Viimane mohikaanlane

Viimane mohikaanlane (esimene osa)

Käisin paar nädalat tagasi Vihterpalus. Minu jaoks on see üks suur maa-ala, mis algab Harju-Ristilt ja lõpeb Harjumaa piiril Suurekivi kandis. Põhja-lõuna suunas merest Tänavjärveni. Maad, kus kunagi oli eestiaegne ja veel ka nõukaaja viimastel kümnenditel vana hea Vihterpalu metskond ning tema sõbralik naaber Kungla (rahvasuus küll Kõngla) sovhoos.
Sõitsin päev otsa ringi ja vaatasin neid kohti, kuhu sai metsa istutatud, ja mis seal täna on. Sellest ajast kui minust 1983. aastal linnavurle sai, pole ma õieti neil maadel sellise pilguga ringi käinudki. Muidugi korra või paar viisaastaku jooksul olen Tänavjärve äärde sattunud või siis ühes kavalas kohas mere ääres käinud, kus see raudkuulikesi välja ajab. Ah, et meri ajab rauast kuulikesi välja? Jah, ajab küll. Eriti kevaditi, kui jää on uusi plaate paepõrandast lahti murdnud ja vesi on lahti.

Aga nüüd metsa.
Pöörasin Nõva maanteelt Vihterpalu teeristist paremale ja sõitsin mööda kõrgepingeliini Valgma poole. Seal on teetrass, mis ehitati Sikumäe vahtkonna kuivendusprojektiga. Kraavid kaevati vahetult enne minu tööle asumist. Küll aga jäi meie osaks vallid laiali ajada ja tee-ehituse üle valvata. Tööde vastuvõtu akt (1976) kirjutati alla metskonna kontoris ja muidugi pidin sel puhul ülemuste soovitusel korraldama ka väikese lõunasöögi. Selleks eraldati meile ühe põdrapulli laskmise luba, nagu tol ajal ikka kombeks oli. Siinkohal võite kaks korda arvata, kas ikka viina ka võeti…
Muude tähtsate meeste hulgas oli kohal ka legendaarne spordimees Ants Arukuusk, Tamsalu EPT peainsener, sest tema mehed ju selle kuivendusobjekti ehitasidki. Alar Arukuusk, Otepää võimsate spordipidude peakorraldaja, kes asus äsja Eesti Autospordi Liidu peasekretäri ametikohale, on muuseas tema poeg. Aga Arukuuse Antsust kirjutan natuke rohkem oma järgmises loos.
Kõne all olevatel maadel oli enne kraavide kaevamist vesine karja- ja heinamaa üksikute nirude kõverate kaskedega – see tuli nüüd korralikuks metsaks ümber kujundada. Me siis metsastasime seda. Istutasime kuuske ja mändi ning tegime looduslikule uuendusele kaasaaitamist – ootasime naabruses oleva metsa kuuskede käbiaasta ka ära. See tähendab: sügisel purustasime pinnast, et seemnesaak järgmisel kevadel paremini mulda jõuaks. Kask ja haab kasvasid niikuinii ise. Vist siiski külvasime kaseseemet ka, mis oli Alatskivi kandist korjatud. Selle seemne olin veel varunud tudengina kui kaseistikute kasvatamisest diplomitööd tegin. Ühele kraavivahele lasin omavoliliselt isegi lennukilt superfosfaadi ja kaalisoola segu külvata. See tükk tuleb nüüd küll kahjuks vist mahemetsast välja arvata, aga tühja sest.

Ühesõnaga, nagu alltoodud piltidel näha, mets kasvab.

Ometi jäi koduteel kriipima üks pilk vanale lagunenud heinaküünile, mis oli metsa kasvanud, kuid nüüd, pärast elektritrassi laiendust, jäänud selle kõrvale kurvalt ja ihualasti . Metsaülem Teesalu ajal, veel kusagil kuuekümnendatel, tehti selle küüni kõrvalt metskonna hobustele heina, pandi katuse alla ja talvel toodi reega hobustele ette. Ja muidugi sai oma osa heinast ka tallimehe isiklik lehm. Minu ajal vedas heina traktorist Valmar Pähn. Linttraktori järel veetaval terasplaadil vedas mees terveid heinakuhje korraga sinna, kuhu vaja. Korra läin´d Änglema mehe Olema Viidi kuhi sädemest põlema ka. Aga sellegipoolest progress missugune! Ja nii kadus kaugetel heinamaadel külmetavate heinaküünide vajadus hoopiski.
Jahimehed kutsusid Sikumäe heinamaid veel pool sajandit tagasi hobuste karjamaaks, kuigi metskonna tallis elas veel kõigest üksainus ruun, nimega Uki, kellele enam õieti töödki polnud anda. Ja kust pidi vaene loom teadma, et teda riigi kulul ainult metskonna töötajate isikliku kasu saamise eesmärgil ära kasutati.

Fred Jüssi kurjustas millalgi oma raadiosaates meestega, kes vana heinaküüni, kus ta korduvalt aastate jooksul öiseid hääli kuulates oli mööda saatnud, Fiskarsiga ära olid lammutanud. Kuur oli tõstetud käpatäite kaupa heinte pealt lihtsalt ära – tänapäeval lahtist heina enam mitte kuidagi kätte poleks saanudki ju.
Äkki peaks ka selle sara igaks juhuks pärandkultuuriobjektina arvele võtma? Tõsiselt. Mine tea, mida järgmised trassipuhastajad oma aruga ette võivad võtta.

Alloleval pildil 1976. aasta kevadel üritan esimest korda oma elus kartuleid mullata. Teesalu Sass hoiab igaks juhuks ohje. Elutark hobune Uki ei saa vist päris hästi aru , mis toimub.