5. Kuidas me poliitilisi eksameid tegime.

Tartu Riikliku Ülikooli õppekavad olid peale sõda siiski enamasti eestiaegse õpetuse taolised, kuid sinna lisati sunduslikult kõikidele teaduskondadele „punased“ ained nagu marksism-leninism, poliitökonoomia, sõjaline õpetus ja hiljem ka teaduslik kommunism. Juba esimese semestri arvestuse hulka kuulus ka marksism-leninism. Seda ütlemata lolli joba loeti Aia tänava suures auditooriumis ülikooli teaduskondade esimese kursuse üliõpilastele.

 

Et rahvast oli palju, siis ei suudetud kontrollida loengutest osavõttu, mis pidi olema loomulikult kohustuslik. Hoopis tähtsam oli aga seminarist osavõtt, kus arutati üliõpilaste referaate – näiteks bolševike ilmeksimatut strateegiat revolutsiooni ajal. Igatahes mul vedas esimesel kursusel, sest mind eksamineeris luuletaja Aira Kaal ja sain viie. Hoopis halvemaks läks asi teisel kursusel, kui lektoriks oli ühe käega „kummkäpp” Reimann. Tema kirjutas õpinguraamatusse minu teadmiste kohta ainult rahuldava hinde.

Reimann oli vihatud stalinist, kes nõudis seda õpetust täie ette. Mulle jutustas üks tolleaegne üliõpilane, et nemad õppinud kahekesi järgneval päeval toimuvaks eksamiks ja jõudnud umbes pooleni kogu mahust, kui äkki visatud konspektid ja raamatud plartsatades laua alla. Enam ei kannatanud poisid seda möga välja. Raha oli kuue kannu õlle jaoks ja sinna ta läks.

Eks ikka õllekannu juures tulevad head mõtted ja meie poisid mõtlesid välja uue meetodi marksismi-leninismi teooria rikastamiseks. Kui õlu oli otsas, raha samuti, siis mindi Ülikooli tänavat pidi kodu poole ja seisatati marksismi-leninismi kateedri akende all, mis asus teisel korrusel. Lossi tänava nurgalolevatest varemetest saadi mõned parajad kivid, millega löödi „kummkäpa” aknad sisse. Klaasiklirina peale ärkas üles miilitsa valvepost Raekoja platsil, mis polnud ju sugugi kaugel. Kostusid viled, aga sõbrad läksid edasi rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud. Ja neid ei tülitatudki. Hommikul läksid poisid eksamile. Assistent Vigla olevat võtnud parajasti aknaklaaside mõõtu ja vandunud tulist kurja kaabakatele. Aga needsamad „kaabakad” võtsid just piletit, et eksamit õiendada. Auditooriumis olevat olnud kole külm. Üks poiss saanud viie ja teine nelja.

Tähelepanuväärne oli poliitökonoomia arvestuse tegemine, kus lektoriks oli üks sugugi mitte paha mees – Palgi. Läksime kolmekesi külmal jaanuarikuu hommikul seda asja õiendama. Palgi võttis portfellist ümbriku, kus olid piletid. Peale pileti võtmist oli ühel meist naerul-, teisel hambakrigistamisnägu. Samal hetkel helises naabertoas telefon. Palgi pani piletitega ümbriku portfelli, klõpsatas luku kinni ning läks telefoni juurde. Siis juhtus midagi ütlemata kiiret ja äkilist. See noormees – Niilo Mei, kellele pilet ei meeldinud, võttis portfelli lahti vahetas pileti ära ja istus kohale tagasi kui õige mees. Kohe oli Palgi tagasi ja küsis, mis numbriga piletid meil on. No oli vast pinge – süda peksis ja piss pidi püksi tulema! Saime kõik läbi ja rõõmu oli laialt.

Mina poliitökonoomia loengutel eriti palju ei käinud. Jällegi peeti loenguid paljudele teaduskondadele, kelle hulgas oli eriti arvukas arstiteaduskond. Nii et üliõpilasi näo järgi õppejõud ei saanudki tunda.
Mäletan, et ilusal kevadisel päeval, kui oli just tulnud sooja vihma, toimusid eksamid. Ühel, vist õigusteaduskonna poisil, õnnestus võtta korraga kaks piletit. Nii viis ta teise ukse taha välja. Seal anti pilet järgmise mineja kätte, kellele teadjad kirjutasid paberile vastused. Ja asi töötas – üks pilet sisse, mis oli teada ja teine välja, mis anti edasi. Aega selleks jäi kümme kuni viisteist minutit. Kui mõni ei julgenud või keda ei usaldatud, siis oli aega rohkem.

Mina teadsin poliitökonoomilistest asjadest väga vähe. Tulin ukse taha lihtsalt vaatama, kuidas olukord kujuneb. Korra olin siiski pealiskaudselt loengumaterjali läbi lugenud. Õhtul pidin mängima Vanemuse laval ülikooli näiteringi korraldusel Moliere näitemängus „Ebahaige” pooltobedat Thomas Diaforusi. Seda teadsid paljud ja mulle loovutas üks tütarlaps vabatahtlikult oma järjekorra. Läksin siis valmis vastusega pileti ja väheste teadmistega ootele. Üks arstiteaduse neiu ütles veel, et ei tohi vait jääda, sest siis hakkab „politruk” midagi lisaks küsima. Pileti vahetamine õnnestus, asusin sissetoodut teksti oma käega ümber kirjutama. Ka see õnnestus. Vist tuli vastata viis punkti, millest teadsin ise kindlasti kahte esimest. Igatahes viimase punkti ajal jäi „lugupeetud“ õppejõud magama. Et juttu mitte katkestada, nagu mind õpetati, lugesin oma jutu päris kindlasti kaks korda ette. Kolmanda korra pealt ärkas Palgi üles ja ütles uneseguse häälega „Ta-ak”. Siis küsis õpinguraamatut ja paganamapäralt veel ühe küsimuse. Umbes nii, et vastata tuli kas ei või jaa. Ma vastasin „ei“. Siis jäi Palgi nägu selliseks – nüüd läks küll valesti! Kohe küsisin, et „palun korrata, ma ei saanud hästi aru“. Peale seda vastasin õigesti ja  ise lisasin, et kuidas ma ikka nii valesti võisin vastata. Öeldi: „No jaa, eksisite tähtsa asja juures. Ma küsin veel, siis saate viie kätte.“ Vaatasin, et asi kisub viltu ning ütlesin et olen rahul ka neljaga, sest olen paljudest öistest õppimisest selle ääretult huvitava ainega praegu lihtsalt kurnatud. Palgi mõtles natuke ja pani õpinguraamatusse nelja lisades veel, et kui tahan viite saada, tulgu ma homme uuesti. Selle kohta öeldi tol ajal „no ütle kurat”. Milleks mulle viite vaja, kui ma ei taha üldsegi teada, mis asi see poliitökonoomia on. Tulin uue piletiga välja ja selle sai järgmine ootaja. Varsti tulid välja noored neiud arstiteaduskonnast, kes mu näitemängu pealt nägid ja ise ettevalmistasid tol ajal oma pileti vastamiseks. Suuri vaevu pidid nad tõsised olema, et mitte naerma puhkeda – olevat olnud meisterlik esitlus.

Igatahes samal õhtul läks „Ebahaiges”osa mängimine suure menu ja aplausi saatel. Nii toimus kaks esietendust ühel päeval!

Viimane etteaste ülikoolis marksism-leninismi alal oli see, et tuli teha riigieksam. Meile anti teadmiseks piletid ette ja neid oli üle kahekümne. Õppisime mitmekesi ja kordasime seda äärmiselt antipaatset tobedat asja ning olime kindlad eksami õnnestumises. Ainult kaks piletit olid sellised, kus nõuti Lenini teoste tundmist. Üks nendest oli „Marksism ja empiriokrititsism”. Arvasin, et no minule see nüüd küll ei tule. Aga kuradima pihta – see just mulle tuligi! Vastasin kas kolm või neli esimest küsimust kiirelt ja hästi ära. Lektor, polkovnik Lombak, keda tundsime varem ka sõjalise kateedri juhataja ajast ja kes oli küllaltki sõbralik inimene ütles, et võtke siis viimane küsimus –vähemalt hea hinne olla käes. Aga vist vanapagana tahtel oli see küsimus just neetud „empiriokrititsism” – see olevat olnud subjektiiv-idealistlik filosoofiline vool XIX sajandi lõpul, nagu ma hiljem järgi uurisin. Mind, tol ajal 21-aastast, oma arust juba täismeest, sihuke asi küll ei huvitanud.

Keerutasin mitmel korral sedasi ja teisiti, kuid peale pealkirja mul eriti muud lisada kahjuks ei olnud. Siis küsis polkovnik, et kas ma ikka seda tähtteost lugenud olen. Andsin alla ja ütlesin, et ei ole. Siis peeti kolme eksamikomisjoni liikmega päris tükk aega nõu ja öeldi, et võin minna. Olin kindel, et kukkusin läbi ja sel aastal enam diplomit ei saa. Ootasime siis ära tulemused. Enamus said viied, minule pandi kolm ja Erich Must kukkus läbi. Muide see mees meie kursuselt ei saanud läbi ka hiljem ja jäi diplomist üldse ilma. Miks? Aus mees kirjutas eluloosse, et oli saksa sõjaväes kompanii kirjutaja. Paljud poisid meie kursuselt olid kas saksa või soome sõjaväes, kuid paberile kirjutasid midagi udust. Igatahes mitte seda.