Viimased uudised RMKst räägivad justkui oleks looduse inimesi jälle ninapidi veetud. Kaitse alla oli lubatud anda 30 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis aga olevat ammu maha raiutud ja tänaseks alles vaid raiesmikud.
Aga mis loom see saatanast sigitatud RMK siis ikkagi õieti on? Ei midagi üleloomulikku. RMK metsad on peamiselt need metsad, mis Eesti Vabariik sajakonna aasta eest baltisaksa parunitelt natsionaliseeris. Pisut ka endisi kroonumetsi.
Veel enne, üle paarisaja aasta olid ka parunid majandanud oma metsi lähtudes sellest, et sealt saada just puidutulu. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele eestlasel nendesse metsadesse eriti asja ei olnud kui nad just seal tööd või oma teopäevi ei pidanud tegema. Neid põliseid metsaalasid, ligikaudu 700…800 tuhandet hektarit on viimase paarisaja aasta vältel küllaltki intensiivselt ekspluateeritud. Metsi raiuti, istutati, hooldati ning harvendati ja kui see küpseks sai, algas ring otsast peale. Mõisnikud olid kõvad puiduärikad!
Eesti Vabariigi algusaastail oli riigimetsa osa ligi 80% kogu Eesti metsamaast. Täna on Eestis metsamaad kokku 2,312 miljonit hektarit, millest RMK haldusalas olev osa on 1,056 ehk siis 46% (SMI 2016). Kogu metsamaa suurenemine on toimunud peamiselt põllumajandusliku maa metsastumise arvel. RMKgi on suurendanud oma pindala tagastamata jäänud maade arvelt.
Enne Teist maailmasõda oli Eestis sadakond riigimetskonda, kus kasvatati metsa puidutulu saamiseks. Sama põhimõte kehtis ka nõukogude ajal. Siis kuulusid need metsad enam-vähem samas mahus nõndanimetatud riiklikku metsafondi ehk siis allusid Moskvale. Seitsmekümnendatel oli meil üle 300 riigimetskonna. Iga 10 aasta tagant tehti metskonnas uus metsakorraldus ja selle järgi koostati metsamajanduslike tööde plaan iga metsaeralduse kohta ning kaubeldi nende tööde tegemiseks Moskvast raha. Ja jälle: kui mets oli küps, siis raiuti see maha.
Teedeäärsed metsad olid muide siiski kaitse all ja põhjus oli rangelt salajane – kui tuleb sõda, siis on vaenlase rünnaku eest tee pealt inimestel kohe hea metsa varjuda. Aga eriti salajane põhjus oli hoopis see, et pimeduse katte all suuremaid vägesid liigutada ja päeva ajal peidus olla.
Muide parunitelt ei võetud metsi niisama käest ära – neile anti kompensatsiooniks metsadest suures koguses niinimetatud parunilanke, mille eest saadud rahaga said nad elus edasi minna. Riigi alguse majanduskaoses tehti raieid sellises koguses, mis ületas kordades metsade aastast juurdekasvu. Kahekümnendate aastate alguses saadi kord majja ja kogu sõdadevaheline aeg kulus selleks, et metsi taastada ja samas ikka ja jälle – anda riigile korralikku puidutulu. Tallinnas toodeti Ülemiste joogijärve kaldal tselluloosi ja praeguse Stockmanni kohal oli Paberivabrik number 2. Korsten praegugi veel püsti.
Eelmise sajandi alguses töötas Pärnus hiiglaslik Waldhofi tselluloosivabrik, mille seadmed 1915.aastal Permi evakueeriti ja hooned õhiti.
Kohe pärast Eesti okupeerimist alustati taas suurte raietega. Näiteks Väätsa metskonnas tehti 1941.aastal nõukogude võimu korraldusel lageraieid, aga olude sunnil vedasid puidu välja sakslased, kes selle ka läbi saagisid ja lauad kuivama panid. Pärast sõda järgmine võim võttis sama saematerjali ja viis selle Leningradi taastamiseks. Kastre metskonnas NSVLiidu Riikliku Kaitsekomitee korraldusel raiutud palgid saeti Tartus ja läksid Harkovi linna taastamiseks, küttepuit aga veeres rongiga Leningradi. Järjekordne üleraie oli teoks saanud, mida siis asusid heastama metsamajanditele alluvad metskonnad.
Käisin hiljuti oma vanaisa poolt Kastre metskonnas rajatud metsi vaatamas. Need on väga ilusad ja täiesti õige aeg oleks neid juba ka raiuma hakata muide.
Tuleme nüüd alguse juurde tagasi. Ei maksa unustada, et RMK poolt kaitse alla anda lubatud metsad on majandusmetsades, mis olidki riigi jaoks parima tulu saamiseks mõeldud. Kui otsida kogu RMK metsadest selliseid alasid, mida inimkäsi puutunud pole, siis seda tuleb kokku vaid mõni tuhat hektarit. Just parimad salu- ja laanemetsad on viimase paarisaja aasta jooksul olnud lagedad korduvalt.
Lähenevad valimised on andnud populistide kätte suurepärase kondi RMK näol ja annaks taevane isa, et nad ikka ka võimule pääseksid. Mustikate ja seentega võiks siis kinni maksta kodanikupalga, saaks pensionäridele pensionilisa, haiged ravitud ja mets ning maa meitele tagasi.
Aga enne valimisi tasuks käia Järvselja ürgmetsas – seal on täiesti korralik laudtee maantee ääres. Otse autost pääseb peale. Võibolla siis vaatate Haapsalust või mujalt Tallinna sõites ka pisut teise pilguga raielanke, mis teede ääres silma hakkavad.