1. Minu hariduse tee

Sel aastal pühitseme emakeelse akadeemilise metsandushariduse 100. aastapäeva.
Ülo Erik astus 1945.aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda ja lõpetas selle 1949. aastal. 
Oma mälestustes kirjeldab vanahärra  tolleaegseid õpinguid, tudengielu ja sõjajärgset Stalini-aegset elu-olu. Palju on mälupildikesi Tartust.
Mõned neist on varem avaldatud ka tema mälestusteraamatus “Eriklised metsalood.”

Head lugemist.
Mart Erik

1937. aasta sügisel Tartusse kooli

Minu vennad Paul ja Leo pandi peale 6-klassilise kodukooli lõpetamist õppima 1937. aasta sügisel Tartusse Hugo Treffneri Gümnaasiumi reaalharu esimesse klassi. Minagi läksin linna kooli, Tartu Linna XVI Algkooli kolmandasse klassi.

Elasime väikses toas Kroonuaia tn 34, mis oli odavalt üüritud kahe saksa muti valduses olevast korterist. Kas tõesti rohkemaks raha polnud? Ei usu!
Vanemad vennad olid kodus lahedalt õppinud kolm aastat ja reaalkooli press tundus neile liiga raskena. Katsuti kergemini läbi saada – umbes nii, et ega õpetaja mind täna ei küsi! See taktika paika ei pidanud, kahtede kari suurenes aina!
Õppeaasta kevadel otsustati kooli nõukogus, et nendel poistel tuleb veel samas klassis olla üks aasta, siis ehk hakatakse paremini õppima. Nii see läkski.
Tundsin selle klassi paljusid poisse nägupidi ja hiljem sattusime kokku ka ametialal. Metsameesteks said hiljem Ülo Mathiesen, Boris Philips ja Malev Margus.

1944. aasta oli eestlastele väga raske. 1940 – 1941. aastal nähtud ja kogetud julmused venelaste ning nende stalinlikest kaasajooksjate poolt ähvardasid jälle meie maad.
Minu klassikaaslased olid enamuses sündinud 1926. aastal, mistõttu neid 18-aastasi poisse kutsuti sõjaväkke. Sakslaste rinne lagunes, vene ülekaalukad jõud ujutasid sügiseks Eestimaa jälle vihatud Nõukogude võimu alla.
Kui sõda oli üle käinud, hakkasid hilissügisel tööle ka Tartu koolid „hoolitsusest“ töörahva üle. Esialgu näis, et bolševikud on liberaalsemaks muutunud – saksa okupatsiooni kitsendused kaotati. Näiteks võis turul kaubelda toiduainete ja igasugu riiete ning muu pudi-padiga.

Tartu Esimese Keskkooli esimene lend ja õpetajad

Ei mäleta täpselt millal, kuid Treffneri gümnaasiumi hoones alustati sügisel õppetööd. Meie klassist, kus oli 1944. aasta kevadel 28 õpilast, tuli kooli 5 poissi. Enam kahte poiste gümnaasiumi Treffnerit ja Poeglaste – Poikat, mis nüüd nimetati keskkooliks, eraldi pidada polnud mõtet, sest õpilasi oli vähe. Ka Poika õpilasi tuli kooli enam-vähem sama palju kui meid. Kokku oli selle aasta lõpuklassis ainult 14 poissi. Esialgu võib-olla võõrastasime üksteist, kuid varsti olime juba suured sõbrad. Meie klassi helgematest peadest olid lahkunud Eestist Jüri Palviste, kes Georg Kerneri nime all oli hiljem kuulus professor USA-s ja Endel Tulving, kes on veel praegugi maailmakuulus professor Kanadas. Selle klassi paremad poisid Poikast Heino Teder ja Uno Koger olid aga meiega koos.
Paljudel puudus kodus elekter ja seetõttu eraldati meile õhtuks õppimiseks koolis õpetajatetuba, kus saime end vabalt tunda ja sõbruneda. Kohe selgus, et ükski meist polnud „punane“.

Õpetajatest oli kahtlemata tähtsaim direktor matemaatik Karl Maasik, kes Treffneri humanitaarharu poisse halastamatult tuuseldas. Meie polnud näiteks mõningatest trigonomeetria valemitest ja seosetest üldse kuulnudki. Maasik tegi aga klassitöid ja hinded olid meile hirmuäratavad. Minu ühe töö hindeks trigonomeetriliste keeruliste valemite alal oli üks kahe miinusega, sest puudusin eelmisest tunnist, kus see asi läbi võeti! Käisin jala Kastrest süüa toomas. Endine Poika poiss, hilisem kuulus meeskoori dirigent Peeter Lokk kutsuti tahvli juurde. Maasik dikteeris talle ülesande, kuid edasi ei osanud poiss midagi teha. „Karla“ käratas siis, et vahib tahvlit, nagu vasikas aiaväravat, haaras siis kriidi käest ja lausus Petale põlglikult – Tolkus!
Ega me tema peale viha ei kandnud, oli vägev Eesti koolmeister! Meid aitasid matemaatikas toetada ka klassivennad, kellega koos õppides saime juba normaalsemaid numbreid. Lõpueksamiteks matemaatikas olid meil juba head hinded. Karl Maasik oli pahane selle peale, et minu lõputunnistuse peale tuli panna matemaatika eksami hinne, mis oli viis.
Majandusgeograafiat õpetas Taavit Koppel, kes teatas, et Nõukogude Liit on maailmas energeetika poolest esikohal jäädes maha vaid USA-st!
Laulmist õpetas Juhan Simm, kes proovis hääli koori jaoks. Keda „jessuke“ heliredeliga polnud õnnistanud – see reservi, ütles maestro! Ta mängis prooviks pärastpoolset ENSV hümni ning lausus autori (Gustav Ernesaks) kohta: „Näe, käis Venemaal ära ja on vene laulu valmis treinud“.
Ladina keelt ja loogikat õpetas põline poissmees Heinrich Freiman, hüüdnimega Rasva-Ants. Humanitaarklassi poistele oli ladina keelt õpetanud selleks ajaks ülikooli õppejõuks saanud Lalla Gross, kes tegi sellest kõigist muust tähtsama aine. Reaalharu poistele oli see vana keel aga täielik uudis. Nüüd võisime meie koolivendi abistada.
Õppisime ka kosmograafiat, õpetaja oli Herman Mürk. Küsis korra hilisemalt tuntud advokaadilt Lembit Lillelt, et ta räägiks Kepleri seadustest. Lembit vastas, et neid oli kokku neli ja teadustas seda mitmel korral. Herman Mürk lausus selle peale: „Tubli poiss, ma panen Sulle kahe. Oleksid öelnud mõne arvu vähem, siis oleks hindeks üks olnud!“
Eesti keele õpetaja oli Magda Teder, kes jaotas meid „oma poisteks“ (st Poika poisteks) ja teisteks.Vene keelt õpetas Olga Linnus, kelle mees Ferdinand Linnus oli olnud Eesti Rahva Muuseumi direktor. Tema pog Jüri Linnus oli meie klassis.
Joonistamise õpetaja oli Nigul Espe, kes kavandas meile keskkooli lõpumärgi – romb tarkusesammaste vahelt tõusva päikesega ja kiri TEK I, Tartu Esimese Keskkooli esimene lend.
Väikse kasvuga ajaloo õpetaja Valter Metti oli klassijuhataja ning sõbralik mees. Kehalise kasvatuse õpetaja Endel Arand saatis ükskord meile tunniandjaks kehakultuuri teaduskonna üliõpilase, kes laskis meil teha kiireid harjutusi kuni oimetuseni. Arandi abikaasa Elfriide Arand, ümmarguse näoga kleenuke naine, õpetas saksa keelt.

Kes neid lugusid kõiki enam mäletabki. Õppetöö viimastel tundidel küsiti igalt poisilt, mida ta edasi kavatseb teha. Kõik soovisid kõrgharidust saada ja seda esialgu poisid proovisidki. Mina metsandust, koolivend Heino Terder lausus, et tema tahab „taivatähti“ minna uurima. Heino Tedrele anti kuld- ja Uno Kogerile hõbemedal.
Lõpuaktusel laulsime tol ajal veel „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm…“ kahte esimest salmi. Kolmas oli juba keelatud. Võisime kanda ka Treffner sini-valget või Poika must-kollast vormimütsi.
Koolilõppu pühitsesime Gustav Adolfi tänaval minu pisikeses toas ja kevadises aias 1945. aasta jaanipäeval. Noortele kogenematutele meestele hakkas tšekkidega (seda sai osta tööliskaardi kupong nr. 20-ga) lunastatud poeviin pähe ja meie laul ning pillimäng kostus Kassitoomest kaugemalegi.

Enne sõja lõppu toodi Tartusse Kuramaalt Eesti Korpuse mõned väeosad. Nende munder oli viisakas (olevat pärit Inglismaaalt). Noored poisid olid õnnelikud, et ellu jäid, sest neid aeti veel viimastel sõjakuudel mõttetutesse lahingutesse. Koolipidudel mängis tihti korpuse bigbänd, kus kaasa tegi hilisem kuulus helilooja Raimond Valgre. Elu Tartus muutus turvaliseks, sest öösiti patrullisid nüüd ainult eestlased.
Esialgu tundunud lootus, et bolševikud on liberaalsemaks läinud, oli kahjuks asjatu. NKVD seadis end sisse jälle Riia tänaval ja nende „töö“ läks varsti käiku uue hooga.

Tartu Riiklikus Ülikoolis metsandust õppimas

Andsin sisse avalduse õppimiseks Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Sisseastumise eksamid tegin ära, kuigi eesti keele suulise jutuajamise ajal oli mul palavik 38,2 kraadi. See oli mingi imelik haigus, mida nimetati siis kaeviku palavikuks.

Ei läinud kaua aega, kui teadetetahvlile ilmus nimekiri uutest üliõpilastest, nende hulgas olin ka mina! Õnnest valmis vaat et taevasse hüppama! Rõõmsa üllatusena lugesin, et meie kursuse vanemaks oli määratud klassivend Heino Teder! Sisseastumise eksamitest oli ta kuldmedali tõttu vabastatud ja minul polnudki enne teada, et ta tahab saada ka metsameheks.
Metsaosakonna õppejõududest olid punavõimu tagasituleku eest Eestist pagenud euroopaliku kuulsusega ja Eesti metsateaduse rajaja professor Andres Mathiesen, professor Oskar Daniel ja professor Kaarel Veermets. Venemaalt tulid tagasi metsateadlased August Karu, Teodor Krigul, Valdek Ritslaid ja Endel Laas. Eesti metskondadest värvati õppejõudude lisaks August Michelson ja Adalbert Vohli. Veel olid kohal varasemad õppejõud Peeter Rõigas ja Olev Henno. Assistentideks olid Helmut Taimre, Harald Rebane ja Ilmar Laas.

Tol ajal toimusid loengud ja praktikumid väga erinvais paigus – metsanduslikud ained ja geoloogia Aia tänaval, botaanika, geodeesia ja mullateadus Laial tänaval, füüsika ja keemia ülikooli peahoones, taimefüsioloogia ja üldine botaanika Laia tänava botaanikaaia auditooriumis, anorgaanilise keemia praktikum „põrgus“ ülikooli keldrikorrusel, mullateaduse praktikum keemiahoones (peahoone kõrval), matemaatika ja meteoroloogia metobsi hoones Juhan Liivi tänaval, poliitained Ülikooli tänavas ja Aia tänava suures auditooriumis ning sõjaline õpetus Hermanni tänaval. Metsatööstuslikke ained õpetati pärast eraldi teaduskonna loomist Veski tänaval ja esmaabi Toome kliinikus. Andis lipata loengult loengule või praktikumile. Noortele inimestele see mingeid raskusi ei tekitanud, vastupidi – nii oligi huvitavam.
Anorgaanilist keemiat luges Mark, üldist botaanikat Saviauk, meteoroloogiat Liidemaa, geoloogiat professor Orviku.

Tolleaegne õppekava oli nelja-aastane, nagu Eesti Vabariigi aegu, ainult et juurde oli poogitud marksism-leninism, poliitökonoomia ja sõjaline õpetus. Õppejõudu auditooriumi tulekul tervitati vana tudengite kombekohaselt istudes jalgade sahistamisega. Kui ühte Moskva tegelast (vist õigusteaduskonnas) samamoodi tervitati, lõpetati see vana bursi komme päeva pealt.
Esimesel kursusel olid üldained, botaanika, anorgaaniline ja orgaaniline keemia, füüsika, kõrgem matemaatika ja punased ained. Pofessor Rägo luges matemaatika kursust väga selgelt ja natuke ka huumoriga. Aga eksamil oli ta halastamatu, ühe meie poisi kukutas ta läbi kuus korda ja alles seitsmendal korral pani ta hindeks rahuldav! Aga noormees kaotas kaks aastat, sest järgmisele kursusele lisati nõukogude võimu poolt veel üks õppeaasta.
Mina jäin vahele esimesel katsel. Rägo ajas mind minema ja ütles: „See asi on hoopis teisest ooperist!“ Näitasin oma rehkendust ka Rägo assistendi Gleb Bichelele, kes ütles et ülesanne oli õigesti lahendatud. Nägin seda ju eksamil ise ka, kuid ei julgenud temale vastu hakata. Mitte nii nagu üks agronoomia üliõpilane, kui ta oli pileti küsimustele kõik korralikult vastanud, kirjutas õppejõud õpinguraamarusse ainult rahuldava hinde. See mees oli, nagu iseseisvumise ajal selgus, olnud rindemees Narva pataljonis. Üliõpilane olevat tõusnud püsti, löönud rusikaga lauale ja käratanud: „Te panete mulle viie!“ Seda siis Venemaa haridusega ja nõiavälimusega naisdotsent kohe suure hirmuga ka teinud.
Mina olin tol ajal ju alles äsja saanud 18-aastaseks ega julenud piuksugi teha professori vastu. Matemaatika peletas meie kursuse pealt nii mõnedki üliõpilased. Ja kui nüüd küsida, kas seda metsamehe ametis ka vaja on olnud, siis raputan ma küll pead. Võib-olla oli see tarvilik vaid loogilise mõtlemise jaoks? Igatahes praegu tean, et integraali märk oli „üks kõver vigur“, kuid milleks seda vaja ol, üldse ei mäleta.
Esimeselt kursuselt on veel hästi meeles botaanika süstemaatika õppeaine, mida luges meile Venemaa haridusega professor Marland. Ta oli väikselt kloun, kelle loengul sai ka nalja. Mulle botaanika meeldis ja ma õppisin seda mitu nädalat kodus Kastres ilusal soojal maikuul. Eksamil professor Marlandil piletisüsteemi polnud, küsis niisama. Esiteks näitas näpuga oma kabinetis ühele rippuvale pildile ja küsis: „Kes see mees on?“ Vastasin, et kuulus Charles Darvin ja lisasin veel juurde oma kooliteadmised. Siis pani ta mulle ette ühe herbaariumi taime. Ütlesin, et see on pääsusilm Primula farinosa. Professor imestas: „Ah et ladinakeelset nime ka teate! Tark poiss olete!“ Hindeks „väga hea“ ja eksam oligi läbi. See oli vist minu kõige edukam eksam (kiiruse poolest).
Geodeesiat õpetas Tiitso, kes paistis silma sellega, et lausus tihti nagu iseenesest „vabariigi president Päts“. Ta oli üks paremaid geodeesia asjatundjaid Eestis. Assistendiks oli veel praegugi elusolev tasase jutuga Leo Vassiljev. Geodeesia ruumides oli laborandiks vanem lühikese kasvuga mees, kes tõi peegli saali või viis ära õppevahendeid auditooriumist. Mõni aasta hiljem mees arreteeriti, sest ta varjas ja toitis aastaid oma pööningul redutanud üht tuntud Tartu kirikuõpetajat. Mees käinud öösiti väljas ja tuntud vaenlaste poolt ära. Dotsent Tiitso lasti ametist lahti.
Üldainetest pidime tegema veel eksamid füüsikas, anorgaanilises ja orgaanilises keemias. Füüsika eksami tegin oma endise Treffneri kooliõpetaja Herman Mürgi juures, kes lausus, et ma polevat temale nii hästi kunagi vastanud. Andis käe ja ütles, et lepime nüüd siis ära, mille vastu minul muidugi mitte midagi polnud. Orgaanilise keemia lektor oli dotsent Sossi – purukarsklane, kes arvas, et purjusolek olevat ajutine hullumeelsus. Aga see ei takistanud tal välja andmast väikest raamatut, kus õpetas tegema koduveini.
Mullateadust õpetas kuulus professor Osvald Hallik, kes oli ka teaduskonna dekaan. Oli nõudlik mees, kes ütles, et eksamil armuheitmist ei tule. Seda temale iseloomulikule põriseva „r-iga“ tehtud ähvardust viis ta ka ellu. Assistendiks oli tal vaikne soliidne agronoom Jegorov, kes oma ülemusega võrreldes oli üliõpilaste vastu väga leebe.
Fütopatoloogiat õpetas professor Marland, kes näitas meile näppudega, kui väiksed on bakterid.
Sõjalise õpetuse kateedrijuhataja oli alguses polkovnik Lombak – päris sõbralik mees. Järgmisel aastal pandi juhatajaks polkovnik Feldmann, ahvinäoga tige stalinist, vist endine Eesti Korpuse diviisiülem. Õppejõududeks olid majorid Talvet ja Laido, alampolkovnikud Paul ja Teiman ning polkovnik Trossi. Alguses oli õppejõuks veel vanemleitnant Uustal, kellest hiljem sai kiiresti õigusteaduste doktor ja professor. Teiman ja Trossi olid vabadusristi kavalerid. Kolonel Verner Trossi, kahe vabadusristi omanik, oli 1924. aastal Tondil Eesti Sõjakooli ülem, kus kommunistide mäss maha suruti. 1950. aastal mõisteti talle selle eest traditsiooniline 25 + 5. Ta oli minu isaga koos Narva vangilaagris, kus ta arvatavasti enne 1955. aastat suri. Eestiaegsed ohvitserid Talvet, Laido ja Teiman olid mõistlikud mehed. Mölakas oli endine leitnant, siis tolleaegne alampolkovnik Paul, kes korpuses oli punastele pugemise pärast vihatud. Tema süü läbi sai palju eesti mehi hukka Saaremaale dessandi tegemise aegu.
Riigieksami tegime sõjalises õpetuses ära 1948. aastal ja meile lubati nooremleitnandi pagunid. Mina jäin nendest (jumal tänatud) ilma, sest just enne ülendamist arreteeriti minu isa.
Marksism-leninism pidi olema ülikoolis üks põhiaine ja seda valelikku võltsajalugu täis „õpetust“ suruti üliõpilastele tugevasti peale. Väga vähesed võtsid seda tõsiselt. Esimesel kursusel oli meil õpetajaks luuletaja ja silmnähtavalt hea inimene Aira Kaal. Sain temalt hinde „väga hea“. Järgmisel aastal oli õpetajaks ühe käega „kummkäpp“ Reimann, kes oli ehtne stalinist. Naljanumbriks seal kateedris oli vanemlaborant Vigla, kes omal ajal oli ühe Võrtsjärve ääres oleva suurtalu sulaseseisusest jooksnud salaja Petseri kandis üle piiri Venemaale.
Poliitökonoomiat luges vanemõpetaja Palgi. Arvan, et temale tegid vist veerand kogu üliõpilastest eksami nn väljatoodud piletiga. See asi käis nii, et keegi võttis siis, kui õppejõud ei pannud tähele, laualt kaks piletit, millest oma valikul vastas ühe ja teise viis ukse taha. Eksamile minnes vastas ta juba ettevalmistatud pileti järgi ja tõi uue välja. Kuidas küll sellest aru ei saadud?
Metsazooloogiat luges dotsent August Eenlaid ja praktikat juhendas Ruubel. Ühel jõululaupäeval oli loengul vaid kaks meie naisüliõpilast, kuid dotsent ei teinud sellest väljagi, luges oma kaks tundi ära nagu tavaliselt kui üliõpilasi oli auditoorium täis. Niipalju Eenlaid meile halastas, et nõutud putukate kogu võis anda kolme üliõpilase peale ühe komplekti.
Taimefüsioloogia oli mulle üks huvitavamatest ainetest. Selle lektoriks oli kleenuke daam nimega Taimre. Igatahes eksam oli 17. jaanuaril 1948. aastal. Eelmisel päeval oli olnud minu toas suur pidu. Kuidas küll mahtus 9-ruutmeetrisse tuppa kogu meie kursus ja hulka külalisi veel? Väga heatahtlik ja sümpaatne lektor küsis, mis Teil täna viga on, muidu olite alati küsimusi esitamas ja aktiivne. Ütlesin: „Täna on mul 20 aasta sünnipäev!“ Daam tõusis püsti, surus mul kätt ja kirjutas õpinguraamatusse hinde „hea“, ning lausus, et „väga“ eest tuleb veel kord tulla. Ei ma läinud.
Endine Kuusiku katsemetskonna metsaülem August Michelson luges dendroloogia kursust. Rahulik ja täpne mees oli oma õpetaja professor Andres Mathieseni järglasena hinnatud õppejõud, kes oskas dendroloogia õppeainest üliõpilased lugupidama panna. Ta õpetas ka ulukibioloogiat ja jahindust. 1950. aastal lasti ta poliitilistel põhjustel töölt lahti. Arvatavasti takistati tal ka juba valmisolevat mahukat kandidaaditöö kaitsmist. Ta suri 1953. aastal.
Metsatakseerimist luges Elmar Saar. Ta oli mõistlik mees, kuid suri enne, kui saime tema juurde eksamile minna. Järglane oli Teodor Krigul, kellel esialgu polnud vist omalgi asi selge. Näiteks küsis ühelt meie poisilt eksamil: „Kas Te palki olete näinud?“ Metsakorralduse loengul kirjutas ta tahvlile üks kord sõnagi lausumata kahe tunni jooksul arve ja valemeid ning viis minutit enne loengu lõppu kustutas kogu selle tarkuse märja lapiga tahvlilt maha. Ise pomises midagi arusaamatut ja astus auditooriumist välja.
Dotsent Peeter Rõigas luges metsakasvatuse tehnikat, see tähendab puuliikide kasvunõudlusi nende kasvatamiseks. Ta luges ka metsakaitset putukate rüüste eest, mis jäigi tema lõplikuks erialaks. Dotsent Peeter Rõigas oli olnud professor Danieli assistent ja oskas oma ainet õpetada hästi. Tal oli varemgi olnud psüühhilisi häireid, kuid 1949. aasta küüditamise aegu oli ta päris haige.
Üldist metsateadust ja raieid õpetas dotsent August Karu. Tema oli metsaasjanduse entusiast, kes oli vahest närviline ja isegi veidrik, kuid seda mida ta õpetas, on mul siiani meeles.
Olen alati öelnud ja kogu meie kursus ka, et kõige väärtuslikumad õppejõud tol ajal teaduskonnas olid dotsendid August Karu ja Peeter Rõigas.
Millalgi tuli Saksamaalt tagasi prof.dr.rer.for. Kaarel Veermets. Tema sai Nõukogude riigilt dotsendi ameti ja teaduste kandidaadi tiitli. Õpetas meile puidu tehnoloogiat ja metsakaubandust. Võrreldes Teodor Kriguliga, kes tükkis loengutel puterdama, olid Veermetsa loengud väga selged. Puiduteaduse praktikumi juhendas meil August Örd, kes varsti siirdus Järvamaale Purdi metskonda metsaülemaks.
Metsatööstuslikke aineid õpetas vahepeal siis Metsateaduskonna dekaaniks määratud dotsent Valdek Ritslaid. Dekanaat asus juba Veski tänaval tellistest majas. Dekaan tundus meile kuidagi kerglasena.
Põllumajanduse aluseid õpetas meile professor Cerilius Ruus. Küsis ühe meie üliõpilase käest, et kui palju emahani muneb aastas. See vastas, et 50 tükki. Professor lausus, et tal on õigus, kuid tavaliselt üle kümne ei mune. Igatahes oli huvitav õppeaine – just kui läbilõige põllumajandusest..
Aianduse ja mesinduse õppejõuks oli tuntud teadlane dotsent August Mätlik, kes sõja ajal pommikillust vigastada sai. Kuulmine oli tal väga nõrk. Meile, metsameestele oli see eksam kerge ja tuli ainult kõrva sisse rääkida. Agronoomidel oli asi palju raskem. Eksamit tehti sedasi. Kõigepealt oli grupp üliõpilasi konspektidega ukse taga. Pileti saanud luges kõva häälega ette, millest ta rääkima hakkab. Ukse taga pandi asjad käima ja loeti aeglaselt ette, mida nüüd eksamitegija dotsendile kõrva rääkis. Kui aga assistent juhtus olema eksamitoas, ei olnud uksetagusest lektooriumist kasu midagi.
Esmaabi kursust luges meile Toomemäe kliinikus doktor Vainer, kes kogu kursusele pani maksimumhinded.

Metsaasjandusega seoses oli talvisel ajal hulka praktikume. Puid-põõsaid õpetati tundma lehtede, okaste, pungade ja puidu kaudu. Praktikumi juhendajaks oli assistent Olev Henno kõrval ka noor, äsja Eesti korpusest demobiliseeritud leitnant Endel Laas. Ta käis ringi hulka aega nõukogude armee paguniteta ohvitseri riietes.
Idandasime kuuse ja männi seemneid, juhendajaks oli Harald Rebane.
Õppisime tundma metsakahjureid söömapiltide ja nende piirituses hoitud isendite järgi assistent Ruubeli juhatusel.
Tähtsaks loeti aga seminaridel esinemist. Igale üliõpilasele anti kätte mingi teema, mille kohta tuli kirjutada referaat. Määrati ka oponent. Skandaal tekkis, kui üks üliõpilane kirjutas täpipealt vanast metsaraamatust oma seminaritöö maha. Dotsent Karu ähvardas plagiaati kohtu alla anda. Nii hull see asi muidugi ei olnud – poiss tegi lihtsalt uue töö.
Huvi pakkus meile kõigile vabatahtliku osavõtuga ring, mille nime ei mäleta, aga põhi oli lihtsalt metsakasvatus. Seal sai igaüks sõna võtta ja õppejõududele küsimusi esitada.

Märtsiküüditamine ja diplom

Poliitiline olukord muutus aga üha teravamaks. Kõigi poolt (ka nooremate kursuste) tunnustatud kursusevanem Heino Teder muudeti lihtliikmeks kolmanda õppeaasta lõpul. Uueks kursusevanemaks määrati Leonhard Kuslapuu, kes sai sel postil olla vaid mõni kuu.Temagi oli suurepärane sõber kõigile, kuid äkki avastati punaseltskonnas, et ta on sündinud 1923. aastal. Sihuksed pidid olema kindlasti saksa sõjaväes (ja muidugi ta seal oligi). Nüüd siis määrati mõneks kuuks enne lõpetamist kursusevanemaks mind, sest olin teistest kõige noorem.
1949. aasta märtsiküüditamisega viidi ära Siberisse meie kursusekaaslane Arnold Raudsepp, kes jäigi sinna elama. Samast saatusest pääsesid Eha Moor ja Heino Hansen, sest neid oli ette hoiatanud dekaan Valdek Ritslaid. Hilisemal ajal muutus minu suhtumine tolleaegsesse „kehkadivei“ dekaani põhjalikult, sest jutu järgi kaitses ta ikkagi tol stalinlikul ajal meie metsanduse üliõpilasi. Või polnud see nii?

Ilusate ilmadega 1949. aasta kevadel kuulutati välja meile õpingute lõpetamiseks riigieksamid. Siin on mul millegipärast mälulünk, ei mäleta midagi täpsemalt. Metsakasvatuse eksami eel tehti mõned loengud, kus tutvustati Lõssenko meetodit metsa kultiveerimiseks, Pogrebnjaki metsatüpoloogiat ja midagi veel. Kõik metsanduslikud eksamid läksid hästi, aga mida minult küsiti, ma absoluutselt ei mäleta. Poliitilise marksism-leninismi eest sain hädise kolme (seda mäletan väga hästi), sest minu käest taheti teada ühe Lenini teose tarku õpetussõnu, mida ma polnud lugenud. Ka kokkuvõtet mitte.

Peale kõigi vajalike eksamite sooritamist anti minule diplom B Nr.897765, kus on tähendatud: selle ettenäitaja sm. Erik, Ülo Pauli pg. astus Tartu Riikliku Ülikooli Metsandusteaduskonna metsamajanduse osakonda 1949. a ja lõpetas selle teaduskonna täieliku kursuse metsamajanduse erialal. Riikliku eksamikomisjoni otsusega 08. juulist 1949 omistati temale metsamajanduse inseneri kvalifikatsioon.
Allakirjutanud: Riikliku eksamikomisjoni esimees August Karu, rektor Alfred Koort ja sekretär A. Nurk. Tartus, 9.septembril 1949.Reg nr. 666.

Diplomil on viga, sest ülikooli astusin ju 1945. aastal. Venekeelsel osal seda ei ole -astus sisse 1945. aastal ja lõpetas 1949. aastal.
Tegelikult astusin ma TRÜ Põllumajandusteaduskonna metsaosakonna üliõpilaseks, mis muudeti hiljem metsandusteaduskonnaks. Ma olin kogu õpiaja jooksul keskmiste hinnetega poiss. Ei püüdnud ma ka kõrgemat stipendiumi. Kui õppeaine meeldis, sain hea hinde ja kui ei meeldinud olin rahul ka madalama hindega.
See mustjas-halli kaanega dokument, sissepressitud Nõukogude Liidu vapi kujutisega ja kirillitsas suurte tähtedega DIPLOM, oli minu tulevase kahtlemata väga eduka metsamehe karjääri alustala.

Nüüd palun vabandust nendelt, kes arvavad, et ma vahest olen ka „Käo-Jaani“ ajanud! Kõik mälestused, mida olen kirja pannud, on ikkagi 1944. aasta oktoobrikuust kuni 1949. aasta jaanipäevani – seega 2007. aastast õige palju aega tagasi.
Kõik kirjapandu põhineb minu oma isiklikule mälule, välja arvatud sõjameeste Trossi ja Teimani esiletõstmine „Eesti Vabadusristi kavaleride albumis“. Aga ma ise ei usu, et midagi väga viltu võiks olla, sest mäletan ju selgesti kasvõi seda, kuhu ma oma jalutuskeppi eile õhtul ei pannud!