Viimasel veebruarikuu õhtul, viis päeva enne Riigikogu valimiste lõppu, käis meie meediaruumis taaskord üks ilmatu jõmmkärakas juba igavaks muutunud metsasõjas. Selleks oli Lembit Maametsa arvamusartikkel „Eesti metsade raiemaht on juba aastaid ületanud metsa juurdekasvu“.
Tahan alustuseks küsida – miks ja kelle huvides see projekt Postimehe Fondi poolt algatati? Eraprojekt „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (MAH) üritab taas Eestis aastaid kasutusel oleva Statistilise metsainventeerimise (SMI) tulemusi kahtluse alla seada. Väidan, et ülalnimetatud artiklis toimub järjekordne manipulatsioon Eesti metsade juurdekasvu terminitega vahetult enne valimisi ja eksitakse (teadlikult?) nende kasutamisel, et väheinformeeritud inimestel pea segi ajada ning taaskord heita varju metsandusvaldkonnas tegutsevate teadlaste ja ettevõtjate peale.
Esitan järgnevalt mõned autori seisukohti ümberlükkavad selgitused ning võrdlen metoodilisi erisusi nende kahe hindamiskriteeriumi vahel.
Esimene oluline fakt on see, et SMI ja MAH arvutamise metoodikad on täiesti võrreldamatud, ka nende käigus saadavate andmete kvaliteet on kardinaalselt erinev. Peamine erinevus seisneb selles, et SMI andmed saadakse looduses proovitükkide täpismõõtmise teel ja ning saadavad andmed üldistatakse kogu Eesti metsaolemile. MAH on aga tehtud kameraalselt – see tähendab laua taga.
Nagu Maametsa artiklist selgub, lähtub alternatiivne hindamine metsaregistri andmetest. Metsaregister kui andmebaas on aga kahjuks äärmiselt lünklik (üksikute kinnistute ja firmametsade andmebaasi hoidmiseks on ta siiski piisav abimees), andmed vananenud ja paljude kinnistute puhul puudub üldse igasugune teave seal kasvava metsa kohta. Ka Maamets ise tunnistab, et metsaregister ei näita Eesti metsade hetkeseisu ja tunnistab, et reaalsete andmete puudumise korral need tuletati (modelleeriti).
SMI-l metsaregistriga kokkupuude puudub.
Siinkohal tuleb märkida, et isegi tavametsakorralduse puhul, vahetult kohapeal mõõtmisi tehes ja olenevalt taksaatori käekirjast, on ametlikult lubatud vead – näiteks esimese rinde tagavara osas 20% ja latimetsades 30%. Samuti ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik mõõta puude kõrgust ja diameetrit ning esimese rinde puude varjus kasvava teise rinde tagavara aerofotode järgi (ka nendele parameetritele on Metsa korraldamise juhendiga antud lubatud viga). Vanade metsakorralduse võimendatud vigadega andmete aktualiseerimine ilma metsas käimata päris kindlasti teaduslikult põhjendatud tulemust ei anna, pigem võimaldab tekitada sellise tulemi, mida soovitakse saada.
Teiseks vähendab MAH-i usutavust fakt, et ta on kasutusel alles esimest korda ning tal puudub võrdlusbaas eelmiste aastatega, samal ajal kui SMI on olnud andmekorje aluseks aastaid. SMI lähtub aastasest jooksvast juurdekasvust, kuid arusaamatul põhjusel kasutab MAH metsade juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. See on üks väga kaval nõks asjatundmatutel lugejatel pea segi ajamiseks.
Toon näiteks, et kui minu ettevõtte poolt hallatavates metsades on 20-aastase metsa jooksev juurdekasv 7,5 tihumeetrit, siis arvutades sama metsa keskmist juurdekasvu MAH-i meetodil, saaksime tulemuseks kõigest 4,3 tihumeetrit aastas (Vt Erik, Mart. Minu mets. Kirjastus Kvart, 2022, lk 197.) No ei kasva seal pea poole vähem metsa! Metsa kluppides, nagu seda teeb SMI näeme selgelt, et kasvab ikka küll.
Väliselt samalaadse tulemuse saame vaadeldes Eestis SMI arvutusmeetodil saadud 2021. aastas 15,8 mln tihumeetrit jooksvat ja MAH-i poolt arvutatud 6,7 miljonit keskmist juurdekasvu.
Omavahel on võimalik võrrelda vaid võrreldavat. Kirjeldatud numbrid pole küll omavahel vastuolus, kuid need parameetrid pärinevad täiesti erinevast relatiivsest taustsüsteemist.
Kolmandaks. Mulle jääb selgusetuks, kust on võetud raiemahu numbrid. Ega ometi mitte SMIst?
Tuleb kogemustele tuginedes tunnistada, et muidu on Lembit Maametsa firma metsakorralduskavad olnud ikka usaldusväärsed, kus iga metsaeraldise kohta kenasti ka jooksev juurdekasv märgitud ning seetõttu on eriti arusaamatu, miks ta kogu Eesti metsanumbritega seekord niimoodi vassib.
Lugejale meeldetuletuseks puudutan veelkord ka jätkusuutliku metsanduse teemat ning meenutan ajaloolist fakti, et ajavahemikus 1939 – 1955 suurenes Eestimaa metsamaa pindala ligikaudu kahekordselt. Seda tingisid sõda, põgenemised, Siberisse saatmised ja kollektiviseerimine. Nimetatud asjaolud olid ka põllu-, karja- ja heinamaade võssa kasvamise põhjuseks. Tänaseks on sellest ajast üle 80 aasta möödunud ning võsa küpseks metsaks saanud. Ja seda on palju. Metsa ühtlase kasutuse jaoks on metsade vanuseline struktuur paigast ära. Seni kuni metsamaa pindala ei vähene pole katki midagi. Mets tühja kohta ei salli – istutatakse sinna uus mets või mitte.
Kahtlustan, et kogu selle etenduse taga on teatud tegelaste ambitsioonid ning suutmatus oma eksimusi tunnistada, kui SMI toimiv meetod teadlaste poolt legitiimseks tunnistati ja Tartu Ülikooli matemaatikute poolt auditeeriti.
Ja kes üldse ütles, et raie peab olema aastate lõikes alla juurdekasvu kui samal ajal teeme pika-ajalisi plaane? Metsade vananedes jõuame sellisel juhul lõpuks olukorani, kus juurdekasv üldse seisma jääb ja siis me ei tohiks metsast raiuda ühtki puud. Põlevkivi kaevandamise puhul on aastaste mahtude kinnipidamine mõistetav – metsas mitte. Sel juhul võime jõuda täieliku absurdini.
Toon lihtsa näite halli lepa kohta. Eestimaal kasvab täna ligikaudu 200 tuhat hektarit hall-lepikuid, mille tagavara on ligikaudu 30 miljonit tihumeetrit ehk siis enam-vähem sama palju kui on Eestimaa metsade tagavara aastane jooksev juurdekasv või selle sajandi kolme aastane keskmine raiemaht. Sellise koguse lepikute teke on seotud kolhooside likvideerimisega, mil maha jäetud viljakad põllumaad võssa kasvasid.
Teatavasti on hall lepp lühiealine. Praegu on just see aeg käes kui 1990ndate alguse lepikud on jõudnud sellisesse ikka, kus puud massiliselt surema hakkavad ja puistu tagavara kiirelt vähenema hakkab. Et siis mis me teeme?
Raiume neid või ei raiu, põletame või ei põleta? Eelistame raieküpse kase, kuuse ja männi raieid, kuna need annavad rohkem lisaväärtust? Seame eraomanikud järjekorda, kellel riik raiuda lubab…
Mets on pika vinnaga asi ja seda tuleb vaadelda vähemalt saja aastase perioodiga nii ette kui taha. Ühe metsaeraldise üle otsustamine on suhteliselt lihtne, aga ajalooliselt kujunenud väga kirju Eestimaa metsavaiba tuleviku planeerimine vajab tõelisi erialaseid teadmisi, kus emotsioonidele jääb suhteliselt vähe ruumi. Räägitakse, et raiume just kui oma laste arvelt. Selge on siiski see, et ükskõik millisel ajal tulevikus vajavad meie lapsed ja lapselapsed nii 30-50-70 kui ka saja aastasi metsi.
Kokkuvõtteks saabki tõdeda, et metsateemalise artikli – mis valedele faktidele ülesehitatud ning lugejate päid segiajav – ajastamine valimismöllu nädalale, jätab kõige labasema varjatud valimisreklaami mulje, et „omasid“ metsasõjas toetada ja neid järgmise Riigikogu koosseisu või koguni valitsusse upitada.
Novot ja 2. juunil 2023. aastal saimegi pooliku haridusega Züleyxa Izmailova Riigikogu keskkonnakomisjoni esimeheks, kellel metsast pole kõige vähematki aimu. Edasised sõnad jätan siiski oma teada.
Loe lisaks:
Keskkonnaagentuuri metsastatistika on usaldusväärne.