Olin üliõpilane Tartus aastatel 1945 – 1949, kui tervet NLiitu valitses kindlal käel generalissimus Jossif Stalin koos oma parima kaastöölise marssal Lavrenti Beriaga.

Tol ajal oli üliõpilaskonnas väga vähe komnoori ja veel vähem parteilasi. Meie kursusel oli ainult üks komnoor. Ta oli alguses üsna talutava käitumisega, kuid hiljem muutus. Tema kuuldes tuli suu kinni pidada. Ülejäänud, see tähendab kogu kursus ilma temata, oli üksmeelel. Võisime rääkida mida tahes – Riia tänavale see ei kostnud. Tol ajal teati hästi, mis oli „Riia tänav“ – see oli jube sünonüüm – NKVD või hiljem MGB või veel hiljem KGB asukoht Tartus! Kui öeldi näiteks, et teda viidi Riia tänavale, siis kui just teda surnuks ei pekstud, oli järgmine aadress peamiselt Vorkuta või veel hullem Magadan. Aga meie ei kartnud midagi ega kedagi!

Marksism-leninism oli õppeainena niivõrd nüri ja noortele inimestele sedavõrd alandavalt tobe, et kaks üliõpilaspoissi viskasid õlleste peadega kividega selle „teaduste teaduse“ kateedri aknad enne eksamit puruks.

Agitbrigaadis
Aga teiselt poolt tuli näidata, et oled „nõukogude üliõpilane“. Ühe valimise aegu pandi mind ülikooli näiteringi soovitusel nn agitbrigaadi, kus deklameerisin mitmel pool, kokku viis korda Majakovski luuletust „Nõukogude pass“, mis algas nii: „Kui hunt sind näriksin bürokratism…“ ja lõppes sõnadega „Te lugege kadedalt – kodanik ma – nõukogude võimsa riigi…“
Näiteringi juhendaja Ilmar Tammur soovitas seda esitades vasak käsi püksi taskusse pista, mida ma ka tegin. Kuskil koolis tuli pärast agitbrigaadi esinemise lõppu minu juurde gimnastsjorkaga partei ustav poeg ja ütles: „Nu deklamaatsia vjaga hea oli, a kjazi pjuksi – nu nje naada bõlo!“ Muide, proovisin, kas mul on veel tänini meeles see räme Majakovski röögatus – tuleb lausuda, et on küll, oleks aga nihukseid „valimisi“ veel! Viimane objekt oli õllevabrik, kus anti ka sealset toodangut plekktoobist juua. Sellessamas brigaadis olid veel ka noor helilooja Jaan Koha, hea häälega bariton Randar Hiir (hilisem KGB major), kes laulisid koos Kalmer Tennossarega Solovjov-Sedoi lüürilist laulu „Jää hüvast lemmik sadam…“

Ja siiani on meeles, et meiega koos oli veel pisike ilus vene neiu, kes laulis imekauni häälega „Daaragaaja majaa staliitsa, daragaaja majaa Maskvaa!“ Aga tal oli seljas puhas kulunud kleit lumivalge kraega ja jalas nõelutud puuvillased sukad. Polnud tol ajal ju midagi paremat võtta ja justkui hale hakkas.

Agitbrigaadis eduka esinemise eest anti brigaadi juhi ainult vasaku käega (parem käsi jäi sõjaväljale) juudi rahvusest haritud noormehe esitlusel mulle hiljem pehmes köites üks vene autori, Novikov Priboi hästi kirjutatud teos „Esimese järgu kapten“ ja taeva kingitusena püksiostu luba.

 

Püksid segi
Nende pükstega oli asi nii, et ka Hans Tullus sai samasuguste pükste soetamise talongi. Olime külas suvise praktikumi lõppemist tähistamas kursusevanem Heino vanemate talus Valgamaal Kaara talus. Isa Oskar Teder oli poistele toonud joogipooliseks suure vaaditäie õlut, mida andis ikka juua. Ju siis hakkas igav ja tuli isu vägikaigast vedama hakata. Olime oja kaldal ja Hans laskis mind lahti nii, et lendasin vette. Naeru oli laialt ja veel rohkem siis, kui selgus, et minu jalas olid hoopis Hansu püksid, mis nüüd olid nüüd märjad ja mudased. Olime hommikul lakas püksid segi ajanud. Teadsin seda ja sellepärast ma eriti ei pingutanudki!

 

Tuisus tulistamas
Korra läksime sõbra Niilo juurde külla Keeni, kus ta isa oli koolijuhataja. „Lumi tuiskas, tormas välja peal“. Katuse pennide vahelt võttis Niilo välja vene automaadi täiskettaga ja ragistasime tormituule toetusel lähedal metsas niikaua, kui enam pauku ei tulnud. Padrunid said otsa!

 

Alkoholivaba klubi “Intelligent”
Minu toa naaberkorteris elas Harri Mutso, kellel käis palju sõpru külas. Ema Teele elas tol ajal õe juures Võrtsjärve ääres ja virtinaks oli vanaema – ilmatu paks ebameeldiv rohtudest haisev vanamutt. Harri oli andekas poiss, laulis hästi, oskas joonistada ja oli näitlemiseoskusega. Kahjuks oli tal ema poolt päritud väga lühikene kasv.
Ühel sügisel, küllap 1946. aastal otsustasime, et asutame alkoholivaba klubi nimega „Intelligent“. Sinna kuulusid koolipoisid, kuid minuvanuselised Arne, Eino, Ago ja preili Elge ehk MM (meie papa poolt pandud nimi Must Mätakas).
Esitasime ühel klubiõhtul koos Harriga sketši turukaupmees poolkurdist sigudikust majanaabrist Liivatist, tema vastikutest koertest Tipast ja Mutust ning ülelinna kuulsast juudi miilitsast Aron Marienburgerist. „Esietenduseks“ oli kutsutud ka külalisi, nii et Harri tuba oli täis. Igatahes meie poolt esitatu ajas tüdrukud ja poisid hirmsasti naerma.

Ühel põhikoosseisuga koosolekul esitasin oma luuletuse, mis algas sedasi: „Põrgu sõitku, ükskord saame ikka teist võitu, vaskevalatud tinaräbalad teevad tibla karjale ükskord ikka sõitu“. Rohkem enam ei mäleta, aga oli pikk luuletus küll.

Selle maja teisel korrusel elas punastelembeline mutt, kes oli kuulnud midagi meie klubist. Lõpetasime selle asja ruttu ära, enne kui see Riia tänava asjameesteni kostub. Ainult, et Agol oli kole kahju! Seda ta ikka toonitas alati, kui kokku saime,ka mõned nädalad enne tema äkilist surma.

 

Valimised
Üks kord olid jälle valimised, neid oli tol ajal vaat et igal aastal. „Valida“ tuli näiteks ENSV Julgeoleku ministrit MGB kindralmajor Moskalenkot, et ta meid Moskvas väärikalt esindaks. Nooremad inimesed võiksid tänapäeval esitada sellise rumala küsimuse – kes oli tema vastaskanditaat? Vastus on, et nõukogude valimistel oli alati ainult üks kandidaat, mis seati üles rahva poolt. Kommunistlik partei oli ju „rahva au ja südametunnistus!“ Ja pea mokk maas! Moskalenko „esindas“ eesti rahvast kuuldavasti küllalt hästi.

Läksime Kroonuaia tänava koolimajja, kus asus valimisjaoskond, juba hommikul kella kuue ajal. Oli varem kuulda, et seal müüakse suhkrut esimestele valijatele. Polnud seal aga peale õlle ja limonaadi pudelite ning klaaskompvekkide saadaval midagi. Seal sai üks minu tuttav tütarlaps hakkama sellise tükiga, et pistis valimissedeli mitte kasti, vaid oma palitu tasku! Korrapidajaks oli seal marksism-leninismi kateedri laborant Vigla, kes ajas korrarikkujat ka tänaval taga, kuid tema oli kiirem. Jäigi sedel mälestuseks!

Ilm oli talviselt külm, aga umbes kella kümne paiku hakati müüma Viktor Kingissepa ja Komsomoli tänava nurgal paberisse pakitud pulkades pruunivärvilist õrnalt sokolaadimaitsega jäätist. Oli odav kaup ja varsti oligi otsas. Kui õnnelik võis nõukogude inimene olla ka tühisest hoolitsusest ja tuli küsida, et kas kapitalist tuleb rahvale pakase ajal jäätist pakkuma – kindlasti tema raisk küll ei tule! Kõigi nende nõukogudevastaste tükkide eest oleks muidugi ülikoolist välja visatud ja kõige kergema karistusena oimetuks peksmine Riia tänavas. Aga kes sellest tol ajal hoolis.

Mitte keegi meist vahele ei jäänud.