1941. ja 1944. aasta sõdadest rängasti purustatud Tartus oli alles jäänud imekombel ülikooli peahoone ja naabruses Gildi tänava otsa kohal asuv hoone, kuhu asutati Üliõpilasmaja. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni olin minagi selle majaga tihedasti seotud.

See hoone oli omal ajal ehitatud nn aadlimajaks, seal leidus palju ruume igasuguseks otstarbeks. Oli ka suur köök. Ühte tean, et seal toimusid Eesti ajal Akadeemilise Meeskoori harjutused. Teisel korrusel oli tuba, kus oli isegi säilunud üsna suur kogus väljaannet „AM Ameerikasse“. Seal oli ka nootide kogu ja dirigentide isiklikke tarbeid.

Kui patseerida peahoone sammaste vahelt mööda Ülikooli tänavat Jaani kiriku suunas, siis kunstiliselt kujundatud metallväravatest sai astuda sisse hoone fuajeesse. Kahel pool asusid riidehoidlad. Paar astet kõrgemal koridoris paremat kätt olid tähtsad ruumid – WC meestele ja naistele. Alumisel korral oli üliõpilaste söökla, mida naljaga nimetati „ööklaks“ (sildil kustutati „s“ täht) või ka „lobiköögiks“.

Enne rahareformi oli seal tšekisöökla. Toidutalongide saamiseks tuli teiselt korruselt tellida roog, mille jaoks näkitseti tudengile antud toidukaardilt maha teatud gramme rasva või mingit muud tähtsat toiduainet. Selles ametis olid kaks näitskut – üks siis „rüüstas tšekke“, teine võttis vastu raha ja andis vastu talongid. Näitsikutest pajatan hiljem täpsemalt.

Tavaline lõuna oli enamvähem selline: hernesupp (roheline talong nr. 2), kartul ja soust tükikese lihaga (kollane talong nr. 4), kompott (sinine talong nr. 7). Lisaks kindlasti veel vabalt saadavad – nagu kinnituseks – soolases vees keedetud kaalikad. Mäletan neid nn „kaalikalohkusid“ (punane talong nr. 9), mis tekitasid küll sisikonnas valju mürinat, kuid lahendus saabus rahustavalt tugeva peeretusena!

Lõunasöök oli odav aga jäi ikkagi lahjaks!

Esialgu polnud sööklas ettekandjaidki, seda tööd pidid tegema külakorras üliõpilased – peamiselt tüdrukud. Need õnnetud olid päris hädas! Nägin korra, kui üks arstiteaduse helepunase peaga üliõpilane komistas ja supitaldrikud lendasid kandikult põrandale – puruks ka veel!

Alakorral oli üks kitsas ubrik, kust saadi tšekkide eest leivapätse osta. Minul olid kahed kaardid, papale anti Parvetuskontorist, ise ta neid ei tarvitanud. Kodus oli siis veel söögikraami küllalt. Müüsin vormileivapätsid väravas ootavatele muttidele maha, ise sõin mamma tehtud maailma parimat koduleiba. Vormis küpsetatud ja veest rasketest pätsist sai kuni 50 vana rubla…

Teisel korrusel oli mitu saali, kus käisid koos rahvatantsijad, näiteringlased ja meeskoor. Laulsin meeskooris ja käisin usinasti näiteringi harjutustel. Aga kuhu ma eladeski ei läinud – see oli rahvatants! Minu tuttavate seas keerles tookord väljend – „ahh see mees – kuule ta on ju rahvatantsija!“ Lõpuks pidi ju neid ka olema, aga mina sinna ei tükkinud.

Oli veel saal, kus vedeles virnadena ajalehti ja ajakirju. Mida sealt lugeda oli? Kõigepealt pidi iga päev ükskõik millisel trükisel olema kindlasti suure juhi Jossif Stalini pilt: küll marssali mundris, tribüünil koos Beriaga õnnelikult naeratav lapsuke süles, lehvitamas valges kuues sportlastele jne, jne.

Üliõpilasmajja oli ostetud tolleaegne parim raadio VEF, kust sai kuulata lühilainete kaudu lääne muusikat ja päevauudiseid. Istuti koos mitmekesi ja oodati ehk ükskord tuleb „valge laev“! Ei teadnud me seda, et olime juba ammu lõplikult maha müüdud!

Ruumides oli kaks tiibklaverit. Seal harjutasid oma repertuaari mitmed solistid. Tolleaegne õigusteaduskonna üliõpilane Heino Raudsik laulis oma ilusa võimsa häälega tihti laulu „Mariann“, küllap aga ainult oma lõbuks. Kahe klaveriga kokkumängu tegid minu klassivennad HTG-st Valdeko Säga ja Boris Ojavere. Poistest said mõlemast kõrtsimuusikud, Boris lahkus siit ilmast õige noorelt. Tal oli tuberkuloos.

Oli ka piljardilaud, kus mängiti raha peale. Agronoomia üliõpilane Klamm oli sel alal „suurmeister“. Ta ei võtnudki enam õppetööst üldse osa ja lõpuks eksmatrikuleeriti.

Suures saalis ja all sööklas peeti teaduskondade või kursuste õhtuid. Metsamehi kutsuti ikka nendesse „pidudesse“, kus õppimas poisse oli vähe.
Selles majas sai tantsimas käidud palju kordi ja osa võetud ka lugematust arvust „klunkritest“! Noor mees jõudis ju tol ajal igale poole!

1049. aasta märtsiküüditamise ajal oli Üliõpilasmajas öösel varjul mitukümmend üliõpilast, kellel võis midagi karta olla. Olin minagi ühel öösel seal. Hilisemal ajal olime abikaasaga all söökla ruumides näitleja Karl Kalkuni pulmas. Kahel korral olen olnud HTG klassikaaslaste kokkutulekul üleval saalis. Siis oli meid koos veel mõnikümmend vanameest, nüüd saab kokku lugeda üle 82-aastasi veel „üks natuke!“ Aga vanas Üliõpilasmajas tegutsetakse ikka edasi.

Jõudu Sulle minu nooruse mälestusmärk!