Kuidas ma bensiiniga tulekahju kustutasin ja peaaegu kohtu alla sattusin.

 

Ajakiri “Eesti Mets” kevad 1/2018

Vihterpalu metskonnas oli 1982. aasta 28. aprill üks täiesti tavaline kevadpäev, mil metsaistutustööd käisid täie hooga. Rahvas ootas lähenevaid maipühi, et koduseid aiatöid teha ja kartulid maha panna. Maailma valitsesid Ronald Reagan ja Leonid Brežnev. USAs oli hittide edetabelis juba seitsmendat nädalat esimesel kohal „I Love Rock’n Roll”, mida mängis Joan Jett & The Blackhearts. Midagi erilist sel päeval maailmas vist ei juhtunudki. Küll aga Vihterpalus.

Igas metskonnas kehtis alaline valmisolek metsapõlenguks, sest pärast lume sulamist oli alanud kevadine tuleohtlik periood. Kontoris tegi kuni hiliste tundideni aega parajaks tulevalvurist metsavaht ja ka kõik teised mundrikandjad-metsavalvetöötajad pidid olema telefoni teel kättesaadavad. Laual leidus muude paberite hulgas põhjalik operatiiv-tegevuskava, mis juhendas kellele ja kuhu helistada, kui metsatulekahju peaks puhkema. Selle alusel sai vajadusel käivitada ka suuremamastaabilist abikutsumise operatsiooni.
Et toonastest elu- ja töötingimustest paremini sotti saada, tuleks kirjeldada olemasolevaid sidepidamisvõimalusi. Või õieti nende tegelikku viletsust tänasega võrreldes.

Varustus helistamisest luudadeni
Rajooni piires oli telefoniside otsevalitav, mujale pidi kaugekõne tellima läbi keskjaama, mis võis teinekord võtta aega pool tundi. Ehkki igal metsamajandil oli sisemine raadiojaamade võrgustik metskondadevaheliseks sidepidamiseks olemas ja kogu tegevus kõigile kuulda, ei saanud teiste metsamajanditega raadiojaamade abil sidet pidada.
Seetõttu tuli ka Tallinna rohelise vööndi metsamajandi Vihterpalu metskonna tuleohutuse seisukohalt tähtsaima lähinaabri, Läänemaa metsamajandile alluva Nõva metskonna kolleegidega suhtlemiseks tellida kaugekõne.
Üks nutikas nõks oli meile siinjuures abiks – nimelt töötas Ristnas Lääne Kaluri konservitsehh, mille kontoris olid imekombel olemas nii Haapsalu kui ka Harju rajooni telefonid. Vajadusel oli rannarootslaste järeltulija, alati abivalmis tsehhijuhataja, nüüdne Swecon ASi kuninganna Siimbergi Elna ikka valmis teisel telefonil Nõva metskonna numbrit valima ja kaks telefonitoru omavahel rääkimiseks kokku panema. Asja ajas ära küll ja ega ausalt öeldes kaugekõne kvaliteet eriti parem olnudki.
Paar sõna vajalikest riistadest. Peale pidevalt valvelolevate metsavahtide leidus metskonna laos mõnikümmend labidat (neist pooled väljaväänatud labega), üks pirtsaka Družba mootoriga turtsuv veepump, mõnisada meetrit poolpehkinud tuletõrjevoolikut, punt sarapuuvõrsest lõigatud meetripikkuse toki otsa mähitud kaltsust tehtud tõrvikuid ja mõnikümmend aastatega ärakuivanud rabedat kaseokstest luuda. Lisaks veel 20liitriline kanister puutumatu bensiinivaruga.
Iga metsavahi kordoni ukse taga seinal pidi olema valmis järgmine komplekt (justkui röövlite sissetungi kergendamiseks): raudkang, kirka, veeämber ja labidas ning tuleohutuse eest vastutava isiku nimi. Tuleb nentida, et toona oli ikka suhteliselt turvaline aeg – ei mäleta, et vargad oleks neid asju kurjasti kasutanud.

Trumpässaks oli tuliuus tuletõrjeauto GAZ 66-01 koos 900liitrilise veepaagi ja pumbaga, millega võis pritsida vett isegi kümme liitrit sekundis. Teoreetiliselt saanuks seda teha siis poolteist minutit. Masina taga oli ketasader, millega pidi olema võimalik rajada pinnatule tõkestamiseks mineraliseeritud riba.
Kui see auto meile üle anti, rääkis minu ülemus, metsamajandi direktor Ants Paluvits, loo selle masina kasutusest Siberi taigas, kus ta pea igal aastal oma kolleegidel külas käis. Tema sõnade järgi demonteeriti sealkandis esimese asjana auto tagant ader, siis hüdrotõstuk ja lõpuks pump. Vabanenud kohale ehitati lisaks üks konku, veepaak täideti bensiiniga, pandi peale puud soola ja seejärel võiski rahulikult nädalaks taigasse jahile minna. Ja veel, koerte jaoks sobis suurepäraselt muidu meeskonnale mõeldud teine kabiin. Vana ähvardas mind seda juttu rääkides miskipärast sõrmega. Ilmselt seetõttu, et olin sel ajal omaarust päris kõva jahimees.
No adra võtsime auto tagant ära meiegi – kohe pärast seda, kui olime proovinud maapinda mineraliseerida. Võimalik, et mingi kasu oleks sellest võinud olla piirivalvuritel, kes õhtuti enne päikeseloojangut mereranda üles kündsid, et spioonide jälgi tuvastada. Ja mis seal ikka varjata – masin oli asendamatu just põdrajahil. Seda enam, et loomad punast värvi ju ei erista.
Kirjeldatud masin oli üsna haruldane. Kaks sellist on leidnud oma viimase kodu Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ja võimalik, et üks on meie oma.

Aga tuleme tagasi kaheksakümne teise aasta 28. aprilli juurde, mil meid pidi Vihterpalus ees ootama üks mõnus kevadõhtu. Kursavend Polli Mati oli väikese õllega Tallinna poolt juba teel. Võrgud olid varakult valmis pandud, et need ööseks merre lasta. Ahven, vimmad ja säinad ootasid meres. Mõttes mõlkus suitsukala.
Õhtupoolikul sadas pisut vihma, kusagil kaugel müristas ja ma muretsesin võrdlemisi tugeva tõusva tuule pärast, mis võis meie kalaleminekuplaanid tuksi keerata. Paldiski ilmajaama andmetel oli sel õhtul vali tuul – 11 meetrit sekundis.
Olin parasjagu kodus, kui helises telefon ja Änglema küla mees Olema Viidi teatas ähkides: „Maert, Tänavajärvetaga mets pöleb!”

Ja siis algas tõesti üks „rokendroll” ka meil
Hüppasime koos metsavahtide Veso Igori ja Nuut Jaaniga autosse ning sõitsime põlendiku poole, nagu seda kanti juba toonagi kutsuti. Kolmekümne aasta eest, 1951. aastal, põles seal üle 2500 hektari metsamaad, mis oli kaheksakümnendateks kuivendatud ja noore metsa alla pandud. Abikaasa Külli jäi koos laste ja saksa jahiterjer Jupiga kontorisse sidet pidama.
Puuna poe juurest saime kaasa veel metskonna ehitusmehe Sassiani Reinu. Puismaa metsavaht Lindsalu Sulevi võtsime peale tema kodust, mis jäi pisut tee pealt kõrvale põigata.
Põlendikku jõudes oli suitsusammas juba hästi näha. Sõitsime niipalju kui andis, see tähendab – kuni tee lõpuni.
Seda pilti, mis sel hetkel põlevas metsas avanes, ei unusta kohalviibijatest vist keegi kuni elu lõpuni. Kolme-nelja meetri kõrguse tiheda männikultuuri kohal liikus saatanliku madalatoonilise mühinaga meie poole teist samapalju kõrgem ja ligi poole kilomeetri laiune tulemüür ning selle kohal tumehall taevani ulatuv suitsuvall. Ei usuks isegi, kui maa-ameti aerofoto seda ei kinnitaks. Võimalik, et ropendasin nii eesti kui vene keeles, aga otsustasin, et tuleb hakata tegema vastutuld. Sama kraavi pealt seda alustada oli ilmselgelt hilja ja kihutasin autoga ühe kraavivahe võrra tagasi. Täpselt ei suuda meenutada, kuid ilmselt siis võtsin autoraadio kaudu metskonnaga ühendust ja teatasin, milline jama käes on. Minu üllatuseks vastas raadios Tallinnast kalale jõudnud Mati.
Kraavi otsale jõudes võtsin tõrvikud ja kastnud need bensiini sisse, hakkasime Igoriga kahekesi kraaviäärse metsaaluse kulu põlema panema. Mingil hetkel murdis tuli meie vahelt läbi ja kumbki mõtles hirmuga, mis teisest saab: mina kartsin, et Igor võib tulle jääda, sama arvas tema minu kohta. Karjusime vastastikku läbi suitsu ja jooksin taas auto juurde.


Järgmisena võtsime vastutule tegemise vahemaaks juba kaks kraavivahet. Enam ei hakanud ma tõrvikutega jamama. Niristasin bensiini otse kanistrist kuluheina peale nii palju, kui seda jätkus ja süütasin põlema. Läks hästi põlema küll. Ootasime teisel pool kraavi tugiliinil mõni aeg luudadega, et kiirelt kustutada enda süüdatud leekidest tekkida võivad tulepesad, kuni tulefront hakkas mühinaga meile taas lähenema. Vastutulena põlema pandud osa polnud veel kuigi lai ja me jooksime tee peale tagasi, et mitte jääda tule uue läbimurde korral lõksu.
Ja inimesigi hakkas kogunema. Teiste hulgas metskonna autojuht Avarsalu Mart, kes oli jõudnud auto mootorpumba töökorda seada ja voolikugi taha panna.
Jäime ootama, millal tulefront vastutulega kokku saab ja leegid seejärel iseenesest ära kustuvad, nagu EPAs õpitud teooria väidab. Tehniliselt pidi see toimima nii: tuule suunas liikuv front imeb eespoolt maapinnalt õhku ja veab sellega vastutuld enda poole kuni peafront hapnikunälga ära kõngeb. Vastutule taga on aga juba põlenud maa.
Juhtuski nii, et tulefrondi lähenedes võttis hoogu juurde ka meie süüdatud vastutuli. Leegid kadusid ühel hetkel imeväel ja kohutav mühin lakkas korrapealt.


Vaid üks eraldiseisev teeäärne mõnest puust koosnev kõrgem grupp võttis küll veel viimasel hetkel tuld, kuid Avarsalu Mart tulistas sinna 900 liitri suuruse valangu autos olnud kustutusvett ja ümberringi jäi äkki kõik vakka. Kuulda oli vaid õrna praginat.
Ega ma suurt muud enam konkreetsest tööst mäletagi, kui et jagasin põlenud ala piirid kohale saabunud Nõva ja Kloostri metskonna vahel ära, kus mehed asjatundlikult järelkustutustöid tegid. Minu eest korraldas palju asju ära metsatehnik Targamaa Arno. Hiljem lugesin direktor Paluvitsa käskkirjast, et isegi Viimsi metskonna rahvas oli kohal olnud. Palju oli appi tulnud ka kohalikke inimesi, keda hiljem Metsakaitsja märgiga autasustati.

Mõned mälestuskillud on siiski veel
Mati meenutab, et kui tema koos naise Annega meile jõudis, polnud kodus mitte kedagi. Uksed pärani lahti ja „kardulad” pliidil keemas. Tema arvates ainuke elav hing, laika Tommi, ulus keti otsas. Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, magas ilmselt õndsat und oma kuudis, nagu tavaliselt. Anne jäigi kartuleid keetma.
Mati ise läks metskonda, sest oli märganud seal kahtlast sagimist ja teada saades, mis toimumas, hakkas korraldama tegevusi kontoris, kus lõi endise metsaülemana laual olevate instruktsioonide järgi terve Harju- ja Läänemaa üles. Mati mäletas ka seda, et pidi Haapsalu tsiviilkaitsestaabi maha rahustama, kes tahtis isegi Keila–Haapsalu maantee sulgeda.
Meenub veel, et mingi rood sõdureid saabus söelaadimiskühvlitega rindele ja isegi helikopter lendas taeva all.

Kohale voorisid kõikvõimalikud ülemused, kellele jälle ja jälle pidin seletama, mis metsas juhtus. Üht jutuajamist mäletan eriti selgelt. Millalgi öösel tuli minu juurde mundris siseteenistuse vanemleitnant Verbulski, keda tundsin seetõttu, et ta metskonnas aegajalt meile tuletõrjekontrolli tegi. Korra oli ta keldrist avastanud mingi vana roostetanud vintpüssi, mida traktori väntvõllist eristas ainult puidust kaba. Loomulikult pidin eriti ohtliku relva käsu korras Tallinna viima ja miilitsas selle risu kohta isegi mingi seletuskirja kirjutama.
Nüüdki andis mees mulle paberi ja pastaka ning käskis kirjutada, et miks ma metsa põlema panin. Tal olevat selle kohta tõendid ja isegi tunnistajad! Asi paistis piisavalt tõsine, sest pidin kahtlustatavana mingile sinisele paberile alla kirjutama.
Seltsimees oli nähtavasti veelgi enam oma agarusega silma hakanud, sest aasta lõpus määrati ta vastmoodustatud Harju rajooni ühtse tuletõrjegarnisoni ülema asetäitjaks. Siinkohal saadan kodanik Verbulskile palavad tervitused, kui ta juhuslikult seda juttu lugema satub.

Hommikul toodi kõigile süüa. Kungla sovhoosis oli tapetud kolm ilmsüüta siga ja kindlasti oli sibulaga praetud lihamäe kõrval Eesti NSV rekordkogus härjasilmi. Keila leivatehasest toodi otse ahjusooja leiba ja kõik see loputati alla Vilivalla lauda õhtuse lüpsi külma piimaga. Kahju ainult, et Saku õlletehas Harju rajooni täitevkomiteelt meie toitlustamiseks korraldust ei saanud.
Hiljuti manalateele läinud ministeeriumi metsamajanduse valitsuse juhataja Leonhard Polli (ka üks kohalkäinud ülemustest) meenutas 1951. aasta suurtulekahjust rääkides seda, kuidas tookordne söömaaeg peaaegu üldse oleks ära jäänud. Tulekahjule kamandatud sõjaväeüksusest saabus esimesena kohale köögirood, kes asus maanteeäärses metsas kümmekonna katlaga kiiresti suppi keetma. Äkki selgus, et tuli on otse üksuse poole teel. Hädavaevalt saadi katlad autode taha haagitud ja punuma pisteti vahetult enne seda, kui ladvatuli nende laagripaigast üle käis. Tegelikult võis päris halenaljakas vaatepilt olla põgenevatest autodest, millede sabas jõlkusid tossavad sõdurikatlad.

Pärastlõunal keerasin lõpuks kodus magama. Seda, mitu tundi järjest üleval olin olnud, ma ei tea. Järelkustutamist jätkus vähemalt nädalaks, kuni vihm tulepesadele lõpu tegi.
29. septembril 1982. aastal sain medali „Vapruse eest tulekahjul”. Kuuldavasti korraldas minu autasustamise peametsaülem Valentin Koldre, et vältida minu kohtu alla andmist. Tänan Sind selle eest, Valentin!
Lisaks saime tegutsemise eest preemiat ja ühtlasi märgiti Mart Eriku nimi ära nupukesega üleliidulises erialaajakirjas Lesnoje Hozjaistvo.
Täna kasvab selle põlendiku kohal enam-vähem sama kõrge männik nagu toonagi.

Avalik kiri facebooki sõbrale!

 

Õhtuleht  9.märtsil 2018

 

Lepime igaks juhuks kokku, et Su nimi on Ats.

Tere, Ats!

Räägid oma postitustes korduvalt palkide ahju ajamisest ja sellest, et meie puidusektoris pole innovatsiooni. Samas oled Sa äge rajatava puidu rafineerimise tehase vastane.

Arutame seda asja. Alustuseks teeme aga terminid selgeks.

Esiteks – palk (ka pakk) on sortiment, mida kasutatakse enamasti saagimiseks. Saekaatrist tuleb välja laud ehk saematerjal. Peamiselt on tegemist männi, kuuse ja kasega. Kasest tehakse ka vineeri – Otepääl, Kohilas, Pärnus ja Lohkvaski. Saeveskeid, suuri ja väikseid on igal pool üle Eesti. Need annavad tööd eelkõige maarahvale.
Haavast ja lepast tehakse saematerjali suhteliselt vähe, sest valmislaudade väljatulek ei ületa 15 – 20 %. Kunagi ehitas Sylvester Sauga valda uue saeveski spetsiaalselt lehtpuu saematerjali tootmiseks. Vist aastake saeti seal kaske, leppa ja haabagi, aga siis mindi okaspuu peenpalgile üle. Polli, Jõeleht ja Co tegid seda. Need on mehed, kes ehitasid Imavere saeveski ning muuseas asutasid nad ka Läti esimese moodsa saeveski Launkalnesse. Ette rutates olgu mainitud, et just nemad on ka Est-Fori puidu rafineerimise tehase taga. Lehtpuu saagimine ei tasunud end ära ja kui Sylvester ära müüdi, siis Stora-Enso pani selle saeveski hoopiski kinni ning minu teada saadeti seadmed Aafrikasse.

Teiseks – see materjal, mis saagimiseks ei sobi, on eelkõige paberipuit – kuusk, mänd ja kask. Vot see sortiment on olnud aastaid meie peamine ümarpuidu ekspordiartikkel, sest peale kütteks kasutamise (sh ka pelleti tootmine), sellele materjalile meil Eestis veel muud praktilist kasutust pole.

Kolmandaks – kuttepuit, rahvakeeles enamasti ikka küttepuu. Mida iganes me metsas ka ei teeks, tuleb paarkümmend protsenti ikka sellist puitu, mida pole mujale panna kui küttesse. Halli lepa, rahvakeeles pasklepa lankidelt eriti muud ei tulegi.

Ainuüksi kolhooside ja sovhooside likvideerimisest ja erastamisest tingituna on meie endistel mahajäetud  põllu- ja karjamaadel kasvamas 27 miljonit tihumeetrit ja 183 000 hektarit valge lepa enamusega puistuid. Riigimetsas on seda vastavalt 4 miljonit tm ja 25 000 hektarit, seegi peamiselt erastamata jäänud maade liitmise tõttu RMKga viimase aastakümne jooksul.

SEE mets mädaneb meie silmade all, Ats. Halli lepa eluiga on neljakümne aasta ringis. Päris kindlasti jääb sellest suurem osa niigi igal juhul raiumata.
Ma ei mõista, miks seda Sinu meelest näiteks põlevkivi asemel põletada ei tohi.

Eelmisel aastal oli Tallinnas suur ülemaailmne põlevkivi konverents – Oil Shale 100. Käisin seal. Kõneldi, et elektri tootmisel võiksime põlevkivi asemel 50% puitu kasutada. Mis paganama kasutegurist Sa räägid? Et viib hinna üles? Aga metsaomanik saab siis ju õiglast tasu oma metsa eest. Neid on meil üle saja tuhande!

See, mis aastaid tagasi Eesti Energias juhtus, mil tõesti mõningal määral palke põletati, oli vastutustundetu raha raiskamine eelmise Eesti Energia juhtkonna poolt. Kui teha korralik standard, millist puitu vastu võtta, siis on puidu põletamine ainult positiivne nähtus – põliseestlase komme aegade algusest. Isegi kui lepikusse kuuske mitte istutada, saame sealt 15 aasta pärast uue saagi. Tõeline puupõld siis.

Eesti Raudtee ägab kaubavedude puuduse all. Mulle on kinnitanud, et Eesti Energia oleks valmis standardikohast küttepuitu vastu võtma üle terve Eesti. Põlevkivi kaevandamisest saadavat killustiku-moodi materjali saaks sinna vastukaubaks tuua – tõenäoliselt jääks mõni kaevanduski avamata. Muidugi ei meeldi see graanulitootjatele, kes kuni viimase ajani maksid just selle „isetekkiva“ küttepuidu eest metsaomanikule vaid krosse. Nii mõnigi kaevanduse omanik liitub siis „palgipõletusvastaste“ rindega päris kindlasti. Ja mis siis.

Kõiki neid ülalnimetatud sortimente kokku nimetatakse ümarpuiduks. Ümarpuit on see produkt, mille näiteks ka „ilge jõletis“ – harvester – NO99 EV100 filmis kasvavast metsast läbi järas, mida forwarder seejärel metsast välja veab ja autod tehasesse või sadamasse kohale viivad.
Meele rahustuseks soovitan Sul vahelduseks kuulata ägedat muusikat. See lugu jutustab metsaraidurite elust Ameerikas – Jackyl „The Lumberjack“

Eesti ei ole suurim Hiinasse ümarpuidu importija, nagu väidad. Mul on kasutada FAO 2015. aasta andmed – üllatus-üllatus – see on hoopiski Sõrmuste isanda ja kiivide Uus-Meremaa 11,658 miljoni tihumeetriga. Teisel kohal on Venemaa 8,415 miljoni ja kolmandal kohal üks arenenuma metsatööstusega riike Kanada 3,097 miljoni tihumeetri ümarpuiduga.

Eestis toodeti 2017. aastal vähemalt 2 miljonit tihumeetrit saematerjali. Selleks kulus tagasihoidlikult 4 miljonit tihumeetrit palki (loe saepalki). Saepuru ja tselluloosi haket sai sealtsamast 1,6 miljoni tihumeetri eest. Ülejäänu on koor ja jäätmed, mis läksid enamasti kütteks.

Jah, Hiinasse eksporditi möödunud aastal 296 000 tm ümarpuitu, millest oli
259 650 tm palki keskmise hinnaga 112 Eurot tihumeetri eest. Saepalgi osa moodustab siis ligi 6,5% meie saekaatrites kasutatud puidu mahust.
Sulle teadmiseks, et Eestisse toodi 2017. aastal sisse ainuüksi Lätist 154 192 tm saepalki hinnaga 71 eurot tihumeeter. Hiinasse müüdi siiski ka 86 tuhat tihumeetrit saematerjali. Kui hiinased maksavad rohkem, siis mis selles halba on?

Puidu rafineerimise tehasest.

Esiteks. Paljuräägitud tselluloositehast ei ole plaanitud rajada. Tegemist on puidukeemia ettevõttega, millel saab olema lai valik toodangut – muuhulgas tõesti ka tselluloos ja lisaks veel selliseid tooteid, millel on maailmaturul kulla hind. See oleks Eesti enda ettevõtjate toodang, millele annaks kõrge väärtuse meie oma teadlaste poolt välja töötatud tehnoloogia. Võid huvi korral täpsustada Tartu Ülikooli teadlaste käest, kellega sel teemal on räägitud.

Teiseks. Ressurss Lõuna-Eesti tehasele oleks umbes 1 miljon tm paberipuitu sellest kogusest, mis täna Rootsi ja Soome läheb, 1 miljon tm saetööstuse haket ja saepuru ning 1 miljon tm Ida-Läti Latgale puitu, millega sealkandis peale saepalgi täna suurt midagi teha pole, sest mets asub sadamatest liiga kaugel. Aitaks Lätlasi pisut veel. Uudis või mis?

Kolmandaks. Olen näinud oma pika metsamehe karjääri jooksul kolm korda aega, mil Eestist ei ole läinud välja kuude kaupa tikkugi ümarpuitu. Esimene neist lõppes 1996. aastal minu enda pankrotiga, kui kaotasin praktiliselt kõik, mis mul oli (aga see on omaette õpetlik lugu, millest kindlasti veel edaspidi kirjutan).
Mis iganes ajal juhtuda võiva majanduskrahhi puhul jääb Eestis päris kindlasti ellu just puidu rafineerimise tehas, sest tooraine on meie enda oma ja noort metsa tuleb enam ja enam peale. See on stabiilsuse garantii, kui soovid, sealjuures ka Lätile.
Võib tunduda uskumatuna, aga globaalselt on see tegelikult väga roheline ettevõte, mille tootmisprotsess on võrreldes teiste muu maailma tehastega palju loodussõbralikum.
Majanduskrahhist maailm ei pääse niikuinii. Ja siis kukuvad esimeses järjekorras need tootmisharud, mis on üles ehitatud toetuste peale. Meil Eestiski on selliseid. Riik ei saa raha seina seest.

Neljandaks.  Rääkisin paar nädalat tagasi Est-For’i meestega juttu. Nende hoiak on selline: „Alles siis, kui kolme-nelja aasta pärast (mitte varem) peale uuringuid selgub, kas tehase ehitamine on üleüldse võimalik, tuleb otsus, kas paneme oma raha sellesse projekti või mitte. Seda muidugi juhul, kui ikka lastakse uuringud teha…“  Teadmiseks Sulle Ats, et midagi ei ole otsustatud.

Ja lõpuks, Ats, Sa rääkisid, et kaskede raiumise asemel võiks kasemahla toota. Meie firmal on hetkel 3238 hektarit keskealisi, valmivaid ja küpseid kase enamusega puistuid. Tule ja vali nii palju hektareid metsa välja, kui Sul vaja oleks. Teeme pikaajalise rendilepingu ja pane kasemahla äri käima. Kahjuks pean metsa Sulle siiski kasvavana ära müüma, sest mahlapuust enam vineeripakku ei saa. Loomulikult võid ju ise ka omale metsamaad osta.
Aga ära seda mahla siis joogina maha müü! Tee ikka xylitoli või veel mingit vingemat toodet.
Seeni ja marju saad hakata kohe korjama kõikidelt meie kinnistutelt tasuta. Sellega saad pikendada oma kasemahlakorjajate paarinädalase hooajatöö pikkust märgatavalt. Ja maksa ikka ametlikku palka!
Mainisid ka, et puidu asemel võiks kanepist tselluloosi toota. Üks põllumees, meie rentnik, alustas 2016. aastal selle taime kasvatusega ligi 1200 hektaril ja see läks tal korda. Möödunud aastal kasvas kanep juba üle 3500 hektari suurusel maa-alal, ainult et 700 hektarit sellest on siiani veel põllul. Ilm selline. Oluline on veel teada, et üle kahe aasta järjest seda kultuuri samal pinnal ei kasvata.
Mees elab krahhi üle, sest PRIA maksab korralikult toetusi. Veel.

Igasuguste radikaalsete muudatustega kaasneb tohutu hulk tagajärgi, mida pole võimalik ette näha. Hea näide aktsiiside tõstmisega on ju meil omast käest võtta. Liigselt muudatustega hoogu sattudes võib juhtuda nagu Herluf Bidstrupi koomiksiseerias, kus ülemuse hommikune noomitus alluvale tõi bumerangina kaasa selle, et õhtul kargas talle endale lõukoer tagumikku kinni.

Ceterum censeo… käi kindlasti ära Järvselja ürgmetsas!

Anna tuld ja tegutse, Ats!
Tervitustega

Mart Erik

P.S. Aga kuule Ats, millal Sa viimati metsas käisidki?

Lageraie ekvivalent Eesti majanduses ja kultuuris.

Eesti Ekspress 14.02.2018

Ingo-Heinz ja tema filosoofia

Elas kord Harju-Ristil, ühes väikeses majakeses kiriku taga Ingo-Heinz Heide nimeline mees oma naisega. Ingo – Vihterpalu metskonna raietööline – oli intelligentne mees, luges raamatuid ning ajalehte Sirp ja Vasar. Palgapäeviti metskonda tulles käis ta ka minu juurest läbi. Siis ajasime alati juttu. Kõigest. Mäletan, et talle kohe kuidagi ei meeldinud ehitatav Olümpia hotell, mida ta „kukuruskaks“ nimetas ja tagatipuks oli ta kindel, et Tallinna olümpiaregatt toob meile alatiseks suure häda kaela.

Ingo-Heinzi teha oli harvendusraie. Suviti väntas ta jalgrattaga metsa tööle juba kella viie paiku hommikul, et vältida palavust ja parmusid. Talvel sõitis Ingo metsa lahtise veoauto kastis koos teiste raiemeeste ja metsavahtidega, kuid tööd tegi alati teistest eraldi. Oli enda sõnul sakslane ja selles mõttes haruldane mees terves külas, et ei joonud vist üldse.
Ingo töötas mootorsaega Družba, mille ööseks metsa põõsasse peitis. Hiljem andsin talle esimese metskonda tulnud Husqvarna. Tükk aega kauplesin, et ta selle ikka vastu võtaks, sest Heinzi meelest oli rootsi sael üks suur viga – kui oled ta kord kätte võtnud, siis Družba poole ei taha enam vaadatagi. Mees kartis, et kui saag katki juhtub minema, siis peab vana vene risu jälle kätte võtma. Seda uut „relva“ ta ööseks enam metsa ei jätnud.

Vanal metsaraiduril oli kombeks kõikvõimalikke elunähtusi füüsikalistesse ühikutesse teisendada. Nii arvutas ta välja kui mitu kilomeetrit on metskonna padujoodikust töölised Veske Sass ja Olema Viidi oma elus suitsu tõmmanud ning mitu tonni kartulit on selle piirituse ajamiseks raisatud, mis tema kolleegid ära on joonud. Otse loomulikult oli Ingo ise ammuilma otsaga Berliinis, kui arvutas kokku seda maad, mida ta jalgrattaga tööle ja koju sõites vändanud oli.
See komme luua võrdlusi täiesti võrreldamatute elunähtuste vahel viis mind mõttele näitlikustada, mil moel väljendub metsaraie jälg meie igapäevaelus ja tegemistes.

Kui õige keelaks harvesterid ja lageraied?

1979. aastal avanes mul toona haruldane võimalus külastada Rootsis oma onu. Minu vanaisa sõber – metsamees eksiilis – Elmar Kohh viis mind Ösa tehasesse (nüüdne John Deere), kus nägin esimest korda elusat harvesteri. Ingo palus kaasatoodud reklaamprospekte mõneks ajaks endale ja teatas rõõmsalt, et tema läheb õnneks enne pensionile, kui sellised masinad ükskord meile ka kohale jõuavad.

Ingo suri 62-aastasena 1991. aasta novembris. Raske töö, milles oma osa ka Družbalt lisatarvikuna kaasa antud vibratsioonitõvel, murdis mehe. Tema matuse ajal oli Harju-Ristil eriti vastikult külm ilm ning sadas paduvihma, just kui näitamaks meile tingimusi, millistes mees aastaid ja aastaid tööd tegi – külmas, vihmas, aga ka kuumuses. Nii iga päev.

Selleks ajaks, 90ndate alguseks, olid Eestis juba esimesed harvesterid kohal. Operaatorid istusid T-särgi väel soojas kabiinis ja võimalik, et kuulasid kõrvaklappidest Chuck Berry raju pala „Roll Over Beethoven”. Lugu kõneleb rock’n’rollist, mis sõitis täiega üle klassikalise muusika. Samamoodi rullisid harvesterid üle raietööliste – ülekantud tähenduses. Beethoveni looming on jäänud, kuid saemehi enam praktiliselt pole.
Praegu pole enam palju neid, kes sooviksid Ingo moodi metsas iga ilmaga meeletult rasket raiemehe tööd teha. Enamus neist läks metsast eelmise ehitusbuumiga küprokit panema ning seejärel Soome kalevipojaks, kuhu paljud neist jäidki – muuseas just neid ühiskondlikke hüvesid nautima, mis Soome riigile metsast saadava tulu arvelt tulnud.

Ühiskonnas kõlab üha valjemini nõudmine, et nii harvesterid kui lageraied tuleks ära keelata. See on mõeldamatu, võin ma tegevmetsamehena kogemustele toetudes kinnitada. Küsisin arvamust kaheksalt metsafirma juhilt, et mis saaks, kui nad lageraiet enam teha ei tohiks. Tuttavamad uurisid seepeale otse, kas olen peast segi pööranud. Lõpptulemusena konstateerisid kõik, et sellisel juhul tuleks pillid kotti panna.
Meenutame, et ka käsitsi, ilma harvesterita langetatud ja järgatud puit tuleb langilt tee äärde tuua. Kokkuveotraktor on muuseas masin, mis lõhub pinnast veelgi rohkem kui harvester. Ja kuna kokkuveohobuseid peaaegu enam pole, siis on ka harvesteri keelamine mõttetu.

Lageraie on omaette teema. Kuigi võib tunduda, et kirutud harvesterid on selle raieviisi kasutamise peamine põhjus, on lageraiet Eestimaal aegade algusest kasutatud, sest see on tegus. Ka metsauuendustööd on kõige tulemuslikumad ikka lageraielankidel. Üks korralik seemne- ja säilikpuudega lageraielank näeb parem välja kui tugevasti harvendatud, räsitud ja rööbastega vana mets. Loomulikult on kohti, kus ka majandusmetsas lageraiet teha ei tohigi. On tähtis teada, et lageraiet tunnustavad kõik autoriteetsed rahvusvahelised looduskaitse-organisatsioonid ja sertifitseerimissüsteemid.

Võib-olla on Ukrainas veel nende hutsuulide järglasi, kes meil 1967. ja 1969. aasta rekordilise tormimurru kiiresti ära likvideerisid. Kümmet tuhandet saemeest igapäevaselt raietöödeks aastas vast vaja ei läheks. Ma isegi ei fantaseeri, kust hobused kohale tuua. Mida aga tähendaks meie majandusele hobuste söödabaas, veterinaariavõrgustik, karjamaad? Tööhobused vajavad puhkust. Karjakoerad…
Igatahes kui nad siin oleks, siis heina- ja kaeraärikad tekitaks tõsise kaose piimatööstuses kindlasti ja üheks silmaga nähtavaks tagajärjeks oleks meil Eesti poodides vaid läti juust. Heinateost saaks taas rahvustöö. Mahepõllundus kahaneks drastiliselt, sest mahekaera saagikus on liiga madal ja see ei tasu ära. Käsitöö õllekojad hakkavad tootma kumõssi. Riik vabastab kuni 3% kumõssi alkoholiaktsiisist…
Tohutul hulgal töökohti, aga millisest endisest liiduvabariigist töökäsi tuua. Ega mitte Kesk-Aasiast? Koos peredega.
Et ironiseerin? Ei. Lihtsalt improviseerisin teemal – mis siis saab, kui…

Vihterpalu raiemehed
Vihterpalu metskonna raiemehed.  Vasakult – Herbert Laurberg (1924-2000), Kalju Uusküla 1942, Valdur Ristikmäe (1927-1989), Sulev-Valdek Lindaslu (1935-1988), Valmar Pähn (1937-2015), Uuno-Valdur Nurmik (1934-2004), Ingo-Heinz Heide (1929-1991)

Ingo-Heinzi koefitsient (IH) ja lageraie ekvivalent

Proovin nüüd Ingo mälestuseks tema meetodil analüüsida 2018. aasta riigieelarvet. Võtan võrdluse aluseks metsatööstustest saadava maksutulu ning konverteerin selle näiteks kultuuri- ja haridusvaldkonna kuluridadeks.
2018. aastal on Eesti riigi tulud umbes 10,309 miljardit eurot, millest 8,722 miljardit loodetakse saada maksudest ning 134 miljonit intressi- ja dividendituludest.
2014. aastal arvutati puiduga seotud maksulaekumisteks 600 miljonit eurot ehk 9% Eesti kogu maksulaekumistest.
Tihumeetrile ümberarvestatult ületas maksutulu 70 euro taseme (arvesse pole võetud mööblitööstust ega ehitussektorit, kus samuti puitu kasutatakse). 2015. aastal oli hinnanguline raiemaht Eestis metsamaal 10,1 miljonit tihumeetrit. Selle põhjal oleks meie loo kangelane Ingo arvutanud metsaraiest saadava maksutulu suurusjärguks 707 miljonit eurot.
Tänavune talv on olnud metsaraieks vilets, palju raiemasinaid Poolas, teed pehmed ja veel sada muud häda. Arvatavasti on tänavune maksutulu väiksem kui eelmistel aastatel, kuigi hinnad on tõusnud. Prognoosime siiski 2018. aasta vastavaks numbriks tagasihoidliku 700 miljonit eurot.
Statistilise metsainventeerimise (SMI) andmetel oli lageraiete pindala 2015. aastal Eestis kokku 31 500 hektarit. Kogu raiemahust moodustas lageraietelt saadud puit 79%. Siit saamegi Ingo-Heinzi koefitsiendi (IH) – (700 000 000 € x 0,79)/ 31 300, mis teeb 17 556 eurot maksutulu ühe hektari lageraie kohta aastas.

Riigieelarve on üks suur „pott“. Sinna laekuv ja sealt väljaminev raha liigub keerulisi teid pidi. Ja nüüd kasutades IH koefitsienti, konverteerime riigieelarve read lageraiete pindala hektaritesse.
Võtame näiteks kultuuriministeeriumi (KuM) valitsemisala 2018. aasta eelarves, kust näeme, et kulud on 236,4 miljonit eurot. IH koefitsiendi põhjal oleks nimetatud summa laekumiseks eelarvesse vaja teha 13 464 hektarit lageraiet.
Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kõrgharidusprogrammi kulud on 180,6 miljonit eurot – 10 277 hektarit lageraiet. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni programmile on planeeritud 87,9 miljonit eurot – 5005 hektarit lageraiet. Raiet jätkuks veel ka kutseharidusprogrammi kindlaksmääratud kuludeks 2662 hektarit. Kui küüniliseks minna, siis võiks öelda, et eelpool nimetatud eelarveridade kuludest jääks veel tervelt 92 hektarit muudesse kohtadesse jagamiseks.
Või vaatame mujalt. MTÜd saavad riigieelarvest 2018. aastal 11,9 miljonit eurot, mis võrdub 678 hektari lageraiega – see on 70 m laiune riba Tallinnast Haapsaluni. Nii need teeäärsed lageraied meie silme all tekivadki.
Niisiis – tänane metsa raiest saadav maksutulu katab kogu KuM ja üsna suure osa HTMi kindlaksmääratud eelarve kuludest.
Hea näide, õigemini kole lugu juhtus riigieelarvega masu ajal. 2009. aastal kukkus puiduturg ja Eesti metsandussektori eksport langes 22,6%. Seetõttu raiuti vaid 6,2 miljonit tihumeetrit tänase 10 miljoniga võrreldes. 2010. aastal oli arvutuslik ühelt tihumeetrilt saadav maksutulu vaid 42 eurot.
Me pole veel unustanud, kuidas toona eelarveraha dramaatiliselt lõigati kõigis valdkondades ning enam-vähem samas korrelatsioonis kukkus üldiste maksutulude vähenemise tõttu ka kultuuriministeeriumi eelarve. Metsaraiest sõltuv vähenenud riigi maksutulu oli loomulikult vaid osa majanduslanguse tagajärgedest.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevapeo korraldamiseks NO99 teatrile eraldatud 300 000 eurot oleks Ingo-Heinz kiirelt taandanud 17 hektarile lageraiele. See oleks 1,7 kilomeetri pikkune ja just täpselt 100 meetri laiune maariba.
Ei maksa nüüd nende numbrite peale minestusse langeda. Selline ongi elu – C’est la vie!

Saeb oksa, millel ise istub…

Lõpetuseks meenutame ütlust „saeb oksa, millel ise istub”. Oksi, millele meie ühiskond paljuski toetub, saevad sageli tegelased, kes levitavad värvikate arvamuslugude kaudu diletantlikke ideid või lausa demagoogiat. Tänases Eestis on eriti viljakas pinnas sellele enrgeetika ja metsandus.
Ajaloost mäletame hungveipinge ja akadeemik Lõssenkot. Esimesed üritasid purustada meeleavalduste ja destruktiivse tegevusega justkui vana mõtlemisviisi ja iganenud teadust, teist toetasid organiseeritud meeleavalduste ja toetuskirjadega inimesed, kel polnud bioloogiast ja geneetikast vähematki aimu. Nõukogude ühiskonnas vihatud kirjanike raamatutele andsid tuld töökollektiivid, kelle hulgas polnud sageli ühtegi inimest, kes seda raamatut isegi näinud oleks. Õnneks on hiljem üldiselt inimestel mõistus koju tagasi tulnud, aga seda pärast ühiskonnale tehtud kahju. Keegi ei taha tunnistada surma, kui pakutakse selle asemel igavest noorust ja igavest elu. Igiliikurit pole – kusagilt peab midagi ikka ära andma.
Kõige eitamise asemel võiksime hoopis lahendusi otsida. Metsadega pole lahti midagi hullu. Metsa on meil tohutult rohkem kui pool sajandit tagasi ja kui asjast aru ei saa, siis pole mõtet korrutada mantrat, et me ei tea, kui palju meil seda on. Teame ja väga hästi teame.

Ingo-Heinz oli üks haruldaselt kaine mõistusega realist, mees, kes ammutas negatiivsetest nähtustest positiivseid emotsioone läbi enda loodud mõõtühikute süsteemi. Lihtne töömees suutis elu näha kui terviklikku süsteemi – nägi puude taga metsa. Just sellistest inimestest ongi meie tänases ühiskonnas puudus.

Õhutõrjerakettidega näärikuuski toomas

Enne jõule on mul ikka tavaks olnud metsast kuusk tuppa tuua. Ka sel aastal oli niisugune plaan. Pidime metsa minema koos tütre Rikaga. Nii sai talle lubatud. Ent tüdruk oli pisut tõbine, metsa minna ei saanud ja seetõttu mõtlesin, et teeks väheke haltuurat. Terve Tartu linn on tublide Artistoni poiste jõulukuuski täis – et lähen ja ostan õige nendelt.

Mööda müügikohti sõites ja kuuske valida püüdes mõistsin, et mu metsamehe hing ei luba seda niisama lihtsalt osta. Läksin siis ikka oma ema juurde Haaslavale ja tõin meie jõulupuu kuuseheki kõrval kasvama hakanud patsikust.

 

Nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal olid meil ametlikult siiski nääripuud. Vihterpalu metskonnal oli näärikuuskede varumise plaan. Minu metsavahid alustasid juba varakult puude raiumist, et need siis kindlal päeval ja kindlas koguses autole laadida ning Tallinna saata. Kogu selle aktsiooni juures oli ainult üks oluline konks – nimelt ei tohtinud toona kuuski enne 25.detsembrit metsast välja anda!

Tegelikult käidi linnast muidugi metsas puude järel ja loomulikult oli enamusel maaperedest kuusk jõululaupäevaks juba ehitud ning jõuluvanagi ära käinud.
Aga tol aastal läks jamaks, sest just 24.detsembri õhtul tuli unelmate jõuluilm. Kogu õhtu ja öö sadas paksu sulalund. Metskonna veoauto pidi 25.detsembri hommikul kuusekoorma Tallinna viima. Inimesed ootasid enamasti juba varahommikust saati kusagil ABC keskuse (sellised supermarketid olid meil siis Mustamäel) juures ja puud rabati otse autokastist korraliku trügimise käigus.
Niisiis, metskonna auto oli juba varakult viidud Harjumaa piiril asuvasse Suurekivi vahtkonda, kus metsavaht Eviste Viktor ja tema abikaasa Selma kuusekoorma peale laadisid, et auto saaks juba hommikul vara ära sõita. Aga nagu öeldud, öösel oli maha sadanud paks sulalumi ja suure maantee pealt poole kilomeetri kaugusel asuva metsavahi maja juurest meie täislastis kuusekoormaga GAZ-52 ei liikunud mitte meetritki edasi.

Loomulikult olid metskonna traktorid audis, sest mehed pidasid jõulupüha nagu tegelikult minagi. Sõitsin kuidagi kohale ja esimene elusolend keda nägin, oli metsavahi koer Muta. Tegemist oli süsimusta krantsiga, kelle ema oli meie pere puhastverd must taksikoer Mäki, kuid kes oli ületee Juliuse krantsi (selle koera nime ei mäleta, kahjuks) poolt „ära tehtud“.
Vot, see pehmelt öeldud tüsedusele kalduv Muta, kes meenutas rohkem küll hüljest kui koera, tuli mind ära tundes rõõmsalt vastu, hüpeldes justnagu delfiin – lume alla kadudes ja vahepeal õhus lennates nii et piss taga. Alati mundris metsavaht Eviste Viki ja metskonna autojuht Avarsalu Mart sumasid õnnetute surnumatja nägudega lõpuks ka läbi hange kohale.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – ütleb rahvatarkus. Kohe sündmuskoha kõrval oli Suurekivi raketibaas ja sealt me seda abi otsima läksimegi. Viktor oli baasis oma poiss ja varsti tuli väravasse kaptenipagunitega ohvitser. Meie häda kuuldes teatas ta rahulikult – net problem, podoždite chutochku.
Mõne aja pärast veeres sinise suitsu pilves väravast välja koleda mürina saatel kahe õhutõrje raketiga Zil 131. Autos oli peale autojuhi veel üks leitnandist ohvitser (starshi po mashine), kes küsis minult, et kus see auto on, mida oli vaja välja tõmmata. Istusime siis kambakesti kabiini ja sõitsime kuusekoorma juurde. Kohale jõudes tulime autost välja ning asusime asja juurde.
Lõpuks tõmbas sõdurist autojuht smirna. Leitenant näitas lumme kinnijäänud kuusekoorma peale näpuga ja andis käsu – a nuu davai etu huinjuu na avtostradu! Soldat lõi käe kõrva äärde, köis pandi taha, mehed rooli ja nii see kuusekoorem õhutõrje abiga tee peale saigi.
Ja nüüd sai linnarahvaski õigel jõulupäeval pidu pidama hakata.

Plaanimajanduse taassünd.

Äripäev  04.12.2017

Vanal heal nõuka ajal tootis kompartei lõpmatus koguses kõikvõimalikke otsuseid, mis otseloomulikult olid mõeldud riigi ja rahva hüvanguks. Kõik võinuks olla tore, kui partei toonased otsused poleks tihtilugu olnud plaanivälised ning enamasti rahalise katteta. Tavaliselt seisis nende otsuste taga keegi tähtis natšalnik, kes kohapeal külas käies kellelegi midagi lubanud oli, aga vahest ka mõni agar tšinovnik, kes oma idee läbi bürokraatiaaparaadi ja ülemuste kadalipu NLKP või EKP otsuseks oli suutnud läbi suruda.

Gorbatšovi karskuskampaania 1985-1987 oli siiski pikalt ette valmistatud ja rahaliste vahenditega kaetud. Sarnaselt on täna meiegi valitsus alkoholismiga võitlemiseks aktsiisi tõstmise meetmeid planeerinud.

Vaatamata põhjalikele plaanidele ja eraldatud vahenditele lõpetati nõukogudeaegne karskuskampaaniakatsetus kahe aasta pärast, sest leidlikud jõid ikka ning riik ei kannatanud seda rahaliselt välja. Tundub, et ka praegune valitsus on jõudnud surnud ringi – Eesti riigi võimalikku tulu järavad hoopis lätlased ning soomlased lahkuvad tasapisi osturalli laevalt.
Näib, et aktsiisidega ollakse ummikusse jooksnud ning nagu laulusalm ütleb – ja me pappi ei saagi. Tõenäoliselt. Nii on valitsus omadega jõudnud arengufaasi, kus appi võetakse plaanivälised otsused.

Kustukummiga raha järele

Kahjuks on kõik täpselt nagu vanasti – selle asemel, et lõpetada ilmselged lollused, mis on kuskil partei tagatoas või kellegi mõjuka isiku poolt peale surutud, aetakse kangekaelselt oma koalitsioonilepingu jura ning mis kõige hullem – rahalist katet rumalate aukude lappimiseks hakatakse otsima kohtadest, mis seni majanduse arengu heaks hästi toiminud.

Nõuka ajal saadi häda korral abi Moskvast, NSVLiidu Plaanikomiteest. Kogu nõukogude riigi majandus selles majas oli ära jagatud tuhatkonna väikese toa vahel, kus kõigis neis istus kaks või kolm juuksekrunniga Maria Ivanovnat. Igaühel neist oli laual kümmekond A3 formaadis exceli tabeli moodi paberilehte, kus plaanipositsioonid kirjas.

Kõige ülemine rida oli NSV Liit kokku ja selle all tulbas liiduvabariigid tähestikulises järjekorras. ENSV oli kõige viimane, sest E-oborotnoje on kirillitsa tähestiku lõpus. Eesti eelarve numbrid selles jadas olid tavaliselt ka kõige väiksemad. Et vajalikule äkkideele rahalist katet lisaks saada, tuli plaani lihtsalt juurde küsida. Mindigi siis Moskvasse, kingituseks alati kaasas „Kalevi“ šokolaad ja keerulisematel juhtudel muidugi Vana Tallinn.

Toon ühe lihtsa näite, kuidas asjad rahanumbritega toona käisid. Oletame, et meid huvitava positsiooni NSVL-i riiklik plaan oli 250 miljonit rubla, sellest Vene NFSV oma moodustas 124,8, Ukraina 62,5 ja Eesti 3,1 miljonit rubla. Kui meil oli hädasti tarvis poolt lisamiljontšikut, siis Ivanovna kustutas oma suures tabelis Venemaa tagant 0,4, Ukraina tagant 0,1 ning lisas saadud 0,5 miljonit rubla Eestile. Kirjeldus on ehk lihtsustatud, ent siiski võib ilma naljata öelda – asjad tehti klaariks sõna otseses mõttes kustukummi ja hariliku pliiatsiga.

Mul on karvane tunne, et ka täna on meie valitsuse plaaniorganites samasugused kustutuskummiga töödeldavad tabelid. Liiduvabariikide asemel on seal tulbas aga riigi aktsiaseltsid Eesti Energia, Tallinna Sadam, RMK ja midagi vist veel. Rahandusminister Tõniste kohmas AK uudisteankru küsimusele vastates alkoholiaktsiisi rahaliste allikate katte leidmise suhtes ainult ühe sõna – dividendid!

Kuidas lollusest üle saada

Kui vanasti tehti suuremastaapseid lollusi või anti ebareaalseid korraldusi, siis tulid need üldjuhul ikkagi Moskvast. Enamuse neist sai kavalusega tupikusse suunata, mõned kaalukamad teinekord isegi Eesti kasuks pöörata.

Siinkohal kaks värvikat näidet isiklikest kogemustest:
Kord anti välja salajane keskkomitee määrus, milles sisaldus korraldus toota kiirkorras eriti vihmase suve tõttu põllumeeste abistamiseks suurem kogus, nii umbes paar vagunitäit käsivikateid. Salajane oli see ilmselt seetõttu, et ülalt tulnud juhm käsk ka Eesti parteibossidele tobe tundus olevat ning seetõttu kardeti rahva naerualuseks saada.
Tubli plaanikomitee rasketööstuse osakonna töötajana saatsin ülemuse allkirjaga kirja mõjuvõimsale Dvigateli tehase direktorile, kes meid seepeale kiirelt roppude sõnadega „käbini ema“ juurde saatis. Sellest piisas, et asi lõpetada.

Teine juhtum on näide Toitlusprogrammi piiramatutest võimalustest. Selle kohaselt pidi geoloogia valitsus esialgselt rajama vist seafarmi. Õnneks, just enne programmi väljakuulutamise algust, sai meestel otsa Kärdla meteoriidikraatri uuringute lõpetamiseks vajalik raha. Oli rajatud küll kümneid puurauke, ent selle kõige tähtsama, keskkerke tõestuseks vajamineva eriti sügava augu jaoks enam raha ei jätkunud.
Nii pakutigi sigala asemel välja hoopis mineraalvee tootmine ja puuriti 450 meetri sügavune kaev. Ühtlasi saadi lõplik tõestus sellele, et Kärdla kraater on tekkinud hiidmeteoriidi plahvatuse tagajärjel ning poodidessegi ilmus Kärdla mineraalvesi, mida küll tootsid kalurid.

Täna, seltsimehed, on asi teisiti! Rahastus- ja valitsemisotsused tehakse siinsamas Tallinnas. Valimislubadused, olgu need populistlikud või mitte, makstakse kinni meie oma ettevõtja rahaga. Kes saab sellest aga kasu ja kas seda üldse sünnib?

Kas tõesti tähendab demokraatia ja valitsusvastutus seda, et võimul püsimiseks peab iga hinnaga olema oma väljaöeldud eluvõõraste otsuste vang?

Mart Erik
ENSV Plaanikomitee rasketööstuse osakonna juhataja asetäitja erus.

Reklaamida makarone nõukogude inimesele – no kuulge!

postMaaleht

Paldiski sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel suundunud NSV Liidu diiselallveelaev pardanumbriga U-137 sõitis Rootsis Karlskrona lähistel madalikule.Scanpix/TORBJÖRN ANDERSSON

Töötasin kaheksakümnendate alguses Harjumaal Vihterpalu metsaülemana. Vihterpalu oli üks vähestest metskondadest, mille maadele oli organiseeritud vene sõjaväe jahimajand, sest kogu territoorium paiknes piiritsoonis.

Ala oli jagatud jäägerpiirkondadeks, kus jahti korraldas Balti sõjaväeringkonnale alluv “putsjääger”, nagu kohalikud naljahambad neid nimetasid. Nimi tuli jäägri kodutee otsa püstitatud venekeelsest rohelisest sildist “Путь к егерю” (Tee jäägri juurde).

Tuumakaptenitega jahil

Riiklik jahijärelvalve oli siiski metsaülema korraldada. See tähendas lubade registreerimist ja konkreetse jahipiirkonna määramist. Põdra ja metssea jahil mõjutab jahipiirkond selle edukust nagu teada väga palju. Kohalik “Kungla”, lõuapoolikute poolt muidugi “Kõnglaks” nimetatud sovhoos jättis igal sügisel ikka mõned hektarid kartulit või teravilja koristamata. Need paigad olid jahipidamiseks muidugi eriti nõutud.

Loe edasi Reklaamida makarone nõukogude inimesele – no kuulge!

Lugu sellest, kuidas porno päästis hobused.

Valimised on kohe käes ja ega viimasel ajal meedias suurt muust juttu polegi. Internetis hüppavad rohelised, kollased, sinised ja punased tegelased näkku kohe kinni kui midagi klikkad. Aeg-ajalt siiski pannakse mõni korruptant luku taha ning saame jälle ja jälle kinnitust, et põllumehed on jätkuvalt kuses.

Kunagi möödunud sajandi seitsmekümnendatel tegelesin ise ka väikest viisi põllumajandusega.
Meil nimelt oli Vihterpalu metskonnas arvel seitse hobust ja seetõttu ka Moskvast antud kaerakasvatuse plaan peal. Nii olen samamoodi nagu tänasedki põllumehed vandunud ilma, joodikuid töömehi ja metssigu.
Eelmise pühapäeva õhtul sõitsin pimedas Tallinnast Tartusse ja lugesin kokku üheksa tulede valgel põllul töötavat kombaini – ei kadesta.

Minu kui metsaülema esimene kaera kasvatamise üritus lõppes täieliku fiaskoga. Esiteks lamandus kolmandik vilja ära, sest väetisekülvik oli põllurammu lihtsalt oma järele maha pudistanud. Sellel osal põllust, mis väetist ei saanud, kasvas vili pärist kenasti, kuid need va metssead olid selle nii ära nätsutanud ja tallanud, et kaalusime tõsiselt, kas kombainiga üldse jamada ongi mõtet.
No ühe punkritäie hektari kohta ikka saime kätte ka.
Igatahes sain metsamajandi direktor Ants Paluvitsalt metsaülemate koosolekul kõvasti pähe, mis aga vanadele olijatele millegipärast hirmsasti nalja tegi. Naabermetsaülem Heinlehe Heino ilkus meie hobuseid silmas pidades, et nüüd tuleb loodetavasti Padise poodi lõpuks ometi vorst ka müüki.
Õnneks olid metskonnas siiski mingid kaeravarud varasemast ajast olemas ja asi kohe nii kurjaks siiski ei läinud.
Ent lahendus saabus ootamatult mõned kuud hiljem, talvel.

Olin just oma kabinetis kuulõpu aruandeid vorpimas kui äkki uks lahti prahvatas ja lävel seisis mulle tundmatu mees. Hetk seisis ta uksel, midagi nagu tahtis öelda, aga siis prantsatas kõhuli ninaga vastu põrandat ja jäi sinna kohe norinal magama. Püüdsin teda üles äratada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Samal ajal haukus minu eriti vapper taksikoer Naki ebainimliku häälega uksepakul, esimesed jalad kabinetis, tagumised siiski igaks juhuks kõrvaltoas – mu kabinetist läks teine uks otse meie pere elutuppa.
Suure mürtsaka ja lärmi peale kargasid kontorist välja raamatupidaja Ruusi Leida ja metsatehnik Zängovi Viive, kelle abiga identifitseerisime isiku. Tegemist oli kohaliku Kungla sovhoosi viljalao hoidja Elmariga. Naised rahustasid mu maha, et pole hullu midagi ja las mees magab ennast välja. Võtsingi siis asja külmalt ja tegin oma kirjatööd edasi.
Mingi aja pärast ajas vana end istukile, pööritas pisut silmi ja teatas, et tema ka joodikuid ei salli! Seejärel küsis ta minult, et ega ma talle traktorit äkki laenata ei saaks. Ta oli hädas, sest oli oma Moskvits 401ga sadakond meetrit enne metskonna kontorihoonet surnuaia kõrval teeäärse kõrge lumevalli harjale põrutanud. Auto jäi sinna kõhu peale kinni nii, et kõik neli ratast õhus tühjalt pöörlesid. Õnneks oli töökojas mehi piisavalt ja lahendasime probleemi kiiresti. Mees pakkus mulle tänutäheks rubla, millest ma keeldusin.

Mõni päev hiljem oli Elmar ühel õhtupoolikul tagasi koos aegsasti lahtikorgitud viinapudeliga. Tänutäheks. Ütlesin, et mina juua eriti ei saa, aga kui tahad, siis võid ise võtta ja juttu võime ikka rääkida.
Selgus, et mees oli sõja lõpul Rootsi põgenenud, aga siis kommunistide propaganda peale repatrieerunud. Kuigi kaua siiski peale kodumaale naasmist aega ei läinud, et ta kui spioon vangi pandi. Oli kellelegi öelnud, et Rootsis on surnul isegi kirstus parem ülikond seljas kui sinul, va punane kameeleon. Rohkem polnudki vaja.
Olin just Rootsis onu külastanud ja külapeal olid muidugi jutud laiali, et olen väljamaal käind ja puha. Loomulikult tahtis Elmar minu Rootsi muljeid kuulata. Eks ma siis rääkisin kuidas seal elu on ja muuhulgas ka sellest, et pornokinos käisin.

Nüüd paluks ristiinimestel, konservatiividel ja alaealistel järgmine lõik vahele jätta, kusjuures viimastele on alljärgneva lõigu lugemine rangelt keelatud!
Jutustasin siis lühidalt edasi ühe nähtud filmi sisu:
Kusagil kõndis keegi tegelanna mööda vinnas kürbade alleed (umbes nii nagu Olustveres puud kahel pool teed) ja käed üleval sakutas neid siis seal. Seepeale hakkas kohe vihma sadama, ent vihmavarju tal vaesekesel polnud.

Noo vot ja lõpus kurtsin siis oma hobuste kurba saatust ja viletsat kaerasaaki ja et laos on otra küll, aga seda hobused eriti süüa ei taha. Pealegi tulevad kõik terad pärast tervetena tagant otsast välja. Mees läks kohe põlema – “siin ma saan sind küll aidata: too oder kohale ja ma vahetan selle kaera vastu välja!”
Järgmistel aastatel ma kaera enam maha ei pannudki. Odra saak oli enam-vähem stabiilne ja nii said hobused vorstivabrikusse saatmisest päästetud. Pakkusin talle siis korra ka kolme rubla, mis oli tegelikult suur raha. Vana vaatas mulle sellise pika pilguga otsa, et ma häbi pärast raha kiiresti taskusse tagasi peitsin. Vot olid siis alles ajad!

Igatahes Elmarile minu reisimuljed meeldisid ja aeg-ajalt tuli ta taas mu kontorisse neid kuulama. Teadagi milline osa tema jaoks kõige põnevam oli. Ta oli üks väga lahe jutukaaslane, kes muuseas mõistis alati head nalja.
Ühtlasi olid minu teraviljaplaani täitmisega seotud probleemid lõplikult lahendatud. Kuidas järgmine metsaülem Kallase Olev kaeraplaaniga hakkama sai, seda ma ei tea.

Metsa kasvatataksegi raiumiseks. (Äripäev 23.08.2017)

Viimased uudised RMKst räägivad justkui oleks looduse inimesi jälle ninapidi veetud. Kaitse alla oli lubatud anda 30 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis aga olevat ammu maha raiutud ja tänaseks alles vaid raiesmikud.
Aga mis loom see saatanast sigitatud RMK siis ikkagi õieti on? Ei midagi üleloomulikku. RMK metsad on peamiselt need metsad, mis Eesti Vabariik sajakonna aasta eest baltisaksa parunitelt natsionaliseeris. Pisut ka endisi kroonumetsi.

Veel enne, üle paarisaja aasta olid ka parunid majandanud oma metsi lähtudes sellest, et sealt saada just puidutulu. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele eestlasel nendesse metsadesse eriti asja ei olnud kui nad just seal tööd või oma teopäevi ei pidanud tegema. Neid põliseid metsaalasid, ligikaudu 700…800 tuhandet hektarit on viimase paarisaja aasta vältel küllaltki intensiivselt ekspluateeritud. Metsi raiuti, istutati, hooldati ning harvendati ja kui see küpseks sai, algas ring otsast peale. Mõisnikud olid kõvad puiduärikad!
Eesti Vabariigi algusaastail oli riigimetsa osa ligi 80% kogu Eesti metsamaast. Täna on Eestis metsamaad kokku 2,312 miljonit hektarit, millest RMK haldusalas olev osa on 1,056 ehk siis 46% (SMI 2016). Kogu metsamaa suurenemine on toimunud peamiselt põllumajandusliku maa metsastumise arvel. RMKgi on suurendanud oma pindala tagastamata jäänud maade arvelt.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis sadakond riigimetskonda, kus kasvatati metsa puidutulu saamiseks. Sama põhimõte kehtis ka nõukogude ajal. Siis kuulusid need metsad enam-vähem samas mahus nõndanimetatud riiklikku metsafondi ehk siis allusid Moskvale. Seitsmekümnendatel oli meil üle 300 riigimetskonna. Iga 10 aasta tagant tehti metskonnas uus metsakorraldus ja selle järgi koostati metsamajanduslike tööde plaan iga metsaeralduse kohta ning kaubeldi nende tööde tegemiseks Moskvast raha. Ja jälle: kui mets oli küps, siis raiuti see maha.
Teedeäärsed metsad olid muide siiski kaitse all ja põhjus oli rangelt salajane – kui tuleb sõda, siis on vaenlase rünnaku eest tee pealt inimestel kohe hea metsa varjuda. Aga eriti salajane põhjus oli hoopis see, et pimeduse katte all suuremaid vägesid liigutada ja päeva ajal peidus olla.

Muide parunitelt ei võetud metsi niisama käest ära – neile anti kompensatsiooniks metsadest suures koguses niinimetatud parunilanke, mille eest saadud rahaga said nad elus edasi minna. Riigi alguse majanduskaoses tehti raieid sellises koguses, mis ületas kordades metsade aastast juurdekasvu. Kahekümnendate aastate alguses saadi kord majja ja kogu sõdadevaheline aeg kulus selleks, et metsi taastada ja samas ikka ja jälle – anda riigile korralikku puidutulu. Tallinnas toodeti Ülemiste joogijärve kaldal tselluloosi ja praeguse Stockmanni kohal oli Paberivabrik number 2. Korsten praegugi veel püsti.
Eelmise sajandi alguses töötas Pärnus hiiglaslik Waldhofi tselluloosivabrik, mille seadmed 1915.aastal Permi evakueeriti ja hooned õhiti.

Kohe pärast Eesti okupeerimist alustati taas suurte raietega. Näiteks Väätsa metskonnas tehti 1941.aastal nõukogude võimu korraldusel lageraieid, aga olude sunnil vedasid puidu välja sakslased, kes selle ka läbi saagisid ja lauad kuivama panid. Pärast sõda järgmine võim võttis sama saematerjali ja viis selle Leningradi taastamiseks. Kastre metskonnas NSVLiidu Riikliku Kaitsekomitee korraldusel raiutud palgid saeti Tartus ja läksid Harkovi linna taastamiseks, küttepuit aga veeres rongiga Leningradi. Järjekordne üleraie oli teoks saanud, mida siis asusid heastama metsamajanditele alluvad metskonnad.
Käisin hiljuti oma vanaisa poolt Kastre metskonnas rajatud metsi vaatamas. Need on väga ilusad ja täiesti õige aeg oleks neid juba ka raiuma hakata muide.

Tuleme nüüd alguse juurde tagasi. Ei maksa unustada, et RMK poolt kaitse alla anda lubatud metsad on majandusmetsades, mis olidki riigi jaoks parima tulu saamiseks mõeldud. Kui otsida kogu RMK metsadest selliseid alasid, mida inimkäsi puutunud pole, siis seda tuleb kokku vaid mõni tuhat hektarit. Just parimad salu- ja laanemetsad on viimase paarisaja aasta jooksul olnud lagedad korduvalt.
Lähenevad valimised on andnud populistide kätte suurepärase kondi RMK näol ja annaks taevane isa, et nad ikka ka võimule pääseksid. Mustikate ja seentega võiks siis kinni maksta kodanikupalga, saaks pensionäridele pensionilisa, haiged ravitud ja mets ning maa meitele tagasi.

Aga enne valimisi tasuks käia Järvselja ürgmetsas – seal on täiesti korralik laudtee maantee ääres. Otse autost pääseb peale. Võibolla siis vaatate Haapsalust või mujalt Tallinna sõites ka pisut teise pilguga raielanke, mis teede ääres silma hakkavad.

Äripäev 23.08.2017

Varesed on Eestimaa omavahel ära jaganud

Elus juhtub huvitavaid kokkusattumusi. Reedeses, 30. juuni Postimehes ilmus Siiri Sisaski arvamuslugu, mille ta pühendab suures osas lindudele, kes tapeti metsaraiel tema maja taga. Kummaline, aga vastasin sellele arvamusloole tegelikult juba ette 25. juunil, kui postitasin oma blogisse loo varestest, kes on Eestimaa omavahel ära jaganud.

Tegelikult oli meie armastatud laulja ka minu ühe varasema blogipostituse peamiseks ajendiks – küsimus, miks meil raielangid tekivad. Tookord mainisin muuhulgas, et „Sinu magamistoa aknast nähtud öökull pole see, kellega rääkida… oleksid võinud ju rääkida naabriga, et see mets on Sulle tähtis.” Nüüd siis see juhtuski.

Veel. See lugu siin on avaldatud raha eest. Täpselt samuti, nagu ei ilmu ühtegi raamatut või plaati, kui selle eest makstud pole. Ka kunstinäituse eest tuleb galeriile tasuda või siis keegi sponsoreerib seda. Isegi Kulka toetus on raha. Minu just sellelesamale alltoodud loole, mille Facebookis avaldasin, oli keegi teinud kommentaari – sponsitud jahu. Igaühel on õigus arvata minu lugudest, mida tahab. Palun, andke tuld! Aga kirjutan seepärast, et kaitsta oma perekonna ja metsameeste au ning selleks pole suhtekorraldust vaja kaasata. Tahan, et minu blogi loeksid kõik inimesed, kes ühel või teisel moel on metsa asjades segadusse aetud.
Delfi – 04.07.2017

 

Tapetud rähnaema
Tapetud rähnaema

Kui sõidate kuuma suve hommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal suhteliselt harva liigub – nt Tallinna-Viljandi või Piibe maantee –, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinna-Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet´, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Suuremad loomad jagavad varesed tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.

Paar nädalat tagasi sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohal kohal mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neist neljast rähnast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Tema pojad jäidki oma ema igavesti ootama.

Aitab emotsioonidest

Maanteeameti seitse aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga 10 kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on palju rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on viimase kahe aastaga suurenenud 51 846 masinalt 71 952-le (31.12.2016) ehk 39%. Võrdlev statistika kahjuks 2010. aasta kohta puudub. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8297 km. Aga kui palju tegelikult hukkub ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki vaid varesed. Niipalju siiski teame meiegi, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.

PRIA andmetel oli 2016. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 953 671,4 hektarit, millest püsirohumaa moodustas 277 371,3 ja samas kasvatati kultuurheintaimi ka 160 970,1 hektaril. Päris täpne arvepidamine on selles kontoris.
Et toetust saada, pidi olema eelmise aasta 31. juuliks hein niidetud või purustatud kokku siis vähemalt 438 000 hektaril. Osadel maadel tehakse isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel algab heinategu juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki.
Kes soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega hakklihamasinasse igal aastal läheb. Ka lagedale jäänud pesa tehakse kohe tühjaks, on seal siis munad või pojad sees. Elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale. Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi.
Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!
Ah jaa, vabandust, jäneseid ju enam õieti polegi. Muidugi võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu,  (peaaegu) Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid kunagi ammu Vihterpalus taga ajas.
Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tinksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadugi pargipuude otsast maha lärtsatavad .

Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa

Statistilise metsainventuuri (SMI 2016) viimased andmed on meil olemas 2015. aasta kohta. Lageraiete alla läks 31 500 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi kolmandik – 10 400 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba aastast 2002 lindude pesitsemisperioodil raierahu. Ornitoloogidega on tehtud kompromiss (siinkohal tasub meenutada – maksumaksja arvel) , et raierahu algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Linnuteadlaste seisukoht ja soov , nagu on märkinud Meelis Uustal, oli raierahu kestus 1. aprillist 31. juulini.
Ülejäänud 21 100 hektarit jäi eramaade arvele. Kui palju sellest raierahu ajal raiuti, me ei tea. Võibolla 1700 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ning paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse sageli vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1700 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta), on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing, oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, märgib, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari nokakandjaid hektari kohta. Dokumendis mainitakse erametsas elavate lindude 19 000 kuni 69 000-st ebaõnnestunud[sic] pesitsemisest aastas. Väga asjalik materjal. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või lörri läheb. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.

Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või maanteeliiklust seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga valimisteks hääli ei teeni. Viimase üle võiks siiski mõelda, sest siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nulli. Peaaegu, sest ometi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles ja nii lihtsalt ta oma elu kaotaski. Liiklussurm siiski.
Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna alt leiab neid aeg-ajalt samuti. Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi väitis just Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8 – 11 miljonit lindu aastas.
On veel tuhat muud põhjust, sest kõik, mille inimene loodusesse on viinud, tapab või hävitab kedagi!

Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata , et „teised teevad ka“. Veelkord, elu lihtsalt ongi selline, aga varesed harvesteri järel ei lenda.
Küsimus on selles, et emotsioonidele rõhudes on lihtne isegi väga suurt osa inimesi ära lollitada, mille eesmärgiks on saada läbi häälte rohkem võimu või siis oma uuringuprojektidele rohkem maksumaksja raha, sest “kos sa mojalt ikka suad” nagu ütlevad minu sõbrad iidlased!

Armas linnarahvas ja teised head inimesed, uskuge või mitte, aga suur enamus metsameestest teab, mida ta metsas teeb. Üha rohkem metsaomanikke mõtleb siiski ka muule kui rahale.
Kaitske oma remmelgaid ja pärnaalleesid. Need on teie omad. Ja kui ikka Tartu kesklinna parkides tõesti lähebki raiumiseks, siis olen päris kindlasti kambas. Seal laste mänguväljaku taga on üks ebatsuuga, mida mäletan juba kooliajast peale, siis kui ta veel minu pikkune oli. Seda luban, et tulen!

Viimane mohikaanlane (esimene osa)

Käisin paar nädalat tagasi Vihterpalus. Minu jaoks on see üks suur maa-ala, mis algab Harju-Ristilt ja lõpeb Harjumaa piiril Suurekivi kandis. Põhja-lõuna suunas merest Tänavjärveni. Maad, kus kunagi oli eestiaegne ja veel ka nõukaaja viimastel kümnenditel vana hea Vihterpalu metskond ning tema sõbralik naaber Kungla (rahvasuus küll Kõngla) sovhoos.
Sõitsin päev otsa ringi ja vaatasin neid kohti, kuhu sai metsa istutatud, ja mis seal täna on. Sellest ajast kui minust 1983. aastal linnavurle sai, pole ma õieti neil maadel sellise pilguga ringi käinudki. Muidugi korra või paar viisaastaku jooksul olen Tänavjärve äärde sattunud või siis ühes kavalas kohas mere ääres käinud, kus see raudkuulikesi välja ajab. Ah, et meri ajab rauast kuulikesi välja? Jah, ajab küll. Eriti kevaditi, kui jää on uusi plaate paepõrandast lahti murdnud ja vesi on lahti.

Aga nüüd metsa.
Pöörasin Nõva maanteelt Vihterpalu teeristist paremale ja sõitsin mööda kõrgepingeliini Valgma poole. Seal on teetrass, mis ehitati Sikumäe vahtkonna kuivendusprojektiga. Kraavid kaevati vahetult enne minu tööle asumist. Küll aga jäi meie osaks vallid laiali ajada ja tee-ehituse üle valvata. Tööde vastuvõtu akt (1976) kirjutati alla metskonna kontoris ja muidugi pidin sel puhul ülemuste soovitusel korraldama ka väikese lõunasöögi. Selleks eraldati meile ühe põdrapulli laskmise luba, nagu tol ajal ikka kombeks oli. Siinkohal võite kaks korda arvata, kas ikka viina ka võeti…
Muude tähtsate meeste hulgas oli kohal ka legendaarne spordimees Ants Arukuusk, Tamsalu EPT peainsener, sest tema mehed ju selle kuivendusobjekti ehitasidki. Alar Arukuusk, Otepää võimsate spordipidude peakorraldaja, kes asus äsja Eesti Autospordi Liidu peasekretäri ametikohale, on muuseas tema poeg. Aga Arukuuse Antsust kirjutan natuke rohkem oma järgmises loos.
Kõne all olevatel maadel oli enne kraavide kaevamist vesine karja- ja heinamaa üksikute nirude kõverate kaskedega – see tuli nüüd korralikuks metsaks ümber kujundada. Me siis metsastasime seda. Istutasime kuuske ja mändi ning tegime looduslikule uuendusele kaasaaitamist – ootasime naabruses oleva metsa kuuskede käbiaasta ka ära. See tähendab: sügisel purustasime pinnast, et seemnesaak järgmisel kevadel paremini mulda jõuaks. Kask ja haab kasvasid niikuinii ise. Vist siiski külvasime kaseseemet ka, mis oli Alatskivi kandist korjatud. Selle seemne olin veel varunud tudengina kui kaseistikute kasvatamisest diplomitööd tegin. Ühele kraavivahele lasin omavoliliselt isegi lennukilt superfosfaadi ja kaalisoola segu külvata. See tükk tuleb nüüd küll kahjuks vist mahemetsast välja arvata, aga tühja sest.

Ühesõnaga, nagu alltoodud piltidel näha, mets kasvab.

Ometi jäi koduteel kriipima üks pilk vanale lagunenud heinaküünile, mis oli metsa kasvanud, kuid nüüd, pärast elektritrassi laiendust, jäänud selle kõrvale kurvalt ja ihualasti . Metsaülem Teesalu ajal, veel kusagil kuuekümnendatel, tehti selle küüni kõrvalt metskonna hobustele heina, pandi katuse alla ja talvel toodi reega hobustele ette. Ja muidugi sai oma osa heinast ka tallimehe isiklik lehm. Minu ajal vedas heina traktorist Valmar Pähn. Linttraktori järel veetaval terasplaadil vedas mees terveid heinakuhje korraga sinna, kuhu vaja. Korra läin´d Änglema mehe Olema Viidi kuhi sädemest põlema ka. Aga sellegipoolest progress missugune! Ja nii kadus kaugetel heinamaadel külmetavate heinaküünide vajadus hoopiski.
Jahimehed kutsusid Sikumäe heinamaid veel pool sajandit tagasi hobuste karjamaaks, kuigi metskonna tallis elas veel kõigest üksainus ruun, nimega Uki, kellele enam õieti töödki polnud anda. Ja kust pidi vaene loom teadma, et teda riigi kulul ainult metskonna töötajate isikliku kasu saamise eesmärgil ära kasutati.

Fred Jüssi kurjustas millalgi oma raadiosaates meestega, kes vana heinaküüni, kus ta korduvalt aastate jooksul öiseid hääli kuulates oli mööda saatnud, Fiskarsiga ära olid lammutanud. Kuur oli tõstetud käpatäite kaupa heinte pealt lihtsalt ära – tänapäeval lahtist heina enam mitte kuidagi kätte poleks saanudki ju.
Äkki peaks ka selle sara igaks juhuks pärandkultuuriobjektina arvele võtma? Tõsiselt. Mine tea, mida järgmised trassipuhastajad oma aruga ette võivad võtta.

Alloleval pildil 1976. aasta kevadel üritan esimest korda oma elus kartuleid mullata. Teesalu Sass hoiab igaks juhuks ohje. Elutark hobune Uki ei saa vist päris hästi aru , mis toimub.

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles