Laastu-Antsust rohelise hämani.

See oli aasta 1968 suvevaheajal. Saime koos koolivend Silma Urmasega peenikese jobi Suure-Jaani Metsamajandi laiatarbetsehhis.
Varustasime katuselaastu tootmise üksust kuusepakuga. Töö seisnes selles, et igal hommikul rakendasime vankri ette hobuse nimega Liberaal ning seejärel valisime pikatüve järkamise estakaadilt sobivad kuusepropsid, mille me parajateks juppideks saagisime. Saadud pakud viisime lõikuspingi juurde, kus need siis laastuks lõigati.
Laastulõikust korraldas isiklikult Laastu-Ants, kelle nimi oli tegelikult Hans Ehrenpreis (tõlkes auhind). Lageda taeva all seisev pink oli tema enese konstrueeritud ja ehitatud. Hiigelsuur hooratas liigutas höövlitera, mis edasi-tagasi liikus ning mõnusa sahinaga pakust vaigulõhnalisi laaste välja lõikas. Laast sorteeriti, pandi pakki ja ladustati riitadesse, kust neid oli siis lihtne ostjatele välja anda. Mõnikord saime ise ka seda veel eriti tasuvat tööd teha, siis kui laastusorteerijad-naised miskil põhjusel töölt ära olid. Loe edasi Laastu-Antsust rohelise hämani.

Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Käisin Suure-Jaani keskkoolis 1960. aastatel. Olin selline paras teismeline marakratt.
Koolimaja avaras fuajees olid treppidel mõnusad, keskmisest laiemad käsipuud, mis kohe kutsusid tagumiku peal alla sõitma, kuigi see oli keelatud. Aga kes keelas ja kas see kusagil kirjas oligi?

Kord vahetunni ajal tärkas minus taas vastupandamatu soov liugu lasta. Isegi praegu mäletan seda tunnet. Kui „kuritegu” oli sooritatud, märkasin, et olin vahele jäänud – seda oli pealt näinud minu inglise keele õpetaja Virkus. Silma vaadates ja sõnatult sõrme konksutades kutsus ta mu enda juurde ning lausus: „Mart, kas sa kujutad ette, mis siis saab, kui kõik, kaasa arvatud õpetajad ja direktor, hakkaksid sedamoodi trepikäsipuud pidi alla laskma, nagu sina seda praegu tegid?“ Kujutasin ette muidugi. Eriti naljakas oli seda mõelda, kuidas heasüdamlik munakujuline õpetaja ise oleks seda teinud. Aga naerda ei tohtinud ja olin, pea norus, vait.
Täna oleks mul vastus valmis: me ju kõik teame, et seda ei juhtu! Loe edasi Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Puupõllust ja junnist purgis

Arutasime isaga, et kas võib veel suuremat solvangut metsamehele olla kui metsakultuuri kohta öeldud puupõld – inimesele, kes on oma elu pühendanud metsakasvatusele, kes on istutanud ja hooldanud metsa, et sellest saaks kuusik või männik, just nimelt selline mets, mille kaitseks nüüd häälekalt sõna võetakse. Metsakultuur on teatavasti termin, mida kasutatakse inimese rajatud noore metsa kohta. Jõudsime järeldusele, et ega ei ole küll – metsaistutus on meile püha töö!

Olin ise seitse aastat Vihterpalu metsaülem. Ei olnud aastat (1976…1982), mil me alla saja hektari metsa istutanud või külvanud oleks. Ise korjasime käbid ja kasvatasime taimed. Veel olid viimased 1967. ja 1969. aasta suure tormimurru alad metsastamata. Vandusime siis põtru ja kärsakaid, nõukogude korda (just-just, seda me tegime!) ja muidugi ilma. Loe edasi Puupõllust ja junnist purgis

Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

kaart
Väljavõte kaardist raamatus „Metsamajandus Eestis“ Dr.rer.for. Paul Reim 1937

Järjest rohkem inimesi on kaasa haaratud Hiiumaal toimuvate hiiglaslike lageraiete müsteeriumi. Otsustasin siinkohal pisut selle hirmsa loo saladuskatet kergitada.

Alustagem 1939.aastast, mil Eesti riik oli täies elujõus ja sõda polnud veel alanud. Sel aastal toimus üldine põllumajandusloendus. Tööle võeti ligemale 1200 loendajat, peale selle instruktorid ja muu juhtiv personal. Üle kogu Eesti loeti kokku 139 991 talundit, vaadati üle nende vara ning kõik, mis selle juurde kuulub – majadest ja maadest kuni kanade ja karusmarjapõõsasteni välja. Hiiumaal elas sel ajal näiteks 26 456 kana ja kasvas 5 401 tikripõõsast. Loe edasi Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

Kus peitub tänaste raielankide tekkimise põhjus?

Kõik me oleme märganud teede ääres raielanke. Paljude inimeste arvates on neid just viimasel ajal kuidagi palju tekkinud. See ongi nii!
Et selle põhjustest aru saada, tasub vaadata umbes 80 aasta taha, mil need metsad suures osas tekkisid.

Nõukogude okupatsioon, sõda, Nõukogude okupatsiooni uus tulemine, suur põgenemine, küüditamised, ühismajandite teke ja linnastumine tekitasid Eestis olukorra, kus alates 1940ndaist on väga palju endisi kodusid, karjamaid, heinamaid ja põllumaid maha jäänud. Nii nagu ütles Kaido Kama oma arvamusartiklis 5. märtsi Postimehes – metsale pole inimesi vaja – ehk et mets toimetab nagunii omapäi, siis suurele osale nendest maadest ongi mets praeguseks peale kasvanud. Nõukogude ajal oli praegune eramets suuresti kolhooside ja sovhooside käes.

Loe edasi Kus peitub tänaste raielankide tekkimise põhjus?

Dasos Capitali „skeemitamisest“

Maksude maksmisest põiklemises kahtlustatav Soome fond investeerib miljoneid Eesti metsa.

Jahh, Dasos Capitalile kuuluvaid firmasid Estonian Sustainable Forestry OÜ, Karusambla OÜ ja Palumetsa OÜ majandab Kinnistu OÜ.
Teiseks, Luksemburg on Euroopa Liidu liige nagu Eesti ja Soomegi.
Kolmandaks. Oletagem, et fond oleks olnud Eestis registreeritud. Ka sel juhul võinuks põhjanaabrite ajakirjandus enam-vähem sama jutu sulepeast välja imeda, sest meie tulumaksu süsteem erineb Soome omast nagu öö ja päev.

Loe edasi Dasos Capitali „skeemitamisest“

Ohud raieõiguse müügil

Kõige suurem oht raieõiguse müüjale on rahast ilma jäämine. Kindlaim viis selle vältimiseks on müüa raieõigus ettemaksuga. Lepingus peaks olema täpselt ära määratud raiutava metsaeraldise piirid ja selle eest saadav ettemaks ning koguhind. Lihtsalt öelduna – raieõiguse ostja ei tohiks saada metsateatist kätte ega minna enne metsa, kui arvele on raha laekunud.

Loe edasi Ohud raieõiguse müügil

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles