Metsa kasvatataksegi raiumiseks. (Äripäev 23.08.2017)

Viimased uudised RMKst räägivad justkui oleks looduse inimesi jälle ninapidi veetud. Kaitse alla oli lubatud anda 30 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis aga olevat ammu maha raiutud ja tänaseks alles vaid raiesmikud.
Aga mis loom see saatanast sigitatud RMK siis ikkagi õieti on? Ei midagi üleloomulikku. RMK metsad on peamiselt need metsad, mis Eesti Vabariik sajakonna aasta eest baltisaksa parunitelt natsionaliseeris. Pisut ka endisi kroonumetsi.

Veel enne, üle paarisaja aasta olid ka parunid majandanud oma metsi lähtudes sellest, et sealt saada just puidutulu. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele eestlasel nendesse metsadesse eriti asja ei olnud kui nad just seal tööd või oma teopäevi ei pidanud tegema. Neid põliseid metsaalasid, ligikaudu 700…800 tuhandet hektarit on viimase paarisaja aasta vältel küllaltki intensiivselt ekspluateeritud. Metsi raiuti, istutati, hooldati ning harvendati ja kui see küpseks sai, algas ring otsast peale. Mõisnikud olid kõvad puiduärikad!
Eesti Vabariigi algusaastail oli riigimetsa osa ligi 80% kogu Eesti metsamaast. Täna on Eestis metsamaad kokku 2,312 miljonit hektarit, millest RMK haldusalas olev osa on 1,056 ehk siis 46% (SMI 2016). Kogu metsamaa suurenemine on toimunud peamiselt põllumajandusliku maa metsastumise arvel. RMKgi on suurendanud oma pindala tagastamata jäänud maade arvelt.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis sadakond riigimetskonda, kus kasvatati metsa puidutulu saamiseks. Sama põhimõte kehtis ka nõukogude ajal. Siis kuulusid need metsad enam-vähem samas mahus nõndanimetatud riiklikku metsafondi ehk siis allusid Moskvale. Seitsmekümnendatel oli meil üle 300 riigimetskonna. Iga 10 aasta tagant tehti metskonnas uus metsakorraldus ja selle järgi koostati metsamajanduslike tööde plaan iga metsaeralduse kohta ning kaubeldi nende tööde tegemiseks Moskvast raha. Ja jälle: kui mets oli küps, siis raiuti see maha.
Teedeäärsed metsad olid muide siiski kaitse all ja põhjus oli rangelt salajane – kui tuleb sõda, siis on vaenlase rünnaku eest tee pealt inimestel kohe hea metsa varjuda. Aga eriti salajane põhjus oli hoopis see, et pimeduse katte all suuremaid vägesid liigutada ja päeva ajal peidus olla.

Muide parunitelt ei võetud metsi niisama käest ära – neile anti kompensatsiooniks metsadest suures koguses niinimetatud parunilanke, mille eest saadud rahaga said nad elus edasi minna. Riigi alguse majanduskaoses tehti raieid sellises koguses, mis ületas kordades metsade aastast juurdekasvu. Kahekümnendate aastate alguses saadi kord majja ja kogu sõdadevaheline aeg kulus selleks, et metsi taastada ja samas ikka ja jälle – anda riigile korralikku puidutulu. Tallinnas toodeti Ülemiste joogijärve kaldal tselluloosi ja praeguse Stockmanni kohal oli Paberivabrik number 2. Korsten praegugi veel püsti.
Eelmise sajandi alguses töötas Pärnus hiiglaslik Waldhofi tselluloosivabrik, mille seadmed 1915.aastal Permi evakueeriti ja hooned õhiti.

Kohe pärast Eesti okupeerimist alustati taas suurte raietega. Näiteks Väätsa metskonnas tehti 1941.aastal nõukogude võimu korraldusel lageraieid, aga olude sunnil vedasid puidu välja sakslased, kes selle ka läbi saagisid ja lauad kuivama panid. Pärast sõda järgmine võim võttis sama saematerjali ja viis selle Leningradi taastamiseks. Kastre metskonnas NSVLiidu Riikliku Kaitsekomitee korraldusel raiutud palgid saeti Tartus ja läksid Harkovi linna taastamiseks, küttepuit aga veeres rongiga Leningradi. Järjekordne üleraie oli teoks saanud, mida siis asusid heastama metsamajanditele alluvad metskonnad.
Käisin hiljuti oma vanaisa poolt Kastre metskonnas rajatud metsi vaatamas. Need on väga ilusad ja täiesti õige aeg oleks neid juba ka raiuma hakata muide.

Tuleme nüüd alguse juurde tagasi. Ei maksa unustada, et RMK poolt kaitse alla anda lubatud metsad on majandusmetsades, mis olidki riigi jaoks parima tulu saamiseks mõeldud. Kui otsida kogu RMK metsadest selliseid alasid, mida inimkäsi puutunud pole, siis seda tuleb kokku vaid mõni tuhat hektarit. Just parimad salu- ja laanemetsad on viimase paarisaja aasta jooksul olnud lagedad korduvalt.
Lähenevad valimised on andnud populistide kätte suurepärase kondi RMK näol ja annaks taevane isa, et nad ikka ka võimule pääseksid. Mustikate ja seentega võiks siis kinni maksta kodanikupalga, saaks pensionäridele pensionilisa, haiged ravitud ja mets ning maa meitele tagasi.

Aga enne valimisi tasuks käia Järvselja ürgmetsas – seal on täiesti korralik laudtee maantee ääres. Otse autost pääseb peale. Võibolla siis vaatate Haapsalust või mujalt Tallinna sõites ka pisut teise pilguga raielanke, mis teede ääres silma hakkavad.

Äripäev 23.08.2017

Varesed on Eestimaa omavahel ära jaganud

Elus juhtub huvitavaid kokkusattumusi. Reedeses, 30. juuni Postimehes ilmus Siiri Sisaski arvamuslugu, mille ta pühendab suures osas lindudele, kes tapeti metsaraiel tema maja taga. Kummaline, aga vastasin sellele arvamusloole tegelikult juba ette 25. juunil, kui postitasin oma blogisse loo varestest, kes on Eestimaa omavahel ära jaganud.

Tegelikult oli meie armastatud laulja ka minu ühe varasema blogipostituse peamiseks ajendiks – küsimus, miks meil raielangid tekivad. Tookord mainisin muuhulgas, et „Sinu magamistoa aknast nähtud öökull pole see, kellega rääkida… oleksid võinud ju rääkida naabriga, et see mets on Sulle tähtis.” Nüüd siis see juhtuski.

Veel. See lugu siin on avaldatud raha eest. Täpselt samuti, nagu ei ilmu ühtegi raamatut või plaati, kui selle eest makstud pole. Ka kunstinäituse eest tuleb galeriile tasuda või siis keegi sponsoreerib seda. Isegi Kulka toetus on raha. Minu just sellelesamale alltoodud loole, mille Facebookis avaldasin, oli keegi teinud kommentaari – sponsitud jahu. Igaühel on õigus arvata minu lugudest, mida tahab. Palun, andke tuld! Aga kirjutan seepärast, et kaitsta oma perekonna ja metsameeste au ning selleks pole suhtekorraldust vaja kaasata. Tahan, et minu blogi loeksid kõik inimesed, kes ühel või teisel moel on metsa asjades segadusse aetud.
Delfi – 04.07.2017

 

Tapetud rähnaema
Tapetud rähnaema

Kui sõidate kuuma suve hommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal suhteliselt harva liigub – nt Tallinna-Viljandi või Piibe maantee –, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinna-Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet´, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Suuremad loomad jagavad varesed tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.

Paar nädalat tagasi sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohal kohal mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neist neljast rähnast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Tema pojad jäidki oma ema igavesti ootama.

Aitab emotsioonidest

Maanteeameti seitse aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga 10 kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on palju rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on viimase kahe aastaga suurenenud 51 846 masinalt 71 952-le (31.12.2016) ehk 39%. Võrdlev statistika kahjuks 2010. aasta kohta puudub. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8297 km. Aga kui palju tegelikult hukkub ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki vaid varesed. Niipalju siiski teame meiegi, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.

PRIA andmetel oli 2016. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 953 671,4 hektarit, millest püsirohumaa moodustas 277 371,3 ja samas kasvatati kultuurheintaimi ka 160 970,1 hektaril. Päris täpne arvepidamine on selles kontoris.
Et toetust saada, pidi olema eelmise aasta 31. juuliks hein niidetud või purustatud kokku siis vähemalt 438 000 hektaril. Osadel maadel tehakse isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel algab heinategu juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki.
Kes soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega hakklihamasinasse igal aastal läheb. Ka lagedale jäänud pesa tehakse kohe tühjaks, on seal siis munad või pojad sees. Elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale. Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi.
Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!
Ah jaa, vabandust, jäneseid ju enam õieti polegi. Muidugi võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu,  (peaaegu) Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid kunagi ammu Vihterpalus taga ajas.
Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tinksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadugi pargipuude otsast maha lärtsatavad .

Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa

Statistilise metsainventuuri (SMI 2016) viimased andmed on meil olemas 2015. aasta kohta. Lageraiete alla läks 31 500 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi kolmandik – 10 400 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba aastast 2002 lindude pesitsemisperioodil raierahu. Ornitoloogidega on tehtud kompromiss (siinkohal tasub meenutada – maksumaksja arvel) , et raierahu algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Linnuteadlaste seisukoht ja soov , nagu on märkinud Meelis Uustal, oli raierahu kestus 1. aprillist 31. juulini.
Ülejäänud 21 100 hektarit jäi eramaade arvele. Kui palju sellest raierahu ajal raiuti, me ei tea. Võibolla 1700 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ning paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse sageli vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1700 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta), on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing, oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, märgib, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari nokakandjaid hektari kohta. Dokumendis mainitakse erametsas elavate lindude 19 000 kuni 69 000-st ebaõnnestunud[sic] pesitsemisest aastas. Väga asjalik materjal. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või lörri läheb. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.

Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või maanteeliiklust seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga valimisteks hääli ei teeni. Viimase üle võiks siiski mõelda, sest siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nulli. Peaaegu, sest ometi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles ja nii lihtsalt ta oma elu kaotaski. Liiklussurm siiski.
Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna alt leiab neid aeg-ajalt samuti. Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi väitis just Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8 – 11 miljonit lindu aastas.
On veel tuhat muud põhjust, sest kõik, mille inimene loodusesse on viinud, tapab või hävitab kedagi!

Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata , et „teised teevad ka“. Veelkord, elu lihtsalt ongi selline, aga varesed harvesteri järel ei lenda.
Küsimus on selles, et emotsioonidele rõhudes on lihtne isegi väga suurt osa inimesi ära lollitada, mille eesmärgiks on saada läbi häälte rohkem võimu või siis oma uuringuprojektidele rohkem maksumaksja raha, sest “kos sa mojalt ikka suad” nagu ütlevad minu sõbrad iidlased!

Armas linnarahvas ja teised head inimesed, uskuge või mitte, aga suur enamus metsameestest teab, mida ta metsas teeb. Üha rohkem metsaomanikke mõtleb siiski ka muule kui rahale.
Kaitske oma remmelgaid ja pärnaalleesid. Need on teie omad. Ja kui ikka Tartu kesklinna parkides tõesti lähebki raiumiseks, siis olen päris kindlasti kambas. Seal laste mänguväljaku taga on üks ebatsuuga, mida mäletan juba kooliajast peale, siis kui ta veel minu pikkune oli. Seda luban, et tulen!

Viimane mohikaanlane (esimene osa)

Käisin paar nädalat tagasi Vihterpalus. Minu jaoks on see üks suur maa-ala, mis algab Harju-Ristilt ja lõpeb Harjumaa piiril Suurekivi kandis. Põhja-lõuna suunas merest Tänavjärveni. Maad, kus kunagi oli eestiaegne ja veel ka nõukaaja viimastel kümnenditel vana hea Vihterpalu metskond ning tema sõbralik naaber Kungla (rahvasuus küll Kõngla) sovhoos.
Sõitsin päev otsa ringi ja vaatasin neid kohti, kuhu sai metsa istutatud, ja mis seal täna on. Sellest ajast kui minust 1983. aastal linnavurle sai, pole ma õieti neil maadel sellise pilguga ringi käinudki. Muidugi korra või paar viisaastaku jooksul olen Tänavjärve äärde sattunud või siis ühes kavalas kohas mere ääres käinud, kus see raudkuulikesi välja ajab. Ah, et meri ajab rauast kuulikesi välja? Jah, ajab küll. Eriti kevaditi, kui jää on uusi plaate paepõrandast lahti murdnud ja vesi on lahti.

Aga nüüd metsa.
Pöörasin Nõva maanteelt Vihterpalu teeristist paremale ja sõitsin mööda kõrgepingeliini Valgma poole. Seal on teetrass, mis ehitati Sikumäe vahtkonna kuivendusprojektiga. Kraavid kaevati vahetult enne minu tööle asumist. Küll aga jäi meie osaks vallid laiali ajada ja tee-ehituse üle valvata. Tööde vastuvõtu akt (1976) kirjutati alla metskonna kontoris ja muidugi pidin sel puhul ülemuste soovitusel korraldama ka väikese lõunasöögi. Selleks eraldati meile ühe põdrapulli laskmise luba, nagu tol ajal ikka kombeks oli. Siinkohal võite kaks korda arvata, kas ikka viina ka võeti…
Muude tähtsate meeste hulgas oli kohal ka legendaarne spordimees Ants Arukuusk, Tamsalu EPT peainsener, sest tema mehed ju selle kuivendusobjekti ehitasidki. Alar Arukuusk, Otepää võimsate spordipidude peakorraldaja, kes asus äsja Eesti Autospordi Liidu peasekretäri ametikohale, on muuseas tema poeg. Aga Arukuuse Antsust kirjutan natuke rohkem oma järgmises loos.
Kõne all olevatel maadel oli enne kraavide kaevamist vesine karja- ja heinamaa üksikute nirude kõverate kaskedega – see tuli nüüd korralikuks metsaks ümber kujundada. Me siis metsastasime seda. Istutasime kuuske ja mändi ning tegime looduslikule uuendusele kaasaaitamist – ootasime naabruses oleva metsa kuuskede käbiaasta ka ära. See tähendab: sügisel purustasime pinnast, et seemnesaak järgmisel kevadel paremini mulda jõuaks. Kask ja haab kasvasid niikuinii ise. Vist siiski külvasime kaseseemet ka, mis oli Alatskivi kandist korjatud. Selle seemne olin veel varunud tudengina kui kaseistikute kasvatamisest diplomitööd tegin. Ühele kraavivahele lasin omavoliliselt isegi lennukilt superfosfaadi ja kaalisoola segu külvata. See tükk tuleb nüüd küll kahjuks vist mahemetsast välja arvata, aga tühja sest.

Ühesõnaga, nagu alltoodud piltidel näha, mets kasvab.

Ometi jäi koduteel kriipima üks pilk vanale lagunenud heinaküünile, mis oli metsa kasvanud, kuid nüüd, pärast elektritrassi laiendust, jäänud selle kõrvale kurvalt ja ihualasti . Metsaülem Teesalu ajal, veel kusagil kuuekümnendatel, tehti selle küüni kõrvalt metskonna hobustele heina, pandi katuse alla ja talvel toodi reega hobustele ette. Ja muidugi sai oma osa heinast ka tallimehe isiklik lehm. Minu ajal vedas heina traktorist Valmar Pähn. Linttraktori järel veetaval terasplaadil vedas mees terveid heinakuhje korraga sinna, kuhu vaja. Korra läin´d Änglema mehe Olema Viidi kuhi sädemest põlema ka. Aga sellegipoolest progress missugune! Ja nii kadus kaugetel heinamaadel külmetavate heinaküünide vajadus hoopiski.
Jahimehed kutsusid Sikumäe heinamaid veel pool sajandit tagasi hobuste karjamaaks, kuigi metskonna tallis elas veel kõigest üksainus ruun, nimega Uki, kellele enam õieti töödki polnud anda. Ja kust pidi vaene loom teadma, et teda riigi kulul ainult metskonna töötajate isikliku kasu saamise eesmärgil ära kasutati.

Fred Jüssi kurjustas millalgi oma raadiosaates meestega, kes vana heinaküüni, kus ta korduvalt aastate jooksul öiseid hääli kuulates oli mööda saatnud, Fiskarsiga ära olid lammutanud. Kuur oli tõstetud käpatäite kaupa heinte pealt lihtsalt ära – tänapäeval lahtist heina enam mitte kuidagi kätte poleks saanudki ju.
Äkki peaks ka selle sara igaks juhuks pärandkultuuriobjektina arvele võtma? Tõsiselt. Mine tea, mida järgmised trassipuhastajad oma aruga ette võivad võtta.

Alloleval pildil 1976. aasta kevadel üritan esimest korda oma elus kartuleid mullata. Teesalu Sass hoiab igaks juhuks ohje. Elutark hobune Uki ei saa vist päris hästi aru , mis toimub.

Viimane mohikaanlane (teine osa) – Ants Arukuusk, võrkpall, KIK ja üraskid.

Ants Arukuuske (1932…2012), spordimeest, entusiasti kõigis oma tegemistes võib pidada üheks tänase Eesti võrkpalli alusmüüri rajajaks. Samas on see mees andnud ülisuure panuse ka Eestimaa metsade kasvule.

RMK metsadest on täna kirjade järgi kuivendussüsteemidega kaetud 489 156 hektarit, millest viimastel aastatel on tulnud erastamata jäänud maade arvelt ligikaudu 50 000 ha. Ehk siis “põlisel riigimetsamaal” on kuivendatud metsamaad ligikaudu 440 000 hektarit. Ants ise kirjutas 2005. aastal, et Tamsalu meeste-naiste arvele langes sellest 360 000 hektarit kuivendatud alasid.
Kraavitamise tulemusena suureneb metsamaa juurdekasv 2…5 tihumeetrit hektari kohta aastas, järelikult Arukuuse poiste tagasihoidlik panus võiks olla mitte vähem kui 1 miljon tihumeetrit aastas. Kümne aastaga 10 miljonit tm. Hoidku taevane isa siinkohal mind nüüd kurja sõna – raha – suhu võtmast, veel hullem, mingit Excelit avamast.

Täna ajavad projektikirjutajad Eestimaal maksumaksja sadade tuhandete eurode eest hoopis kraave kinni!
Praktilise metsamehena ennustan lähiaastatel vägagi tõenäolist suuremat üraskirüüstet, kui putukate paljunemisele soodsad ilmastikutingimused tekivad. Nii juhtuski sõja järel ja pärast 1967. ning 1969. aasta suuri torme. Teatavasti ründavad üraskid just vanu või nõrgestatud puid. Metsa niiskusrežiimi muutmine (märjendamine, kui nii võib öelda) kahtlemata nõrgestab puude kasvujõudu. Puu lihtsalt ei jõua nii palju vaiku toota, et vastseid nende näritud koorealustesse käikudesse ära uputada. Ja kui üraskeid on massiliselt, siis ei suuda ka terved puud enam ründele vastu panna. Ürask jõuab lennata kilomeetrite kaugusele oma ohvrit otsima ka nendele maadele, millel märjendusega mingit pistmist polegi. Sel juhul võime me kõik roheliseks rõõmuks kümnete ja kümnete hektarite kaupa kuivanud kuuskedelt koorealuseid kirju lugeda, mille on purenud lingvistiline putukas Ips typographus.

Ja kui tõesti täituks Suur Roheline Unistus – me enam oma metsi ei raiu, oleks lõpptulemuseks Eestimaal üks suur ja hall kuivanud puude rägastik, mida siis rikkad Jaapani ja Hiina turistid hiiglaslike hordide kaupa meile vaatama tulevad. Sel aastal olen kohanud metsas ainult kahte inimest – eestlast. Sedagi Järvselja ürgmetsa laudteel, kuhu kenasti autoga ligi saab. Nii et majanduskasvu potentsiaal missugune!

Aga poleks paha, kui Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) teeks ühe korraliku annetuse Eesti võrkpallikoondisele, austuse märgina Arukuuse Antsule ja Sergei Kurotškinile (teine omaaegne Tamsalu entusiastlik majandusjuht ja spordimees), kes metsa kasvuks palju soodsat pinnast ette valmistasid ja samas ka rohkelt võrkpalliseemneid siia maanurka maha külvasid.
Nüüd teeb võrkpall meie suureks rõõmuks Eestile nime juba maailmaliigas. Sel nädalavahetusel sai tõenäoliselt mitu miljonit mehhiklast esmakordselt elus teada, et kusagil on olemas selline riik nagu Eesti. Mine tea, mõni neist tahab äkki meie metsigi vaatama tulla.
Loomulikult, saame aru, et meie võrkpallikoondist KIK toetada ei saa, samuti nagu vabariigi valitsuski. Aga see-eest võib nüüd valitsus uue metsaseaduse valguses, kui Tamsalu meeste töö kümne aasta vili 10 miljonit tihumeetrit aastaga raiutud saab, töömehed juba varakult talve alguses jõulupuhkusele saata. Liisingud, puhkuse- ja koondamisrahad maksame meie, ettevõtjad loomulikult ise kinni.

Kui vaadelda kahte aerofotot, mis on tehtud 65-aastase vahega, siis näeme selgesti seda, kuidas metsa on meile juurde tulnud. Seda peamiselt metsakuivenduse ja metsameeste koostöö tulemusena, kes iganes seal siis ka metsade peremees oli.
Nagu näeme, siis ka 1951. aastal haigutasid Eestimaal raielangid. Sõbrad, kui Vihterpalu kanti satute, siis ei pea eriti autost välja tulemagi, et oma silmaga vaadata, kuidas Teesalu Sassi rajatud „kohutav puupõld“ seal teeristis hetkel välja näeb.
Punase ringiga märkisin aerofotodele eelmises jutus kõne all olnud heinaküüni. Loomulikult oli 1951. aasta foto salajane. Kui tähelepanelikult vaadata, siis võib Sikumäe hobuste karjamaal leida kokku 9 heinaküüni, mis eriliselt on välja toodud venekeelse märkega „sarai“ või „sar“. Igatahes oli nendel küünidel strateegiline tähtsus. Seal võisid ju varju leida vaenulikud metsavennad või merest saabunud spioonid ja diversandid, aga ka „omad“, juhul kui kapitalistlikud revanšistid oleks rahuarmastavat Nõukogudemaad rünnanud.

Riigikogu otseülekannet vaadates

Oli aasta 1981. Minu eelkäijana Vihterpalu metsaülem olnud ENSV teeneline metsakasvataja Aleksander Teesalu ehk Teesalu Sass ehitas Vilivalla külas Lassil oma tütrele suvilat. Teesalu Sass oli meie tuntud võidusõitjate Lembitu ja Tõnu isa.

Metskonnal oli sel ajal veoauto Gaz 53. Lubasin siis talle autot katusepilliroo veoks. Roogu oli ta varunud talvel jää pealt. Pundid olid Uibukanna õuel. See on omamoodi ajalooline koht, sest maja oli hiljem riigireetur Herman Simmi oma, mis temalt konfiskeeriti.

Sass oli kusagilt kaks Hiiumaa meest – katusetegijat kalli varase kartuli müügist saadud raha eest tööle kaubelnud. Kuna sel ajal meie kandis taolisi meistreid enam polnud, siis kasutasin juhust ja saatsin Veso Igori, ühe oma tublidest metsavahtidest, töömeestele appi. Tagamõttega loomulikult – las õpib ameti selgeks, et oleks mees omast käest võtta kui vaja! Enne maale elama asumist oli Igor Tarbeklaasi klaasipuhuja.
Igor rääkis mulle telefonis mõni minut tagasi, et tal oli „siuke sakiline laud, millega ta lõi seda roogu niimoodi ühtlasemalt, et ta ei oleks niimoodi puntis“. Ma igaks juhuks ei küsinud, kas ta ikka ameti selgeks sai.
Käisin ise ka asja vaatamas muidugi.

Ükskord oli seal üks külamees ka ninapidi juures, kes muudkui mulises ja õpetas. Ühel iidlasel kargas korraga hing täis ja käratas – Miss saa korrat klädrad, joo me isi teeme! Külamees (no ei tule nimi meelde, aga Hattus ta elas) ei jään´d võlgu – Seda tööd ma pole tein´d, aga asjatundja olen ma küll!

Ja vot täna võtsin ennast töölt vabaks ja vaatasin esimest korda elus otseülekandeid Riigikogust, kus arutati teisel lugemisel Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadust 396 SE.
Aga päeva hit oli muidugi “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ muutmiseks” 425 OE, mis 9 poolthääle, 1 erapooletu ja 9 vastuhäälega tagasi lükati. Kus ülejäänud olid, seda ma ekraanilt ei näinud. Võib-olla oli neil piinlik.
Päeva vist ainsa asjasse puutuva küsimuse esitas Igor Gräzin. Aga see on vabandatav, sest tema isa Nikolai Gräzin juhatas sel ajal kui metsandus veel oli au sees, Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsakorralduse kateedrit. Metsakorraldus teatavasti ongi just see metsanduse valdkond, mis hindab kui palju mingil kohal metsa kasvab ja ühtlasi tõeliselt “raketiteaduslikku” juurdekasvu, milles nüüd on kõik suured asjatundjad.

ENSV teenelised metsakasvatajad on ja olid need oma tööga silma paistnud mehed, kellele me kõik oleme tänu võlgu. Tänase riigimetsa eest. Nende kasvatatud vili on küpseks saanud ja veel üheks aumärgiks neile, nii kummaline kui see ka pole, on mühiseva metsa kõrval just raielank! Teesalu Sass, Karl Peetsalu, Hans-Felix Tullus, Heino Teder, Arnold Merihein, Karl Pärn, Endel Laas, Felix Nõmmsalu, Niilo Mei, Endel Mändma, Lembit Palu, Elmar Rehe, Ivar Etverk ja Avo Soosalu on need mehed, keda isiklikult hästi tundsin ja kui nad teaks, mis täna Riigikogus toimus, siis pööraksid nad end hauas ringi. Päris kindlasti.

Laastu-Antsust rohelise hämani.

See oli aasta 1968 suvevaheajal. Saime koos koolivend Silma Urmasega peenikese jobi Suure-Jaani Metsamajandi laiatarbetsehhis.
Varustasime katuselaastu tootmise üksust kuusepakuga. Töö seisnes selles, et igal hommikul rakendasime vankri ette hobuse nimega Liberaal ning seejärel valisime pikatüve järkamise estakaadilt sobivad kuusepropsid, mille me parajateks juppideks saagisime. Saadud pakud viisime lõikuspingi juurde, kus need siis laastuks lõigati.
Laastulõikust korraldas isiklikult Laastu-Ants, kelle nimi oli tegelikult Hans Ehrenpreis (tõlkes auhind). Lageda taeva all seisev pink oli tema enese konstrueeritud ja ehitatud. Hiigelsuur hooratas liigutas höövlitera, mis edasi-tagasi liikus ning mõnusa sahinaga pakust vaigulõhnalisi laaste välja lõikas. Laast sorteeriti, pandi pakki ja ladustati riitadesse, kust neid oli siis lihtne ostjatele välja anda. Mõnikord saime ise ka seda veel eriti tasuvat tööd teha, siis kui laastusorteerijad-naised miskil põhjusel töölt ära olid. Loe edasi Laastu-Antsust rohelise hämani.

Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Käisin Suure-Jaani keskkoolis 1960. aastatel. Olin selline paras teismeline marakratt.
Koolimaja avaras fuajees olid treppidel mõnusad, keskmisest laiemad käsipuud, mis kohe kutsusid tagumiku peal alla sõitma, kuigi see oli keelatud. Aga kes keelas ja kas see kusagil kirjas oligi?

Kord vahetunni ajal tärkas minus taas vastupandamatu soov liugu lasta. Isegi praegu mäletan seda tunnet. Kui „kuritegu” oli sooritatud, märkasin, et olin vahele jäänud – seda oli pealt näinud minu inglise keele õpetaja Virkus. Silma vaadates ja sõnatult sõrme konksutades kutsus ta mu enda juurde ning lausus: „Mart, kas sa kujutad ette, mis siis saab, kui kõik, kaasa arvatud õpetajad ja direktor, hakkaksid sedamoodi trepikäsipuud pidi alla laskma, nagu sina seda praegu tegid?“ Kujutasin ette muidugi. Eriti naljakas oli seda mõelda, kuidas heasüdamlik munakujuline õpetaja ise oleks seda teinud. Aga naerda ei tohtinud ja olin, pea norus, vait.
Täna oleks mul vastus valmis: me ju kõik teame, et seda ei juhtu! Loe edasi Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Puupõllust ja junnist purgis

Arutasime isaga, et kas võib veel suuremat solvangut metsamehele olla kui metsakultuuri kohta öeldud puupõld – inimesele, kes on oma elu pühendanud metsakasvatusele, kes on istutanud ja hooldanud metsa, et sellest saaks kuusik või männik, just nimelt selline mets, mille kaitseks nüüd häälekalt sõna võetakse. Metsakultuur on teatavasti termin, mida kasutatakse inimese rajatud noore metsa kohta. Jõudsime järeldusele, et ega ei ole küll – metsaistutus on meile püha töö!

Olin ise seitse aastat Vihterpalu metsaülem. Ei olnud aastat (1976…1982), mil me alla saja hektari metsa istutanud või külvanud oleks. Ise korjasime käbid ja kasvatasime taimed. Veel olid viimased 1967. ja 1969. aasta suure tormimurru alad metsastamata. Vandusime siis põtru ja kärsakaid, nõukogude korda (just-just, seda me tegime!) ja muidugi ilma. Loe edasi Puupõllust ja junnist purgis

Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

kaart
Väljavõte kaardist raamatus „Metsamajandus Eestis“ Dr.rer.for. Paul Reim 1937

Järjest rohkem inimesi on kaasa haaratud Hiiumaal toimuvate hiiglaslike lageraiete müsteeriumi. Otsustasin siinkohal pisut selle hirmsa loo saladuskatet kergitada.

Alustagem 1939.aastast, mil Eesti riik oli täies elujõus ja sõda polnud veel alanud. Sel aastal toimus üldine põllumajandusloendus. Tööle võeti ligemale 1200 loendajat, peale selle instruktorid ja muu juhtiv personal. Üle kogu Eesti loeti kokku 139 991 talundit, vaadati üle nende vara ning kõik, mis selle juurde kuulub – majadest ja maadest kuni kanade ja karusmarjapõõsasteni välja. Hiiumaal elas sel ajal näiteks 26 456 kana ja kasvas 5 401 tikripõõsast.

Hiiumaa oli Läänemaa koosseisus ja seal oli neli valda – Emmaste, Käina, Kõrgessaare ja Pühalepa. Talundeid oli kokku 3 053 ja nende kasutuses oli 71 506 hektarit maad. Sellest põllu-, aia-, heina- ja karjamaad oli kokku 63 345 ha, muud maad 5 710 ha ja metsamaad 2 451 ha. Metsamaad oli siis kõigest 3,4% (Emmaste 4,7%, Käina 1,1%, Kõrgessaare 7,1% ja Pühalepa 1,2%) talundite käes kasutada olevast maast.

Loe edasi Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles