatus nöögib!
1941. aastal läks punaarmee mobilisatsiooniga kaasa hulk Tartu noormehi, kuid arvatavasti rohkem astus vabatahtlikult nn idapataljonidesse. Mitu minu head sõpra läksid, kuid nad said kõik surma.

Järvakandi metskonna abimetsaülem, eestiaegse Aegviidu metskonna praaker Artur Tammoja, mobiliseeriti punaarmeesse. Tema elas üle kutsealuste näljutamise tööpataljonis Kotlases. Baraki naaber olevat olnud hilisem metsateaduse dotsent August Karu, kes oma viletsale tervisele vaatamata imekombel ellu jäänud. Aga tema ise saanud lisapajukit, mõni käär päevas leiba rohkem, sest ta jõudnud külmunud maasse haudu kaevata nälga surnud sõprade jaoks! Kui äsja loodud Eesti korpuses hakatud ka süüa andma, surnud veel palju poisse – nälginud mehed ei suutnud piiri pidada. Veel näinud ta pealt – juba rindel olles, kui purjus politruk Herman Kriimann lasknud maha noore eesti poisi, kes läinud luba küsimata sanpataljoni veriseks hõõrutud jalgu tohterdama. Kriimann viidud sealt üle teise väeossa ja soldatitele öeldud, et sai oma karistuse kätte. Tegelikult oli ta ikkagi politruk ka mujal edasi. Midagi temaga ei juhtunud. Kriimann oli Kurista metsamajandi direktor jõi ja sigatses, kuni viidi üle kõrgema koha peale-ühe Tallinna rajooni parteikomitee esimeseks sekretäriks! Artur Tammoja jutu järgi toimunud kuskil Eesti korpuse sõjameeste kokkutulek, kus oli kohal ka politruk. Mehed leppinud kokku, et viskame Kriimanni koos tooliga õhku elagu hüüetega, aga siis laseme purjus paksu juraka maha prantsatada! Tooli tükkidest saanud mehed kätte parajad nuiad ja tümitanud mehe poolsurnuks, kooris hüüdes: „See on Augusti eest!“ Eks selle poisi mälestamiseks, kelle ta maha laskis. Läbipekstud Kriimann ei olevat julgenud kellelegi kaebama minna, sest talle olevat öeldud, et järgmine kord sa enam nii kergesti ei pääse!
Kas need jutud ka õiged olid – ei tea, kuid ise usun küll!

Järvseljal praktikal olles 1946. aasta kevadel, olime jahilossis toas teisel korrusel Ühes reas voodid, kus magasid üliõpilased Niilo Mei, Ülo Erik ja Georg Karo. Edasi oli akna all pirakas hööveldatud laudadest söögi- või kirjutuslaud ja siis uus rida voodeid, kus said lesida tudengid Georgi Raud, Hans Tullus, Leonhard Kuslapuu ja Uno Tammal. Need poisid peale Niilo ja minu olid kõik olnud saksa sõjaväes. Iga mees oma sõdurielust ei rääkinud, ikkagi kardetav asi.

Georgi Raud ehk Raua Jüri, nagu me teda kutsusime oli koleerik – see tähendab inimene, kes väljendab oma tundeid väga värvikalt. Tema ema oli venelanna ja seetõttu oskas poiss ka hästi vene keelt. 1925. aastal sündinud noormees värvati Eesti Leegioni, aga 1944. aasta sügisel olnud ta sideväeosas. Ootamatult äkki tulnud veoautod saksa sõduritele järgi ja need läinud Tallinnas laeva peale, et Saksamaale sõita.
Eesti poisid joonud end täis ja kui paras aeg käes, pannud plagama. Kolmekesi mindud edasi ja mõne päeva pärast olnud neil kõigil taludest saadud „seatapmise ülikonnad” seljas. Ainult saapad olnud saksa sõjaväest pärit. Kuskil Kose-Risti kandis olevat neile vastu tulnud kamp pilusilmseid punaväelasi, kes tegid kõigepealt nende taskud tühjaks ja siis kuskilt saadud labidaga kästud omale hauda kaevama hakata. Venekeelsest jutust polevat nad midagi taibanud, näidanud käega vaid sõjaväe saabaste peale. Raua Jüri mõelnud, et näe ilus päike läheb kohe looja, nii meie eludki! Kuid siis tulnud teed mööda kümmekond venelast, kelle ohvitser kapteni aukraadis ning istunud hobuse seljas. Küsinud pilusilmade käest, et mis siin toimub? Need öelnud vigases vene keeles, et saime fašistid kätte, tulevat maha lasta. Nüüd olevat saanud Jüri selgitada, et oleme vanglast vabaks lastud vangid ja lähme kodu poole Tartumaale. Siis karanud kapten hobuse seljast maha ja virutanud pilusilmlasest seersandile vastu lõugu ja käratanud: „Sind tuleb tribunaali alla anda!” Siis pakutud paberossi „Bogatõr” ja lastud jutustada, kust nad tulid ja mille eest vangis oldud. Tollel ajal lasti tõesti vanglast palju poisse vabaks ja just eelmisel õhtul olid nad koos olnud talulakas heinte peal noormehega, kes oli soku salaküttimise eest mõistetud kolmeks kuuks türmi. No ja sealt saadigi head inspiratsiooni! Mehed saanud siis varsti koju, ühe pika otsa sõitnud nad vene sõjaväeauto kastiski!

Teised poisid seal toas suurt midagi ei rääkinud, kuid ei salanud omakeskis olles, et sõjas sai oldud küll. Meiega samal ajal olid Järvseljal mõned vanema kursuse komsomolid, kelle juuresolekul tuli suu kinni pidada.

Õppejõududest oli teada, et Olev Henno, Lembit Muiste ja Ilmar Laas olid olnud saksa sõjaväes. Botaanika kateedri assistent Arnold Laats samuti.

Sõjalise õpetuse jaoks oli eraldi kateeder, meid taheti teha nõukogude armee jalaväe ohvitserideks. Grupi hooldusohvitseriks oli kapten, hilisem major Talvet. Olime rivis 1945. aasta septembrikuul Hermanni tänaval asuva sõjalise kateedri hoovi peal, kui algul hakati õpetama käsklusi, sest keegi ei olnud paberite järgi kunagi sõjaväes olnudki. Valvel! See oli selge kõigile, kuid käskluse „vabalt” aegu toimetati rivis mitmeti! Vene ja ka eesti sõjaväes lasti siis üks põlv lonksu (või kuidas seda nimetada), saksa sõjaväes lükati vasak jalg natuke ettepoole ja soome sõjaväes lisaks jala lükkamisele pandi käed „sõlme” rinnale. Ja kui käsklus „vabalt” kapten Talvetilt kõlas, reageeriti sellele meie rivis kolmel viisil! Poisid olid kunagi saanud vist nii kõva drilli, et viivuks unustati ära, et reeglid on muutunud!
Kapten Talvet reageeris asjale üllatusega ja näitas ette, kuidas tuleb käsule reageerida. Mäletan, et saksa sõjaväemoodi lükkasid vasakut jalga ette Georgi Raud, Venda Vallisto, Leonhard Kuslapuu ja keegi veel. Soomemoodi „sidus käsi üks mees“, kes aga asjast ruttu aru sai ja selle pooleli jättis. Oli see Albert Katus?

Raua Jüri näitas meile „hiilgavalt” ka saksa sõjaväe „püssivõtteid”, mis olid jällegi täiesti erinevad sellest, mida nüüd tuli teha.

Tallinna metsamajandi direktor Ants Paluvits oli olnud Reichsarbeitsdienstis RAD, mille vormimütsiks oli beež kaabu ja sümboliks labidas. Näitas meile, kuidas jalgu puhati seal Poolamaa RAD laagris – tagumik kraavi ja jalad üles kalda poole!

Metsamajanduse süsteemiga seoses kõrgetel kohtadel olnud meestest: Ministeeriumi metsakasvatuse osakonna juhataja Osvald Pogen, Metsakorralduse kontori juhataja asetäitja Endel Tappo ja Põllumajanduse projekti Metsakuivenduse osakonna juhataja Albert Katus oli olnud Soome sõjaväes. Katus ja Tappo olid haavata või põrutadagi saanud.

Minu koolivendadest läks juba 16-aastaselt saksa sõjaväkke oma onu perekonna mõrva eest bolševikele kätte maksma Uno Teder, kes sõja lõpetas Narva pataljonis leitnandina. Bruno Juhaste astus Eesti Leegioni ja sõdis rasketes lahingutes Venemaal. Mõlemad mehed said veel olla vabaduseski. Minu viimane pinginaaber Arno Tarik oli ka lühikest aega Eesti Leegionis, kuid rindele ei sattunud.

Koolivend, kursusekaaslane ja kauaaegne minister, EKP keskkomitee liige Heino Teder olevat olnud samuti lühikest aega Eesti Leegionis! Siia tuleks panna kolm hüüumärki, kuidas siis „sjeltsimehed” KGB-st seda ei märganud!? Ometi oli teada, et Heino vennad Kuno ja Olev olid „soomepoisid”. Olev langes Pupastvere lahingus. Isa tõi ta surnukeha ära ja mattis Kaara talu aeda. Seal puhkab „soomepoiss” Olev praegugi.
Kas siis tõesti ei teadnud KGB, et Heino Teder oli Eesti Leegionis? Usun, et ei, sest vastasel korral oleksid tema vaenlased EKP keskkomiteest ta hävitanud. Teda ei sallinud venelased, sest ta astus just neile tihti kanna peale.
Oma kursuse poistest kirjutades saan öelda, et pole neist enam elus rohkem kui Olev Ott, kes oli ka ikka sõjaväes küll. Aga kus täpsemini, ma ei tea.

 

Ühes väikses Saksa linnas

Sõja ajal, 1943. aastal, läinud Saksamaal mööda väikese linna peatänavat täiest kõrist lauldes Eesti üksus. Kompanii ülema karm käsk oli: nihulauljatel suu kinni! Seetõttu kostis marsilaul eriti hästi, ainult et lauldi „Postipoisi“ viisi peal – „Türa persse ja pussnuga silma…”
Tänavanurgal tulnud üksusele vastu kaks soliidset prouat, kes hüüdnud: „Eesti poisid“ ja pühkinud silmi. Obersturmführeril olnud aga piinlikkusest silmad maas. Ei maksa ikka ropendada, kõikjal on pealtkuulajaid!

Tartu Ülikoolide üliõpilastel tuli õppida ka sõjalist õpetust, mille eest anti enamikule neist hiljem reservohvitseri nooremleitnandi aukraad. Suvel pidid need tudengid olema teatud aeg Pärnu lähedal Reiu jõe ääres laagris, kus neile õpetati, muidugi vene keeles, vaenlaste vastu võitlemist. Kõikide armeede sõjaväelastele, selle hulgas ka nõukogude armee soldatitele, tehakse hakatuseks rividrilli. Nii pidid ka Tartu tudengid marssima ja „staršinaa” (see on vene sõjaväes ülemveltveebel) nõudis rivilaulu. Noormehed pidasid nõu ja varsti läks lahti võimas laul, ikka seesama „Türa persse ja pussnuga silma”. Staršinaa oli laulust vaimustatud ja see sai igapäevaselt väga menukaks. Aga ühel päeval käratas: „Otsstaavit tjuura pjersse!” Keegi oli talle öelnud, mis need sõnad ikkagi tähendavad. Vaat ise arvan, et seal nende meeste seas võis olla mõni ka nendest, kes Saksamaal „mutid“ selle sama lauluga silmi vesistama ajasid.

Igatahes räägiti, et ühel vanemal arstiteaduse tudengil oli tema ööbimiskohal seinas auk, mistõttu otsustas ta kuskilt hunnikust selga võtta kolm lauajuppi, et välisõhuga ühendus katkestada. Seda nägi pealt jällegi seesama „staršinaa”, kes pistis lõugama, et laudu ei tohi võtta. Kuna tudengihärra sõnakestki vene keelt ei osanud, küsis ta möödaminejatelt poistelt, et mida see lollpea seal röögib? No ja siis vastati talle pulli tegemise mõttes, et „staršinaa” käskis ühe laua maha panna ja kahega võib edasi minna! Mees lausus selle peale kõvasti „Jawohl, Genosse Arschloch” ja astus edasi kahe lauaga, nüüd lõi ka „starssinaa” asjale käega. Vaat, seesama mees võis ollagi üks nendest, kes Saksamaal „Postipoissi“ laulis. Hiljem tuli ju ka välja, et vähemalt kaks ministrit ENSV minnõukogus olid olnud Eesti Leegionis ja mõnedel EKP rajoonikomitee büroo liikmetel oli peale Tööpunalipu Ordeni ka salamahti kodus sahtlinurgas või maa alla peidetud II klassi raudrist.

Kõikvõimas KGB ei suutnud siiski, nagu tol ajal öeldi, kõiki küsimusi lõplikult lahendada.

Käisime oma kursusekaaslase matusel. Omaaegset partei rajoonikomitee büroo liiget oli tulnud saatma viimasele teele ka endine rajooni TSN TK esimees. Peielauas räägiti kadunukesest kui energilisest töötajast ja see ta kindlasti oligi. Eksesimehel jäi aga suu lahti, kui sõna võttis meie kursusekaaslase sõjasõber, kellega ta koos võitles bolševike vastu Volhovi rindel. Ta tuletas meelde, et endine politseipataljoni Obergefreiter sai sõjas haavata ja talle annetati vapruse eest II klassi raudrist! Vaat sulle büroo liiget, fašist sihuke!