Avaldamata pärlid puremiseks tuleviku teadlastele

Enam-vähem täpselt 3 aastat tagasi kirjutasin oma blogis natuke üraskitest. Õhus oli juba märke saabuvast pahalaste ründest, kuid ma ei osanud arvata, et asjad nii hulluks kujunevad kui see praegu on. Ja ei osanud ka arvata, et sellele reageerib üks isehakanud „professor“, oma meelest „metsaekspert“ ning tänane metsasõdalaste produktiivseks eestkõnelejaks jõudnud mister XXXX.

Teda ja tema produtseeritud diletantlikku arvamist on igal pool nii palju, et lugupeetud ajaleht Postimees on võtnud teda suure arvajana isegi avaldada – tehes temast metsavaldkonna „eksperdi“ ja mine tea, võib olla mingi kohutava asjaolude kokkulangemisena saab temast viimati veel tulevikus isegi poliitik, kes asub metsapoliitikat kujundama. Hoia Jumal küll selle eest.
Et oma emotsionaalset sissejuhatust selgitada, teen pretsedenditu sammu – avaldan küll ilma nimedeta, aga siiski – selle tegelase kirja minule. Teen seda kirjavigu ja lauseehitust parandamata, et need, kel silmad ja need, kel mõistus saaksid näha selle inimese aju hallolluse tegelikku kapatsiteeti ning võiksid ehk mõelda selle peale, kas igaühte, kes pikkades facebooki postitustes metsa teemadel sõna võtab, tasub ikka tõstiselt võtta või tuleks juhtida inimeste tähelepanu sellele, et nad fantaasiarikaste šarlatanide otsas ennast katki ei kukuks.

Niisiis, asja juurde. 3 aastat tagasi, 2017. aasta juunis olin ma avaldanud oma blogis alljärgneva mõtteavalduse, mis oli osaliselt ajendatud küll eurorahadega sookraavide kinniajamisest:

„ /…/ Praktilise metsamehena ennustan lähiaastatel vägagi tõenäolist suuremat üraskirüüstet, kui putukate paljunemisele soodsad ilmastikutingimused tekivad. Nii juhtuski sõja järel ja pärast 1967. ning 1969. aasta suuri torme. Teatavasti ründavad üraskid just vanu või nõrgestatud puid. Metsa niiskusrežiimi muutmine (märjendamine, kui nii võib öelda) kahtlemata nõrgestab puude kasvujõudu. Puu lihtsalt ei jõua nii palju vaiku toota, et vastseid nende näritud koorealustesse käikudesse ära uputada. Ja kui üraskeid on massiliselt, siis ei suuda ka terved puud enam ründele vastu panna. Ürask jõuab lennata tuule abil kaugele oma ohvrit otsima ning loomulikult ka sinna, millel märjendusega mingit pistmist polegi. Sel juhul võime me kõik roheliseks rõõmuks kümnete ja kümnete hektarite kaupa kuivanud kuuskedelt koorealuseid kirju lugeda, mille on purenud lingvistiline putukas Ips typographus.
Ja kui tõesti täituks Suur Roheline Unistus – me enam oma metsi ei raiu, oleks lõpptulemuseks Eestimaal üks suur ja hall kuivanud puude rägastik, mida siis rikkad Jaapani ja Hiina turistid hiiglaslike hordide kaupa meile vaatama tulevad…”

„Suurpäev“ saabus kui vastukajaks potsatas 24.augustil 2017. aastal kell 11.01 hommikul minu meilboksi kiri, mille siinkohal kirjaviisi muutmata ära toon:

From: xxxx xxxx [mailto:[email protected]]
Sent: Thursday, August 24, 2017 11:01 AM
To: [email protected]
Subject: blogi

Lugesin seda osa

“Viimane mohikaanlane (teine osa) – Ants Arukuusk, võrkpall, KIK ja üraskid.”

Tõsi, kui puu on nõrk, siis üraskid tulevad ja tapavad puu , aga siit edasi on puhas emotsioonile ehitatud “pläma”.

Paljud inimesed kirjutavad “pläma”. Kirjutavad metsakasvatamisest suure emotsiooniga ja raha nägemusele põhinedes.

Kui inimesd võtaks vaevaks eelnevalt teha korralik uurimis töö metsakasvatuse kohapealt ja alles, siis hakkata kirjutama siis ehk poleks Eesti hetke metsamajandus kriisisi.

Metsa niiskusrežiimi muutmine ei tee puusid haigeks see on fakt.

Kuid vee niiskusrežiimi muutus muudab puu  juurdekasvu väiksemaks see on tõesti taeaduslikult tõestatud fakt, aga haiged  puud tekkivad enne kõike üraskite jaoks seenhaiguste abiga. Ning seenhaigused saavad tervetesse puudesse valede raie viisidega. Metsamees on pea süüdlane ,miks üraskid levivat metsas. Naeru väärne süüdistus verežiimi muutusele, aga inimesed usuvad seda “pläma”.

Süsteem on lihtne seen haigus  nõrgestab  puu immuunsus süsteemi ja  üraskid teevad  nõrgestatud  puudele  lõppu peale ja ,kui üraskeid on juba massiliselt, siis tõesti pole isegi seen haigusi vaja, et tervest puust jagu saada. Lisa faktina  tooksin välja, et märjamates kasvukoha tüüpides on üraskitel kordades raskem sigineda ja seenhaigustel levida. Mida  kuivema maapinnaga  on mets seda  kiiremini üraskid ja seenhaigused  levivad.  Lisaks, mida  kiiremini kasvab  puit seda nõrgem  on Tema  vastu pidavus  looduse jõudude vastu.

Soovitan blogi pidajal see “pläma” maha võtta, sest näha on, et info levib kiiresti lugesin selle blogi kohta Eesti Mets Abiks lehelt.

Seda info käsitlust võiks võtta, kui ärimeeste propagantat: metsa raie soodustamiseks, sest ainuke asi mida kuivenduskraavid teevad on panevad metsa kiiremini kasvama ja 10 aastat varem saab metsa lagetaks raiuda küpsus diameetri alusel.

Kurb on lugeda inimeste haritamatust…………Mina ei oska  küll hästi  kirjutada  Eesti kirja keeles olen tüsgraafik, aga  metsakasvatamisega seotud  faktid  võiks ikkagi endile selgeks teha.

Lugupidamisega
Metsamees
Xxxx Xxxx

Selle peale ei osanud ma toona muud vastata, kui et soovitasin sellel isehakanud õpetlasel kooli minna :

From: Mart Erik <[email protected]>
Sent: Thursday, August 24, 2017 11:23 AM
To: ‘xxxx xxxx’ <[email protected]>
Subject: RE: blogi

Tere Xxxx, tänan arvamuse eest.
Siiski soovitan Teile, et pole veel hilja õppida. Luual saab seda teha hästi.
Jõuab veel :
http://luua.kovtp.ee/metserialad#Metsamajandus

Lugupidamisega
Mart Erik

See kirjavahetus leidis aset kolm aastat tagasi. Ilmselt minu soovitusest kooli minna asja ei saanud, sest seesama enneolematult produktiivne kirjatsura, kes end Eesti metsanduse esirääkijaks peab, vorbib väsimatult fake tekste, mis on tegelikult meie majandusele ja loodusele tervikuna sama kahjulikud ja ohtlikud, kui kõik muud valeuudised, mida viimasel ajal on nii sotsiaalmeedias kui muidu meedias vohama hakanud.

See minu praegune postitus on üleskutse ajakirjanikele!
Millal pannakse piir hüsteerilisele metsasõdalaste ajupesule? Millal hakkab meedia kontrollima kirjutiste tegelikku tausta ja faktide paikapidavust? Millal kutsutakse ajalehtede toimetustesse metsateemadel kõnelema kõikvõimalike arvajate kõrvale ka päris metsamehi ning lõpeb see ennast imetlevate diletantide võidukäik?

Ei oleks osanud toona, 3 aastat tagasi arvata, millega üks niisugune pealtnäha süütu „suurpäev“ päädib. See aina valjenev lollus vohab jõudsamalt kui kevadine naat.