Praegused nn põlismetsad kasvatas nõukaaegne metsameeste põlvkond.

Maaleht 21.11.2019 – “Praegused nn põlismetsad kasvatas nõukaaegne metsameeste põlvkond.”

Olen aru saanud, et pole mõtet vaielda tegelastega, kes ei tea midagi looduse ajaringidest ja kujutavad ette, et lageraielank tähendab igavesti kestvat tühermaad, kuhu iial enam rohulibletki ei kasva.

 

Minister Heino Tedre ajal oli metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi koosseisus 22 metsamajandit, millele allus 210 metskonda üle Eesti. Nende korraldada olid kõik metsamajanduslikud tööd riigimetsades – tähtsaimad neist metsakultuuride rajamine, valgustus- ja harvendusraied.

Kaitsemetsades teostas lageraieid enamasti metsamajandi koosseisus olev metsapunkt, endise nimega laiatarbetsehh. Algselt tehti neis tsehhides reejalaseid, viljaredeleid, katuselaaste ja muud taolist kraami. Kuuekümnendate keskel olid kõikjal metsapunktides saeraamid ning hiljem toodanguks lihtsamate puittoodete kõrval ka freesprussidest suvilad või koguni kokkupandavad majad.

Tööstus vajas tooret

Majandusmetsade lageraieid tegi kuus metsakombinaati, kes allusid metsatööstuse ministeeriumile. Nemad varustasid ministeeriumi süsteemis olevaid saeveskeid, mööbli-, plaadi-, vineeri- ja tselluloositehaseid puiduga. Erandina tegid Saaremaa ja Hiiumaa tööstuslikud metsamajandid oma saartel ka majandusmetsade lageraieid. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele raiuti riigimetsas nii Eesti Vabariigi perioodil kui ka nõukaajal aasta ringi, sest tööstus vajas olenemata aastaajast tooret, nagu nüüdki.

Kolhoosi- ja sovhoosimetsade ehk praeguste erametsade raiete puit jäi majandite enda kasutusse. Peamiselt raiuti küll küttepuud, aga saeti ka palki.

Põllumajandusministeeriumi halduses olevate majandite metsad, kus kasvasid peamiselt heina-, karja- ja põllumaa loodusliku metsastumise teel tekkinud noored puistud, olid talunikelt natsionaliseeritud. Seaduse järgi seal veel eriti midagi raiuda polnudki. Niimoodi nägi siis nõukogude ajal välja metsandusklastri struktuur.

1970ndate lõpul tegime koos Vihterpalu metskonna metsatehnikute Ferdinand Ruusi ja Arno Targamaa ning taksikoer Mäkiga oma rutiinset tööd – vaatasime üle Pärnu metsakombinaadi tehtud lageraielanke. Päris naljakas oli tolleaegset raietöödega seonduvat kõrvalt vaadata.

Meie metsas Harjumaal tegi lageraiet Pärnu brigaad, kes langetas ja laasis puud. Tööloomaks ei olnud mitte hobused, vaid sügavaid rööpaid tegev metsaveo-traktor TDT 55, mis terved tüved tee äärde kokku vedas. Edasi liikusid pikatüveautod 130 kilomeetri kaugusele Pärnusse estakaadile, kus toimus järkamine. Kuuse-paberipuu toodi sealt Tallinna Ülemiste järve kõrval olevasse tselluloosivabrikusse, männi-paberipuu läks Kehrasse. Kase-vineeripakk toodi ka Tallinna. Palk saeti kombinaadi saeveskis laudadeks. Kõik muu, mis järele jäi, läks enamasti ahju, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda.

Just – ahju läks kindlasti kolmandik kuni pool puidust, mis raiuti, sest kes siis ikka okstega viitsis jännata. Pärast raietööde lõppu oli meie korraldada see, kuidas lankidega edasi talitada – kuhu mida istutada või siis hoopis looduslikule uuendamisele jätta. Värske metsaülemana panin minagi ette, et võiks ju mõne tammiku rajada. “Võiks küll,” arvas Arno muiates ning lisas, et “siis tuleks kõik põdrad ja kitsed enne maha nottida.”

Võib ju küsida, et mis me toona metsaökoloogiast üldse teadsime. Aga teadsime. Just nõukaaegne metsameeste põlvkond kasvatas meie metsad sellisteks, mida mõned suisa põlismetsaks peavad. Tegutsesime parimas teadmises, et saada raieküpses eas terved ja parima tagavaraga puistud. Inimesed eelistavad marjul ja seenel käia just majandusmetsades, mitte looduskaitsealadel. Ju siis oleme teinud oma tööd siiani nagu vaja ja päris kindlasti teeme sarnaselt ka edasi.

Rahvasuu räägib, et see allikas näitab end ainult heade mõtetega inimestele, kes loodust tõeliselt armastavad.

Hiljuti võttis üks riigikogu liige sotsiaalmeedias RMK kallal, et mets olla raiudes ära lagastatud. Nägin mainitud kohta oma silmaga ja kinnitan, et tegu oli väga hästi tehtud harvendusraiega. Sellist tööd on pea kõikjal tehtud üle saja aasta.

Meie, metsameeste jaoks, on inimene ja loodus alati üks tervik. Ning inimese tegevust looduses ei saa piirata ainult marjul- ja seenelkäimise, lillede nuusutamisega või konstateeringuga, et autoaknast ei avane ilusat vaadet.

Tark allikas headele

Tulen korra tagasi selle ammuse lageraielankide ülevaatuse juurde, kui Ruusi Värdi meid Tänavjärve kandis Pillikaela nõmmes ühe allika juurde viis. Väike ojanireke immitses maa seest välja ja voolas turbasammalde vahele. Värdi osutas rõõmsalt: “Näe, allikas jooksebki!”

Rahvasuu räägib, et see allikas näitab end ainult heade mõtetega inimestele, kes loodust tõeliselt armastavad. “Ja kui sa peaks tahtma kedagi siia tuua, siis ole valmis selleks, et tark allikas on end ära peitnud,” ütles Värdi. Hiljem olen vaid mõne üksiku inimesega seal käinud. Ei ole mõtet viia targale allikale tigedaid, kurje ja mürgiseid roheaktiviste ning neid, kes näevad metsas inimese tehtus ainult negatiivset.

Olen aru saanud, et pole mõtet vaielda tegelastega, kes ei tea tühjagi looduse ajaringidest ja kujutavad ette, et lageraielank tähendab igavesti kestvat tühermaad, kuhu iial enam rohulibletki ei kasva. Sellistele inimestele tark allikas seal Pillikaela nõmmes end ei näitaks.

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles