Maaleht 28.03.2019
Kui vanasti tehti tööd ja nähti vaeva esiisadelt päritud talupojatarkusele või koolipingist saadud teadmistele tuginedes, siis nüüd võib igaüks, kes vaid heaks arvab, olla nii-öelda uhhuu-metsanduse arvamusliider.
Mul oli au olla kutsutud režissöör Tanel Toomi suurteose “Tõde ja õigus” esilinastusele. Film oli intensiivne, võrratu muusika ja loodusvaadetega ning võttis oma maalähedaste, kuid sügavate tunnetega hinge kinni. Olin lummatud.
Möödapääsmatud paralleelid tänapäevaga
Filmile kaasa elades ja hiljem nähtu üle mõeldes kerkisid minu kui elukutselise maadehaldaja vaimusilmas tahes-tahtmata esile paralleelid tänapäevaga. Eestimaa metsades kõndides võime pea igal pool leida vanu kraave ja kiviaedu ning vanade tammede järgi võib aimata kohti, kus aastasadade eest elati.
Ma ei tea, millises ajas loodusemees ja kirjanik Valdur Mikita oma müütides elab, aga vähemalt viimased pool tuhat aastat on eestlane mõisaorjana põllutööd rüganud – olgu siis mõisahärra enda või tema käest renditud maal.
Mingisugusest ugri-mugri metsarahvast ei saanud Andrese ja Pearu ajal küll enam juttugi olla, sest niisama uitamiseks polnud lihtsalt aega. Mõisa metsas käidi talviti ränki teopäevi tegemas või siis tööl, et saada tasuks majapidamises vajalikku palgipuud ja vahel hao asemel küttepuidki.
Ehk tõesti vaid mõne porilaisa mõisniku metsa sai vabalt minna, et paari puu kaupa kogu kuusik pihta panna. Ilmselt nii see Vargamäel juhtuski. Viimased kaks allesjäänud puud raius Andres aga raevuhoos ise maha, sest “tal oli nende puudega liiga emotsionaalne side”.
Vaid sada aastat tagasi, 1919. aasta sügisel, sai “mets ja maa meitele”.
Ega igaühest ei saagi õiget peremeest
Vargamäel (ja mujalgi) hakkas mets taas kasvama aga siis, kui maa eestlaste käest uuesti ära võeti, natsionaliseeriti, pered üle mere põgenesid või Siberisse saadeti.
Nõukogude võimu aastatel tehti massiliselt maaparandustöid. Kuivendatud soo ning märja karjamaa koha peal kasvabki tänapäeval enamasti see mets, mis Andrese ja Pearu lapselapselastele ülekohut korvates tagasi on antud.
Nende faktide valguses on mulle aga arusaamatu, miks käib Eestis seitsekümmend-kaheksakümmend aastat hiljem metsasõda – mets, meie kõigi oma ja põline, olevat kõik maha raiutud ja metsatu maa viimnepäev olla kohe-kohe käes. No tõesti – püha müristus!
Kui vanasti “tehti tööd ja nähti vaeva” esiisadelt päritud talupojatarkuse või koolipingist saadud teadmistele tuginedes, siis nüüd võib igaüks, kes vaid heaks arvab, olla uhhuu-metsanduse arvamusliider.
Armastatud kirjanik Oskar Luts näitas meile isand Kiire varal, et ega igaühest ikka õiget taluperemeest saa. Isegi mitte eliiträtsepast. Põhjalike erialaste teadmisteta ei jõua kusagile. Selle üldteada väite markantseks tõestuseks on fakt, et suurimad metsasõdalased – nii rohelised, vabaerakondlased kui ka elurikkurid – kaotasid hiljutistel valimistel totaalselt. Isegi nende poolt antud hääled kokku ei oleks valimiskünnist ületanud.
Põhjus on selles, et puudub valdkonnaülene arusaam asjadest. Igaüks püüab iseenese tarkusest asju ajada, aga mentaalselt ollakse n-ö võõral maal, et mitte öelda “omadega metsas”. Ka kõrgete panustega, ent käisest valekaarte loopinud isehakanud ökoloogist “metsamees” jäi petukaubaga haledalt vahele ja lõpetab karjääri tõenäoliselt poliitilise laibana sipelgapesas.
Asjad tuleks endale lõpuks selgeks teha
Kõigile metsa teemal sõnaseadjatele on antud võimalus endale asjad järgmisteks valimisteks selgeks teha. Luua metsanduskool pakub sellealaste algteadmiste omandamiseks kaugõppe teel suurepäraseid tingimusi, pealegi tasuta. Pime viha edasi ei vii.
Lõpetuseks tahan öelda, et me kõik võiksime teha just sellist tööd, mida põhjalikult oskame ja armastame. Nagu teevad režissöör Tanel ning Allfilmi Ivo ja Johanna oma rahvaga. Nende tehtu on kõik kokku üks suur armastus. Aitäh!