15. Juhtiv kaader

1947. aasta kevadel demonstreeriti Järvseljal uut metsatehnikat. Langi servale pandi põrisema elektrijõujaam. Sealt väljus vist neli jämedat kummikaablit, mille otsas oli elektrikettsaag. Seda „tehnikaimet“ oli tulnud jälgima tolleaegsete metsatööstuskeskuste juhid (metsamajandid loodi sama aasta sügisel).

Metsanduse üliõpilased, kes olid tol ajal praktikal, võisid minna soovi korral ka asja uurima. Mäletan, et räägiti peamiselt vene keeles, sest direktoriteks olid tulnud seltsimehed laia Venemaa avarustest. Siiski, Tartumaa MTK direktor oli Malev Margus ja Viljandmaa MTK Aksel Lüde. Mäletan, et suur osa oli „gimnastjorkade“ ja kirsadega varustatud seltskond, kust levis tugev küüslaugu aroom.

Niisugused näisid minule ja teistelegi meie tulevased ülemused.

 

Seitse aastat hiljem tuletasin seda uue tehnika demonstratsiooni meelde Aksel Lüdele, kes tol ajal oli asjast vaimustatud ja lubas Viljandisse selle tingimata hankida. Uurisin, et kas ikka siis saadi või? Ja minu imestuseks ütles Lüde, et tema pole niisugusel koosolekul olnudki ja elektrisaagidest ei tea ta samuti midagi. Mina ei eksinud, sest kollaka ja kortsus näoga Lüde oli kindlasti seal. 1958. aastal oli minu ülemus Suure-Jaani metsamajandi direktor juba 64-aastane ja ei mäletanud enam muidki asju. Koosolekutel korrutas alati üht tähtsat tähelepanekut: „Sisski mina tean, et Aimla metskonnas hobused midagi ei tee!“
Sedalaadsed ülemused juhatasid Eesti metsandust siis, kui meie kursus asus tööle. See oli 1949. aasta sügisel. Praegu on sellest ajast möödunud 61 aastat. Kuidas see kõik edasi läks, püüan meenutada.

 

Ametisse määramine
Minister Ivan Voolini asetäitja, jälk superstalinist Saar kutsus terve meie kursuse Vallikraavi hotelli saali. Esitas kõigile küsimusi ja tahtis tingimata teada, mis tema ise ning vennad, õed, vanemad „fašistide“ ajal tegid. Abimaterjaliks oli iga tudengi oma käega kirja pandud elulookirjeldus. Suurem osa meestest oli sõjas käinud, kuid sellest vaikiti.

 

Vallikraavi „ülekuulamise“ tulemus oli järgmine:
Metsaülemateks määrati Olev Ott, Ants Paluvits, Osvald Pogen, Georgi Raud ja vanemmetsaülemaks Heino Teder. Metsamajandi insenerdeks määrati Ülo Erik, Hilja Katus, Asta Nõmmsalu, Evi Raud ja Laine Ott. EPA Metsandusteaduskonda assistentideks said Vaike Hainla ja Virve Roonurm. Metsakorralduse taksaatoriteks suunati Albert Katus, Leonhard Kuslapuu ja Erich Saar.
Tööd ei saanud Saare käest cum laude lõpetanud Vello Kala, kelle isa oli vist Eesti ohvitser. Georg Karo palus end määrata ükskõik kuhu metsaülemaks, kuid Saar keeldus. Noormees küsis juba ähvardava bassihäälega, et miks siis ometi? Vana tõbras olevat natuke mõelnud ja siis teatanud: „Teie isa, Eesti Korpuse sõjaväearst, lasti maha kui ta oli sakslaste poole üle jooksmas!“ Asi selge.
1950. aasta lõpetanutest määrati metsamajandi inseneriks Niilo Mei, metsaülemaks Herman Vaabel, EPA metsandusteaduskonda tehnikuks Heldur Mitt ja Ilmar Reidla.
Diplomist jäi hoopis ilma Erich Must, keda korduvalt kukutati läbi marksismi- leninismi riigieksamil, sest ta olnud saksa sõjaväes elulookirjelduse järgi kompanii kirjutaja. Erich Must töötas Pärnu Maaparandusvalitsuses ja hiljem ka Pärnu metsamajandis.
Vello Kala sai tööle Tartu MTK insenerina. Mees uppus mootorpaadi õnnetuses 1958. aastal. Georg Karo oli Valga MTK insener ja töötas kaua aega Võru Maaparandusvalitsuses. Ka tema hukkus õnnetuses 1986. aastal, kui sõitis mootorrattaga vastu kruusahunnikut.
Ants Paluvits metsaülema kohale ei saanud minna, sest Kullamaa metskonnal polnud veel hooneid ning jäi Tallinna ministeeriumi inseneriks.
Teised kursusekaaslased läksid kõik sinna tööle, kuhu Saar nad paika pani. Isiklikke soove ei arvestanud see stalinlik võimukandja üldse.

 

Edasisest karjäärist
Mõne aasta pärast edutati vanemmetsaülemaks Feliks Nõmmsalu, Olev Ott, Ants Paluvits, Niilo Mei, Ülo Erik, Hans Tullus ja Erich Saar. Edasi pandi metsamajandi direktoriteks erinevatel aegadel Nõmmsalu Rakvere, Ott Jõhvi, Paluvits Tudu, Teder Kilingi-Nõmme, Erik Suure-Jaani ja Tullus Tartu metsamajandis.

Heino Teder määrati Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse juhatajaks 1962. aastal. Ta võttis Feliks Nõmmsalu enda esimesks asetäitjaks. Kui Tedrest sai minister, oli Nõmmsalugi ministri esimene asetäitja. Kilingi-Nõmme metsamajandi direktoriks sai Niilo Mei.
Ministeeriumi metsakasustuse valitsust juhtis kaua aega väga populaarne Georgi Raud, kes hiljem läks isiklikel põhjustel Eesti Maaparandusprojekti metsakuivenduse osakonna peainseneriks, mille juhatajaks oli Albert Katus.
Ministeeriumi metsakultuuride valitsust juhatas Evi Raud, hiljem Osvald Pogen.
Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi (EMI) direktoriks määrati 1969. aastal Ülo Erik, kes 1972. aastal kaitses teaduste kandidaadi kraadi.
Pensionile minnes oli Paluvits Tallinna ja Ott Võru metsamajandi direktor.

Teistest kursusekaaslastest: Vaike Hainla oli EMI vanemteadur, teaduste kandidaat, Asta Nõmmsalu Tallinna Rohelise Vööndi metsamajandi vaneminsener, Virve Roonurm Kaugõppe Keskkooli õpetaja, Laine Ott Võru metsamajandi insener, Mitt Luua metsakooli õpetaja, Reidla Kastre metsaülem, Vaabel Valgamaa mm insener, Kuslapuu Eesti Põllumajandusprojekti insener, Saar Aegviidu metsaülem.
Teaduste kandidaadikraadi kaitsmisel sai Feliks Nõmmsalu teaduse nõukogult ühe vastuhääle ja just seetõttu Moskva VAK talle teaduste kandidaadi kraadi ei kinnitanud. Ta tegi midagi oma töös ümber ja teisel katsel sai siiski põllumajandusteaduste kandidaadi teadusliku kraadi diplomi kätte.

 

Hea haridus
Meie kursuse kohta on öeldud, et tol ajal kui alustasite, oli lihtsalt palju vabu kohti ja Teder soosis hiljem oma kursusekaaslasi ning ka minule on öeldud irooniliselt – ministri koolivend! See polnud nii, sest just Ivan Voolini käskkirjaga määrati eeltoodud mehed metsamajandite vanemmetsaülemateks ja direktoriteks. Välja arvatud Tedre poolt metsamajandi direktoriteks määratud Niilo Mei, Ülo Erik ja Hans Tullus. Arvan, et oli lihtsalt juhus, et ühele kursusele sattus nii palju andekaid ja edasipüüdlevaid mehi, kes vaatamata poliitilistele tobedustele seisid heaperemehelikult meie metsade eest.

Hea haridus oli see, mis meid innustas metsast lugu pidama. Vaatamata mõnedele punastele ainetele õppisime metsaasjandust eestiaegse õppekava kohaselt. Suurepärased õppejõud August Karu ja Peeter Rõigas oskasid üliõpilasatele edasi anda seda seletamatut romantikat, mida pakkus metsateadus.
Lõssenko arusaamasid ju meile ei õpetatud ja hilisemal ajal ei uskunud neid lollusi vist mitte ükski meist.

„Juhtiv kaader“ metsamajandi direktoritest: Gents, Ilves, Lunin, Mukovnin, Papson, Potjomkin, Saulep, Tsvetkov, Tsmoro, Voinov, Kutsemelov ja Kriiman olid täielikud võhikud. Voolin sai neist pikapeale lahti ja asendas kõrghariduse omandanud eesti meestega.
Viimane vene rahvusest metsamajandi direktor oli Dmitri Vassin Valgamaa metsamajandist. Tal oli Leningradi MI haridus ja seetõttu paigutati meie meeste õnnistusel ümber tööle Moskva oblastis asuvasse Puškinosse Võsšie Ljesnõje Kursõ drektoriks ja hiljem Moskvasse Vene FNSV Metsamajandusministeeriumi.

Arvan, et meie kursus väärib küll tähelepanu Eesti metsanduse ajaloos!