Eesti metsatööstus on jäänud mitmete sõdade pihtide vahele.
Käimasolev sõda Ukrainas on purustanud sadu tuhandeid elusid. Ta on lõhkunud tavapäraseid võrgustikke ja koostööahelaid nii Euroopas kui terves maailmas. Pole Eestigi puutumata. Lugedes järjekordset igakuist statistikaameti teadaannet näeme, et terve aasta jooksul, alates 2022. aasta juunist, on olnud tööstustoodangu mahuindeks languses. Suurim langeja oli puidutööstus – võrreldes eelmise aastaga 20,3%.
2. juulil Äripäevale ökosüsteemide kollapsit kuulutavas intervjuus kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm tundub jätkavat metsasõja ideoloogiat ning puidutööstusele midagi head ei ennusta: „Metsamajandamisel saab ja lausa peab liikuma väiksema toormevajadusega ja suurema kohapealse väärindamisega lähenemiste suunas[1].“
Üle 80 aasta tagasi oli ka käimas sõda, II Maailmasõda. See mõjutab otseselt ka tänast majandust. Alates aastast 1940, mil annekteeriti Eesti, algas meie riigi laostumine – inimesed lahkusid maakodudest, põgenesid kodumaalt, langesid lahingutes ja saadeti Siberisse ning need, kes siia jäid, aeti vägisi kolhoosidesse.
Nende protsesside tulemusel kasvasid järgmise 15 aasta jooksul väga kiiresti massiliselt võssa Eestimaa põllu-, heina- ja karjamaad. Võsast sündinud metsamaa pindala on suurenenud võrreldes 83 aasta tagusega üle 8 (!) korra ning kogu meie Eestimaa metsamaa pindala võrreldes tolle ajaga 2,6 korda. Väga suur osa metsadest on küpseks saanud ning see on ka põhjus, miks viimastel aastatel suhteliselt palju raiutud. Lageraielanki ei sa võrrelda ammendunud freesturbaväljaga. Üldjuhul loodus siiski tühja kohta ei salli ja raielangile kasvab peagi noorendik.
Teeme siis veelkord puust ja punaseks, miks me seda metsa siiski peame majandama. Esiteks ikka selleks, et ka järeltulevatel põlvkondadel oleks kasutada korralikku majandusmetsa ning riigil oleks praegugi kasutada seda va raha – tulu peame ju teenima.
Kahjuks – nagu näitab statistika – on majandus languses ja riigil tuleb kulutusi kärpida ka seetõttu, et niigi keerulisele olukorrale leiutatakse veel igasuguseid lisatõkkeid.
Näiteks arvutame korraks, mida siis tähendaks sotside kusagilt laest võetud ja valimiseelsel erakonna üldkogul heaks kiidetud 8 miljonit tm aastast raiemahtu Eesti majandusele. Kuidas see jaguneb ja milleks see kulub?
Lähtume rehkendustes viimase viie raiehooaja (2017/18–2021/22) keskmisest raiete mahust metsamaal, mis on 11,09 mln tm[2] kus RMK osa sellest 38% ning erametsade osa vastavalt 62%.
Tulles nüüd 8 milj tm suuruse raiemahu juurde näeme, et ainuüksi küttepuidu osakaal (see osa puust, mis oma kvaliteedi tõttu millekski muuks ei kõlba) on RMK majandatud metsade raietest ca 15%, mis teeb 0,5 mln tm. Enamasti majandamata erametsades on küttepuu osatähtsus oluliselt suurem – ca 30 % või rohkemgi – ehk siis 1,4 milj tm. Kahe peale kokku saaksime kogu raietest saadava küttepuidu osaks 1,9 miljonit tihumeetrit aastas. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu andmetel ei kata see kogus kaugelt isegi kaugkütte ja koostootmisjaamades kasutatava puidu vajadust. Rääkimata veel lisaks 2,15 miljonist tihumeetrist küttepuidust, mida kodumajapidamistes 2021. aastal[3] põletati. Seda kõike on kokku päris palju ja ilmselgelt ei saa me oma kliimavööndis jätta hooned kütmata.
Ühe võimalusena oleks kaugkütte katlamajades valik tagasi minna fossiilkütustele või hakata tõesti saepalke ja paberipuitu ahju ajama. Sarkastiliselt lähenedes oleks „kaval“ suurendada majandusmetsades lehtpuu-puistute raievanust näiteks 20 aasta võrra ning muuta sellega ka osa potentsiaalsest tarbepuidust hoopis küttepuiduks. Niimoodi võiksime 2050. aastaks raietest saadava küttepuidu osatähtsuse majandusmetsades viiagi poole peale, ehk siis maailma tasemele![4]
Maksu- ja tolliameti andmetel eksporditi 2002. aastal kase, männi ja kuuse paberipuitu 2,355 milj tm ning kakskümmend aastat hiljem tehti seda pea samas suurusjärgus – 2,575 milj tm. Kuni me ise seda fraktsiooni väärindada ei suuda või ei taha, pole siiski karta, et need puud langile jäävad. Skandinaavia tselluloosi- ja puidukeemiatehased võtavad selle tänuga vastu ning toidavad mõnuga oma majandust.
Mehaanilise puidutöötlemise tarbeks jääks sel juhul üle vaid „üks natuke“, nagu armastas öelda minu vanaema, kui mõni toiduaine oli sahvrist äkiste otsa lõppemas. Aga ei lõpe see mehaaniline puidutöötlemine ja „kreissae vingumine“[5] otsa midagi – liiatigi on see parim viis pikaajaliseks atmosfäärist seotud süsiniku talletamiseks. Ei maksa muretseda, küll ka sellest kriisist välja tullakse nagu pärast 2008–2010 aasta suurt MASU.
Head otsustajad-poliitikud, kes te senini rahvale ilusaid lubadusi olete jaganud! Palun mõelge ülaltoodud numbrite peale ja arvutage.
21. sajandi alguses püüti palkide ekspordi keelamiseks tuua välja argument, et lauda ei jätku enam välikemmergute jaokski. Õnneks palkide eksporti toona ära ei keelatud, eksport pöördus impordiks ja vastu saime selle eest ühe maailma kõrgeima tasemega mehaanilise puidutööstuse.
Ka tselluloositehase ehitamise katse alla laskmise üks peapõhjuseid tundus olevat, et Eestimaa püha mets läheb Hiina peldikupaberiks. Nüüd püütakse sellega siiski edasi minna, kuid juba kuuldub taas hääli, mis uut katsetust väärata püüavad. Viimaste kümnendite raietest taas lopsakalt kasvav noor mets vajab juba praegu suures osas harvendusraiet, et ka tulevikus oleks sellist metsa nagu seda on RMK maadel paar sajandit kasvatatud. Seda on, tõsi küll, viimase poole kümnendi jooksul teatud seltskonna jõulise sõimu saatel tehtud.
Metsa on mõtet majandada kui on puidule turg. VKG okaspuu toorainel plaanitav puidu rafineerimise tehas ning Fibenolis kasutatav kase peenpuit annavad ruumi mõlemale.
Tagasi tulles ministri nõuniku soovituste juurde Äripäevas tekib küsimus – huvitav, mida ta siis silmas peab oma lausega „suurema kohapealse väärindamisega lähenemiste suunas“. Kui see vastus on teada, siis võiks ka meile kõigile täpsemalt selgitada, kuidas küttepuitu tema meelest veel paremini väärindada tuleks.
Seda enam, et puidukeemia kohta antakse samas intervjuus küllaltki pentsik hinnang – „… võib ka metsadest kasvõi ainult kalleid nanokiude tehes olla lõpuks ikkagi olukorras, et raiutakse rohkem kui ökoloogilist taluvust on“.
Selle peale tuletan lugejale meelde, et meil on 421,7 tuhat ha rangelt kaitstavaid ja 298,5 tuhat ha piiranguga metsi, 228 tuhat ha soid[6] ning lisaks sadu tuhandeid hektareid puutumata erametsi, mille omanikud tõenäoliselt neid kunagi raiuma ei hakkagi. Kõike seda on kõvasti rohkem kui miljon hektarit, kus niigi loodus saab sisuliselt toimetada omasoodu – ja kellelegi ikka tundub, et seda on veel vähe?
Ja nüüd ma küsin, et kas on ikka hea plaan, et ärme metsas eriti midagi tee ja nii jõuamegi tõotatud maale, kus Brüsselist voolavad rahajõed ja Suure-Munamäe asemel on pudrumägi?
[1] https://www.aripaev.ee/uudised/2023/06/30/kliimaministri-nounik-peame-olema-valmis-vaga-raskeks-talveks-ja-jargmiseks-suveks
[2] SMI2022 tabel 23
[3] Statistikaamet 11.01.2023
[4] Nii nagu see ülemaailmselt on: 3,914 miljardist tm raiemahust moodustas küttepuit (fuelwood) 1,930 miljardit tm ehk 49,3% (2021-21-22 Copyright AFRY AB).
[5] https://www.aripaev.ee/juhtkiri/2023/07/04/lihtsa-kreissae-vingumise-lopp
[6] SMI2022