Rubriigiarhiiv: Mardi postitused

Hunt – lunastaja, kes ei jäta kedagi külmaks.

Õpetlik lugu sellest, kuidas hunt pidi lunastama metsaülema koera patud – Maaleht 26.veebruar 2020.

 

Kaks aastat tagasi kuulutati hunt Eestis rahvusloomaks. Folklorist Marju Kõivupuu on muuhulgas toonud hundi valiku põhjusena välja järgmist: “Hunt on meie looduse pärisosa ja ta ei jäta ühtegi inimest külmaks. Ta on meie rahvapärimuse populaarseimaid loomi, tema kohta on rahvasuust kirja pandud üle 500 nime ja arvukalt rahvajutte.“*
Ilmselt on hunt lunastanud läbi rahvasuu mitmeid koerte patutegusidki, aga kuidas sa võsavillemi käest pärast igasugu murdmisi ikka ülestunnistust küsima minna saad.
Kunagise metsaülemana on minulgi oma kogemusest üks hundilugu rääkida, mis viimatiste hundirünnakute valguses mu mäluhämarusest üles kerkis.

Ühel 1982. aasta suvehommikul tööle minnes nägin juba eemalt Vihterpalu metskonna kontori trepil ärevalt kõva jutukõmina saatel zestikuleerivat seltskonda – mõned metsavahid, metsatehnik Zängovi Viive ja minu eelkäija metsaülem Aleksander Teesalu ehk Teesalu Sass nagu teda kutsuti. Sass oli vaegkuulja ja seetõttu käis tema enda hele hääl üle kõigi nagu alati.
Aga asi oli tõsine – metskonna taga Tummermaa põllul olid metssead teinud öösel kartulimaal puhta töö.

Ärevuseks oli tõesti põhjust, sest varase kartuli kasvatus oli tol ajal vähemalt minu pere äraelamiseks möödapääsmatu ettevõtmine. Meie palk oli teadagi nagu ta oli ja saagist olenes elukvaliteet.
Metsavalvetöötajatel ehk nendel, kes mundrit kandsid, oli ametimaa – see tähendas õigust kasutada 0,6 hektarit põllumaad ning 2 hektarit heinamaad. Karjamaa suurus vist oli ka määratud, aga see oli selline libisev suurus. Põhimõtteliselt võis metsaülema nõusolekul okastraadi või elektrikarjuse ümber tõmmata kuhu iganes ning sinna loomad sisse ajada.
Aleksander Teesalu varase kartuli kasvatuse võtetest saaks kirjutada doktoritöö ning muidugi tolleaegsetest „turundusvõtetest“ võiks kirjutada raamatu. Parimad lood saaks sellest, kuidas sai rubla välja pumbata niisugustest organisatsioonidest nagu Rummu vangilaager, Ämari lennuväbaas või Keila tankipolk.

„Sa kuradi kurat!“ oli mu esimene reaktsioon kui ülessongitud sündmuskohale jõudsime. Minu pere, Sassi ja metsatehnik Viive põldudest oli üle käinud justkui tuulispask. Korda oli saadetud tõeline metssigadus – mõnekümnepealine seakari oli läinud faalanksina läbi elektritara ja tõngunud üles enam kui poole meie põldudest.

Haudusime kättemaksu
Loomulikult haudusime sigadele kohest kurja kättemaksu. Päeval tegime omale strateegilistele positsioonidele puu otsa korralikud isutumisalused ning registreerisime portsu jahilubasid ära. Videviku saabudes olime öösorri uinutava lörina saatel puu otsas ja jäime vait nagu “kuldid rukkis” metssigu passima.

Korraga kuulsin oksa praksatust ning veidi aja pärast asuski üksik vana kult, suur nagu Zaporoožets, põllul kiiresti „tööle“. Ootasin ikka seakarja, aga seda ei tulnudki. Lõpuks otsustasin selle looma ära karistada. Panin siis paugu ning loom kukkuski maha, ent kui puu otsast olin alla saanud, kargas ta äkki püsti ning põrutas põllult minema kiiremini kui püssikuul.

Vilgutasin Sassile taskulambiga, aga sealtpoolt vastumorset ei tulnud. Läksin siis tema puu alla, kus kuulsin tasast norinat – wana magas õiglase und.  No muidugi, Sass – vaegkuuljana pauku ei kuulnud ega ka sea songimist märganud. Üles ärgates arvas ta esiti, et ega nad täna tulegi ja et on aeg koju minna jah, varsti hommik käes.
Minu jutu peale hakkasime looma ikka otsima. Verd oli küll maas, kuid jäljed olid mõnesaja meetri pärast siiski kadunud. Pime ka.

Tõin siis appi rihma otsas oma kärsitult ähkiva laika Tommi, kes vere jälgedel kiiresti mu meelest just sea järele tormas. Mis aga tegelikult juhtus oli see, et mõne aja pärast kuulsin oma Tommi haukumist hoopis kusagil jumalteabkus teisel pool, metskonna garaazi kandis. Imestasime mõlemad Sassiga, et miks see siga nüüd järsku sinnapoole läinud oli.

Läksime haukumise peale kohale ja pagan võtaks, mis me nägime – minu laika Tommi, va kurinahk, oli minu enda tagasihoidlikust kaheksasest lambakarjast maha murdnud juba pooled loomad ning parasjagu asunud järgmise voonakese kallale. Ise oli veel tähtis ka ja tõenäoliselt ootas minult preemiaks kontigi.

Muidugi hunt süüdi
Oi-oi. See oli pikk öö, aga hommikuks oli tapetud tallede neli lihakeha rippumas.
Igatahes mina olin nüüd plindris – öösiti lambaid üldjuhul ei tapeta ja selleks pidi olema mingi eriline põhjus. “Ahh, et metsaülem lasi seast mööda, pani oma kuulsa jahikoera sea jälgedele ja see murdis hoopis tema enda lambad maha?!” No ei! Seda kumu ja ilkumist Nõvalt Rummuni välja poleks ma kogenud metsaülemana saanud endale kuidagi lubada.

Lahendus oli legendi näol varnast võtta – muidugi pidi seda tegema hunt, kes tõenäoliselt päriselt Hattu kandis kaks lammast just hiljuti oli maha murdnud. Leppisime Sassiga kokku, et selline lugu olla minu lammastegagi juhtunud. Ja nii see hunt mu koera Tommi ja mu enda lunastaski.

Hiljem, samal sügisel, lasin sovhoosi odra kõrre põllult kuldi. Nahka maha võttes leidsin, et loom oli kunagi haavata saanud, sest selgroo ühe lüli ogajätke oli vigastatud.  Arvan, et see oli sama elukas, kes meie käest kartulipõllul kergelt haavata saades siiski vaid šokiga pääses ja kelle pärast kaotas oma elu neli ilmsüüta voonakest.

Niisugune oli minu lugu meie rahvusloomast hundist. Küllap on ta lunastajana vaikides veel nii mõnegi inimese patu või eksimuse on oma kraesse võtnud. Koertest rääkimata.
Loodan väga, et selle ülestunnistusega paljude aastate möödudes, olen ma ise vähemalt ühe patu andeks saanud.

*Viide: https://www.looduskalender.ee/n/node/2325)

RMK lageraieplaan ajas Kurgja rahva ja loodusaktivistid kurjaks

Maaleht 24.01.2020.

Alljärgnevalt toon ära artikli selle osa, kus minu mõtted kirjas on:

 

Mitte põlismets, vaid tüüpiline puupõld

Eesti metsanduse ajaloost huvituv ja selle praeguse käekäigu pärast südant valutav Mart Erik, kes tegeleb metsade haldamise ja majandamisega, kinnitab, et Kurgja-Linnutaja praegust kaitseala ümbritsev üle 700 hektari suurune riigile kuuluv metsamassiiv on ajalooliselt juba rohkem kui saja aasta vältel olnud tüüpiline majandusmets.

Selle kinnituseks toob Mart Erik metsa kaasa paki omaaegseid kaarte ja aerofotosid sellest kandist. Näiteks 1977. aastast pärineval kaardil on näha rohkesti triipe, millest igaüks tähendab mingil varasemal ajal tehtud raieid, enam-vähem sarnaseid praegu tehtavatega. Kaartidel on näha hulk eraldisi, mis kõik on eri aegadel raiutud ja eri aegadel uuesti täis istutatud või külvatud ning praegu erinevas vanuses metsa all.

„Kogu ala on olnud üks puhas suur puupõld, nagu meil halvustavalt majandusmetsa kohta tavatsetakse öelda. Nii see, kus praegu raiutakse, kui ka see, kus mets kasvab,” iseloomustab Mart Erik.

„Sel kohal, kus praegu on lageraie, raiuti mets viimati ilmselt 1926. aastal, sest 1927. aasta on märgitud praeguse metsa tekkeaastaks. Seega oli siin 93-aastane mets, männik. Vahepealsetel aastatel on siin tehtud vähemalt kaks raiet: nõukogude ajal harvendusraie ja põimendusraie. Seega – see pole põlismets, vaid kõige tavalisem majandusmets ehk puupõld.”

Teisel pool Sõmeru teed asuv mets, kus on juba kaitseala ja kus aastaid on metsal lastud omasoodu kasvada, näitab metsaregistri andmebaas, et seal kasvab 108-aastane männik.

Raiesmikul käies on näha kohad, kus kännud kulgevad vaata et nöörsirges reas, mis on selge märk tõsiasjast, et praegu lõigatud puud on omal ajal sinna istutatud. Samasugune mets laiub Mart Eriku hinnangul valdavalt kogu sellel alal, millele kunagi kaitseala taheti rajada ja mille eest EMA nüüd sõdib.

Erik räägib, et asi, milles looduskaitsjad eksivad, on hirmsate rattaroobaste harvesteri jälgedeks pidamine. Tegelikult ei songi harvester suuremat metsaalust, sügavad rööpad jätab kokkuveotraktor, kui see mitu korda ühes jäljes edasi-tagasi sõidab ja mis palkidega koormatuna kaalub palju tonne rohkem kui harvester.

See konkreetne männimetsa raielank on vaatamata regulaarselt sadavale vihmale suhteliselt kuiv ja erilisi jälgi pole puude langetamine jätnud. RMK praaker Aare Roosma kinnitab, et esialgu sellelt langilt puitu välja ei veeta, oodatakse maapinna külmumist.

„Kui teeks viis-kuus kraadi külma, võib hakata välja vedama, aga praegu ootame. Kuu-pooleteise jooksul ei juhtu lõigatud männipuiduga metsas veel midagi,” märgib Roosma.

„Siin on mitu eraldist, kus teatise järgi lageraie peal, aga praegu me nendel midagi ei tee. Ühes kohas on lodukannikese kasvukoht, potentsiaalne VEP ja seal tohibki raiuda ainult külma ja lumega, et mitte pinnast lõhkuda.”

Ka nimetatud 200-aastases metsas on Roosma sõnul päris sageli sanitaarraiet tehtud ja nii vanad on seal ainult osa kuuski. Aga see on tema sõnul läbi aegade kasvama jäetud, kuigi mets oli juba 10–15 aastat tagasi raieküps. Nüüd on seal ka potentsiaalsed VEPid ja Roosma kinnitab, et lageraiet seal ei tehta.

Mart Erik kiidab muu hulgas RMKd, sest riigimetsa majandaja on alati olnud see puhver, kes annab puidutööstusele materjali ka siis, kui kokkuostuhinnad on all ja erametsaomanik aktiivselt ei raiu.

„Küsimuse all on maainimeste töökohad, mitte ahnus ja saamahimu,” ütleb ta.

Praeguse info järgi uuendatakse Kurgja lageraielangid sinna kõige paremini sobiva puuliigiga. Otsuse teeb RMK metsakasvatuse spetsialist.

Artikkel ilmus algselt Pärnu Maalehes 23.01.2020

Loodusturismi ja metsaraiet ei pea vastandama.

ERR 10.01.2020

Käesolevat repliiki ajendas mind kirjutama EASi juhi Peeter Raudsepa äsjane sõnavõtt Äripäevas selle kohta, et intensiivne metsaraie ohustavat Eesti turismi.

Viibisin eelmisel aastal ametiasjus Shotimaal ja loomulikult põikasin läbi ühest maailma kuulsaimast vaatamisväärsusest Loch Nessi külastuskeskusest ning järve kaldal asuvast Urquart´ kindlusest, olles üks möödunud aasta ligi poolest miljonist külastajast.
Kindluses üllatas mind vaade üle järve asuvale värskele hiiglaslikule lageraielangile. Tunnistan, et olin tõesti pisut jahmunud, sest meil on ju iga tee-äärnegi raielank peaaegu kuritegu ja katastroof.
Hiljem pooletunnise kaatrisõidu ajal jälgisime kajaloodi suurel ekraanil järve põhja ja ootasime hirmsa eluka Nessi ilmumist ekraanile. Kahjuks jäi meil ta nägemata. Küsisin vahepeal giid-kaatrijuhilt, et mida ta sellest lageraie langist arvab. Vastus oli lühike ja selge – seal kasvatab Forestry Commission (nende RMK) sitka kuuske ja see on väga kiirekasvuline puu, mis küpseks sai – It was a mature stand. Seepärast ta ära raiutigi.

Vot sulle sähh… Ja meie turismiettevõtlust, mis baseerub peamiselt Tallinna kruiisiturismile ning mõne suurema linna  hotelli- ja spaamajandusele, ohustab metsatööstus, mis on maapiirkondade suurimaid ja paremaid tööandjaid!
Kui midagi ikka suhteliselt väikest Eesti loodusturismi arengut üldse ohustab, siis on need meie metsade mürgised puugid ja nonde poolt levitatav ravimatu borrelioos ning puukentsefaliit, mida ma kardan meie metsiku looduse reklaamprospektides kirjas ei ole. Kui ikka kusagil kaugelmaal juba kodus olles avastatakse prao vahelt täissöönud puuk ja veel haigeks ka jäädakse, siis see pettumus võib üheainsa säutsuga esile kutsuda tõelise ülemaailmse „estlisteeria“.

Pole kahtlustki, et nii loodusturism kui ka metsatööstus, mis põhineb metsade raiest saadaval toorainel, on mõlemad tähtsad, kuid selline vastandamine riigiametniku poolt on enam kui kohatu. Liiati veel, et kaalukausil on väga erineva raskusastmega majandusharud.
Ja muuseas tahan ma küsida – on meil üldse uuringuid selle kohta milline on loodusturismi seis Eestis üldse? Loomulikult peaksid olema avalikud ka numbrid selle kohta kui palju ja keda on konkreetselt loodusturismi arendamise osas toetatud.
Äkki soosiks loodusturismi ka sedakaudu, et mõtleks kuidas maaomanikele turismitoetust pakkuda, mitte aga neid läbimõtlematult vaenates.

Praegused nn põlismetsad kasvatas nõukaaegne metsameeste põlvkond.

Maaleht 21.11.2019 – “Praegused nn põlismetsad kasvatas nõukaaegne metsameeste põlvkond.”

Olen aru saanud, et pole mõtet vaielda tegelastega, kes ei tea midagi looduse ajaringidest ja kujutavad ette, et lageraielank tähendab igavesti kestvat tühermaad, kuhu iial enam rohulibletki ei kasva.

 

Minister Heino Tedre ajal oli metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi koosseisus 22 metsamajandit, millele allus 210 metskonda üle Eesti. Nende korraldada olid kõik metsamajanduslikud tööd riigimetsades – tähtsaimad neist metsakultuuride rajamine, valgustus- ja harvendusraied.

Kaitsemetsades teostas lageraieid enamasti metsamajandi koosseisus olev metsapunkt, endise nimega laiatarbetsehh. Algselt tehti neis tsehhides reejalaseid, viljaredeleid, katuselaaste ja muud taolist kraami. Kuuekümnendate keskel olid kõikjal metsapunktides saeraamid ning hiljem toodanguks lihtsamate puittoodete kõrval ka freesprussidest suvilad või koguni kokkupandavad majad.

Tööstus vajas tooret

Majandusmetsade lageraieid tegi kuus metsakombinaati, kes allusid metsatööstuse ministeeriumile. Nemad varustasid ministeeriumi süsteemis olevaid saeveskeid, mööbli-, plaadi-, vineeri- ja tselluloositehaseid puiduga. Erandina tegid Saaremaa ja Hiiumaa tööstuslikud metsamajandid oma saartel ka majandusmetsade lageraieid. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele raiuti riigimetsas nii Eesti Vabariigi perioodil kui ka nõukaajal aasta ringi, sest tööstus vajas olenemata aastaajast tooret, nagu nüüdki.

Kolhoosi- ja sovhoosimetsade ehk praeguste erametsade raiete puit jäi majandite enda kasutusse. Peamiselt raiuti küll küttepuud, aga saeti ka palki.

Põllumajandusministeeriumi halduses olevate majandite metsad, kus kasvasid peamiselt heina-, karja- ja põllumaa loodusliku metsastumise teel tekkinud noored puistud, olid talunikelt natsionaliseeritud. Seaduse järgi seal veel eriti midagi raiuda polnudki. Niimoodi nägi siis nõukogude ajal välja metsandusklastri struktuur.

1970ndate lõpul tegime koos Vihterpalu metskonna metsatehnikute Ferdinand Ruusi ja Arno Targamaa ning taksikoer Mäkiga oma rutiinset tööd – vaatasime üle Pärnu metsakombinaadi tehtud lageraielanke. Päris naljakas oli tolleaegset raietöödega seonduvat kõrvalt vaadata.

Meie metsas Harjumaal tegi lageraiet Pärnu brigaad, kes langetas ja laasis puud. Tööloomaks ei olnud mitte hobused, vaid sügavaid rööpaid tegev metsaveo-traktor TDT 55, mis terved tüved tee äärde kokku vedas. Edasi liikusid pikatüveautod 130 kilomeetri kaugusele Pärnusse estakaadile, kus toimus järkamine. Kuuse-paberipuu toodi sealt Tallinna Ülemiste järve kõrval olevasse tselluloosivabrikusse, männi-paberipuu läks Kehrasse. Kase-vineeripakk toodi ka Tallinna. Palk saeti kombinaadi saeveskis laudadeks. Kõik muu, mis järele jäi, läks enamasti ahju, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda.

Just – ahju läks kindlasti kolmandik kuni pool puidust, mis raiuti, sest kes siis ikka okstega viitsis jännata. Pärast raietööde lõppu oli meie korraldada see, kuidas lankidega edasi talitada – kuhu mida istutada või siis hoopis looduslikule uuendamisele jätta. Värske metsaülemana panin minagi ette, et võiks ju mõne tammiku rajada. “Võiks küll,” arvas Arno muiates ning lisas, et “siis tuleks kõik põdrad ja kitsed enne maha nottida.”

Võib ju küsida, et mis me toona metsaökoloogiast üldse teadsime. Aga teadsime. Just nõukaaegne metsameeste põlvkond kasvatas meie metsad sellisteks, mida mõned suisa põlismetsaks peavad. Tegutsesime parimas teadmises, et saada raieküpses eas terved ja parima tagavaraga puistud. Inimesed eelistavad marjul ja seenel käia just majandusmetsades, mitte looduskaitsealadel. Ju siis oleme teinud oma tööd siiani nagu vaja ja päris kindlasti teeme sarnaselt ka edasi.

Rahvasuu räägib, et see allikas näitab end ainult heade mõtetega inimestele, kes loodust tõeliselt armastavad.

Hiljuti võttis üks riigikogu liige sotsiaalmeedias RMK kallal, et mets olla raiudes ära lagastatud. Nägin mainitud kohta oma silmaga ja kinnitan, et tegu oli väga hästi tehtud harvendusraiega. Sellist tööd on pea kõikjal tehtud üle saja aasta.

Meie, metsameeste jaoks, on inimene ja loodus alati üks tervik. Ning inimese tegevust looduses ei saa piirata ainult marjul- ja seenelkäimise, lillede nuusutamisega või konstateeringuga, et autoaknast ei avane ilusat vaadet.

Tark allikas headele

Tulen korra tagasi selle ammuse lageraielankide ülevaatuse juurde, kui Ruusi Värdi meid Tänavjärve kandis Pillikaela nõmmes ühe allika juurde viis. Väike ojanireke immitses maa seest välja ja voolas turbasammalde vahele. Värdi osutas rõõmsalt: “Näe, allikas jooksebki!”

Rahvasuu räägib, et see allikas näitab end ainult heade mõtetega inimestele, kes loodust tõeliselt armastavad. “Ja kui sa peaks tahtma kedagi siia tuua, siis ole valmis selleks, et tark allikas on end ära peitnud,” ütles Värdi. Hiljem olen vaid mõne üksiku inimesega seal käinud. Ei ole mõtet viia targale allikale tigedaid, kurje ja mürgiseid roheaktiviste ning neid, kes näevad metsas inimese tehtus ainult negatiivset.

Olen aru saanud, et pole mõtet vaielda tegelastega, kes ei tea tühjagi looduse ajaringidest ja kujutavad ette, et lageraielank tähendab igavesti kestvat tühermaad, kuhu iial enam rohulibletki ei kasva. Sellistele inimestele tark allikas seal Pillikaela nõmmes end ei näitaks.

Oleme Euroopas! Või kas ikka oleme?

Leidsin oma isa Ülo Eriku kirjutiste hulgast pealkirja all „Piinlikud lood“ järgmise mälestuskillu:
“Nõukogude ajal käisid “vennasvabariikide” üliõpilased üksteisel külas. Nii tulid rahvatantsijate ja muude “artistide” kambaga tagasi Vilniusest ka mõnikümmend Tartu tudengit. Rong tegi pika peatuse Ostrovis, mistõttu oli meil võimalus minna jaama puhvetisse õlut jooma. Juura üliõpilane, hilisem armastatud näitleja Karl Kalkun seisis ka õllesabas ning teised hakkasid teda, kui tuntud pullimeest, tagant utsitama: “Tee sellele õllemüüjale – blondile tädile – natuke nalja!” Kui järjekord kätte jõudis, küsis KK surmtõsiselt: ”Kas teil t*rapäid ka on?” Nüüd juhtus midagi enneolematut – see blond tädi vastas puhtas, ilma aktsiendita eesti keeles: ”Veel eile õhtul olid need saadaval, kuid kahjuks, kulla noormees, tänaseks on need ammu otsas!”
Nüüd jäid kõigil poistel suud lahti ja loodetud naerupahvaka asemel jäädi virilalt tõsiseks.

Möödunud nädala reede hilisõhtul olin ma ühes Tallinna kotletibaaris analoogilise juhtumi tunnistajaks. Panen loo kirja täpselt nii, nagu pealt kuulsin. Lugeja andku mulle see karm otsekohesus andeks, roppustele allergilistel inimestel aga palun mitte edasi lugeda. Kui te seda siiski teete, siis vaid iseenda vastutusel.

Niisiis, olin järjekorras burgeri ootel ning minu ees seisid kolm Idamaalt pärit meesterahvast. Nad vaatasid Seinal olevat piltmenüüd ning arutasid omavahel elavalt, mida võtta. Ilmselt kestis igapäevaselt pulkadega sööma harjunud meeste otsustusprotsess baarmani jaoks liiga pikalt ja ta lausus naeratades näpuga juustuburgeri peale osutades: «Вы что, блядь, не можете котлеточку выбрать, ёбтвоюмать!»
Selle peale näitasid mehed nõustumismärgiks kolme sõrme.
Baarman aga jätkas oma showd: «Мало, блядь! SIX!» Ja näitas sõrmedega, kui väikesed need burgerid on. Mehed olid päri. Burgerid kandikule asetanud, lausus baarimees sõbralikult: «А ну, пошли Вы нахуй!» Üks ostjahärra, kes ilmselt kõigi märkide järgi ikkagi aru ei saanud, mida talle öeldi, küsis veel midagi. Selle peale ütles oober lahkelt naeratades: «Пиздуй!»
Mees jäi rahule ja nii nad läksidki laua taha oma kotlette nosima. Mina olin järgmine ja sain teeninduse täiesti rahuldavas eesti keeles.

Siiani olen segaduses – mis see siis nüüd oli? Igatahes mitte igihaljas tudenginali. Tõele au andes alguses olin esmalt jahmunud, aga asja arenedes tegi see etendus mulle isegi mõnevõrra nalja. Kellele teenindajast baarman seda etendust tegi – mulle või endale või veel kellelegi? Ja milleks? Ma ei naernud avalikult, aga küllap reetis mind mu vilets pokkerinägu. Kas oleksin pidanud mingil moel noomivalt reageerima, küsisin ma endalt.
Nagu ennustas oma romaanis “Raisakullid” Jaak Jõerüüt, on Tallinnast nüüd saanud taas Euroopa linn, sest kohvikutes müüakse õlut. Nõuka ajal oli see mõte ülimalt tabav, aga nüüd näeme, et sellest ilmselgelt ei piisa, et olla euroopalik selle parimas mõttes – harimatus ja kultuuritus vohab meie keskel edasi. Kas mäletate, et suurepärase Vanamehe filmi kõige suurema naerupahvaka saalis kutsus esile lause – Mine m*nni, Mart!

Head Mardipäeva!

Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.

ERR . Arvamus. 25.10.20119.  Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.

Metsasõja kolmas aasta hakkab peagi täis saama. Selle käigus on mingite ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikute pähe kinnistunud seisukoht, justkui toimuks Eestis totaalselt kuritegelik, võib isegi öelda, et kriminaalne üleraie.On leitud, et puitu ei tohi ahju ajada ning et metsastatistika ei vasta tõele. Lisaks olevat metsateaduse senised seisukohad vananenud ja need teenivat ainult rahaahnete ärimeeste huve.
Deklareeritakse, et mingeid uuringuid vaja pole ja metsateadusele tuginemise asemel levitatakse sõnumit, et puit pole üldse tähtis, aga kõik muu on. Metsateadus olla vananenud ja uus teadusvaldkond selle asendanud.

 

Trofim Denissovitš Lõssenko

Tuletagem siinkohal meelde pseudoteadlast Trofim Denissovitš Lõssenkot. Lubades Stalinile hiiglaslikke viljasaake toiduainete kriisis vaevlevas Nõukogude Liidus, vastandas ta end nendele teadlastele, kes tema „uutele meetoditele“ vastu vaidlesid.

Loomulikult oli tal vaja otsida vaenlast – teadagi oli see „viljatu“ mendelistlik-morganistlik geneetika, mis polevat muud kui reaktsiooniline nõukogude vastane tegevus. Samal ajal, pöörates pea peale Ivan Mitšurini praktiliste kogemuste tõeliselt hindamatu panuse puuvilja- ja marjasortide aretuses, lörtsis Lõssenko Mitšurini nime ilmselt igaveseks.

Lõssenkistliku õpetuse põhjal võiks meil siin Eestimaal kasvada juba praegu palmid, kui nende järglasi näiteks Krimmist oleks järk-järgult igal aastal 50 kilomeetri kaupa põhja poole edasi introdutseeritud.

Ja veel üks hüpoteetiline mõttekonstruktsioon – Denissovitši uskudes peaks ujujate-sportlaste dünastiate tänastel põlvkondadel olema näha varvaste ja sõrmede vahel ujulestade algeid – umbes nii nagu pardil.

Viitan 1948. aasta põllumajandusteaduste akadeemia sessiooni stenograafilise aruande „Olukorrast bioloogiateaduses“ ühele markantsele lõigule akadeemik Jakuškini sõnavõtust:

„…sessioonist osavõtjad nõustuvad minuga, et koletislik äärmus on T.D. Lõssenko ettekandes märgitud ühe morganisti-mendelisti uurimus Suure Isamaasõja mõjust kärbse (Drosophila – minu täiendus) kromosoomiaparaadi ehitusele.
Tollal, kui nõukogude rahva ustavad pojad lõpetasid võidukalt võitlust meie kodumaa au, sõltumatuse ja vabaduse eest, leidus uurijaid, kes hakkasid uurima sõja mõju kärbestele.

Hääl kohalt: Kärbsekasvatajad!“

Minu meelest võib siin paralleele tuua praeguse retoorikaga, mis peegeldab halvustavat suhtumist metsameestesse ja metsateadlastesse – hääled kohtadelt, õigemini kommentaariumides ja meedias ilmunud arvamusavaldustes – on juba pikemat aega andnud meile ja meie tegevusele hulgaliselt kõikvõimalikke hävitavaid hinnanguid.

Tuuled muutuvad

Aga nüüd tundub, et tuuled muutuvad. Sarjajate seas on paanika. Teadagi – tõde tõuseb ja vale vaob. Viimane ÜRO eriraport IPPC 2019 (Special Report on Climate Change and Land) on pea peale pööranud populistide väited.

Selgub, et see vana, niinimetatud iganenud metsateadus on enamasti kõiges toetanud puidutoogi suurendamist ehk siis süsiniku sidumist. Kliimaraporti, mille valmistasid ette 107 hinnatud eksperti 52 riigist kinnitab, et metsade majandamine on üks peamisi võimalusi süsiniku sidumise suurendamiseks maismaa ökosüsteemides. No kujutage ette – sellele teadmisele tuginedes peaksime maailma päästmiseks metsi raiuma ja tagatipuks veel istutama!

Juba IPPC 2007 raportis, mille postulaadid kehtivad tänagi, toodi üldistatult välja selge seisukoht; „Pikas perspektiivis võimaldab jätkusuutlik metsade majandamine tagada suurima püsiva leevenduse kliimamuutuste vastu, säilitades või suurendades samaaegselt metsade süsinikuvaru ning pakkudes püsivalt puidutooteid ning energiat.“

Lihtsalt praeguse teadmiste alusel, mis puudutavad kliimamuutust, on see ammune teaduslikult põhjendatud fakt reljeefselt ja järsult esile kerkinud.

Kultuurikriitik Mihkel Kunnus kirjutab oma hiljutises Tartu Postimehe arvamusartiklis „Kas lihtsalt rumalus või rohepesu“ järgmist: „Eestil on keskkonnaküsimustes kaks-kolm suurimat ja pakilisemat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põllumajanduskeemia ülevaatamine ja siis juba muud. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks. See järeldus võib olla ka konstruktiivne ühisosa nendega, kes kliimamuutust psühholoogilistel põhjustel eitavad.“

Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?

Mina ei eita kliimamuutust. Olen piisavalt kaua elanud, et seda selgelt omal nahal tajuda. Samal ajal on mul ka piisavalt elu- ja töökogemust, et aru saada, kuidas ühiskond toimib ja millest see (loe Eesti riik) elab. Vaenlaste otsimine on kombeks hoopis teistlaadi ühiskonnale, mitte aga siin, kus meie kodu on.

Olin hiljuti Londonis konverentsil „The Alternative Investment Forum 2019“, kus maailma juhtivad eksperdid käsitlesid maailma ees seisvaid probleeme ja trende nii põllumajanduses kui ka metsanduses just kliimamuutuste valguses.

Petteri Pihlajamäki ja Sami Pastila (Pöyry) ettekandes nähakse globaalse metsatööstuse mahu suurenemist 575 miljardilt eurolt 2017. aastal 770 miljardi euroni aastaks 2030. Kusjuures suurenemine toimub kõikide kaubagruppide osas. 2017. aasta raiemaht maailmas oli ligikaudu 3.891 miljardit tihumeetrit puitu, millest pool (1,929 miljardit tihumeetrit) läks kütteks ja energia tootmiseks.

Kahtlustan, et sellised proportsioonid nii mõnelegi üllatusena tulevad.

Eelpool nimetatud konverentsil jäi jõuliselt kõlama selge seisukoht – selleks, et metsad saaksid pakkuda jätkusuutliku majandamise tulemusena intensiivset süsiniku neelamist, peab puidule olema olemas turg.

Metsade jätkusuutlik majandamine eeldab ka metsade vanuselise struktuuri ühtlustamist – meil on ajaloolistest põhjustest tulenevalt väga palju suhteliselt vana metsa, kus süsiniku sidumine on minimaalne või lõppenud. Seetõttu ongi vaja metsi uuendada, et saada tulevikus ühtlasem kasutus.

Jõhkra üleraie tõestuseks ei piisa väidetest, et metsastatistika kohta valetatakse ja et Raul Rosenvald, Asko Lõhmus või koguni Kaido Kama arvavad nii. Kui on olemas konkreetsed faktid, siis oleks mõistlik pöörduda politseisse ja võtta kurjategijad vastutusele. Niisama vahutada ja tervet sektorit alandada pole soliidne. Mina usun teaduslikke uuringuid.

Terves maailmas tunnistatakse, et puidust saadav energia on jätkusuutlik energialiik võrreldes fossiilsete kütuste kasutamisega. Meil ei soovita seda tunnustada. Kõikjal maailmas eelistatakse kliimamuutuste seisukohalt raudteetransporti autotranspordile. Meil võideldakse selle vastu.

Ja kelle huvides võiks küll olla põlevkiviõli ja metsa raietest saadava peenpuidu väärindamise arendamise vastustamine? Põllumeeste kallale pole veel täiel rindel mindud. Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?

Küsin korduvalt: kelle huvides on Eesti Vabariigile elutähtsate majandusharude paralüseerimine ja arengu takistamine? Kelle huvides on eestlased omavahel tülli ajada? Kahjuks on see suures osas juba korda läinudki.

 

Toota elektrit põletades puitu? Aga loomulikult! See on roheline.

Eesti Päevaleht 19.september 2019

Siim Kuresoo avaldas 10.septembri Eesti Päevalehes kriitikat, mida ilmselt jagavad paljud rohelise maailmavaatega inimesed, puidust elektri tootmise vastu Eesti Energia põlevkivijaamades ( “Puidust elektrit? Me ju ei neela sellist silmamoondust alla!” )

Ta võrdles valitsust, kes on otsustanud elektri tootmisel asendada põlevkivi puiduga, oma vanaema kassiga, kes tegi kinniste silmadega pahandust.
Minul oli metsaülemana Vihterpalus taksikoer Mäki, kes lärmas iga asja peale, mis liikus või häält tegi – olgu siis põhjuse või põhjuseta. Aeg-ajalt, igavuse käes vaeveldes, sönkis ta trepi ees tiire tehes sinna-tänna ning enne järjekordset tagasipööret koer seisatas, et mõnda aega lihtsalt lõuata. Märul kestis, kuni ta ise sellest väsis.

Rohesärklastega (pean silmas neid „roheliste silmaklappidega“ inimesi, kes ignoreerivad elu objektiivset reaalsust) on sama lugu – käib üks pidev klähvimine erinevatel teemadel: küll on hambus Eesti metsandus, energeetika või putukad – igalt poolt terendavat maailma lõpp. Üks häälekamaid nõudmisi on kiire PÕXIT, samas ärritab neid aga põlevkivi osaline asendamine puiduga.

Põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea

Täna on siiski päris selge , et põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea, sest meil pole selleks häid alternatiive, sotsiaalsetest tagajärgedest rääkimata. Auvere tehases, mille ehitusse investeeriti üle 600 MEUR, on 50% ulatuses võimalik põlevkivi asemel kasutada puitu. Juhul, kui deklareeritakse, et puitu põlevkivi kateldes kasutada ei tohi, siis kas oleks õigem kasutada põlevkivi edasi kui selleks on alternatiiv? Kas tõesti esindab rohelist mõtteviisi hoiak, et kuni PÕXITi teostumiseni laseme põlevkivi põletades rahulikult CO2 ilmaruumi õhku, selmet kasutamata meetodit, mis osaliselt võimaldab põletada taastuvat ressurssi – puitu?

Veelgi enam üllatab laialt levinud mõttelaad, mis totaalselt lageraiet eitades ja kuriteoks pidades paneb sellega samasse kategooriasse ka metsa istutamise. Raadamine on see, kui raiutud metsa asemele tuleb kas põld või ehitusalune maa (ka näiteks teede või elektriliinide rajamiseks). Need kaks asja aetakse alailma omavahel sassi. Lageraiete vastane võitlus ei vii kuhugi sest see meetod on efektiivseim ja parim võimalus metsade raiejärgseks taastamiseks ning atmosfäärist süsiniku sidumise taas alustamiseks.

Sama tõestab ka äsja avaldatud ÜRO kliimaraport GEO-6. Ühiskonnas viimastel aastatel järjepidevalt kestnud metsanduse “peks” sai nimetatud raportilt külma dušši – uuring kinnitab selgelt, et metsi tuleb majandada, sest just noored ja keskealised metsad seovad parimal moel atmosfäärist süsinikdioksiidi (CO2). Üksik elav puu võib eraldi võttes siduda küll CO2 oma elu lõpuni (kui ta just seest ei mädane), aga puistud vananedes seda päris kindlasti ei tee.
Siinkohal ei maksa kohe hakata vahele rääkima elurikkuse hävitamisest, putukatest, seentest ja muust sellisest – meil Eestimaal on kaitsealuseid maid küllaga ja enamgi veel. Jäävad alles nii putukad kui jänesekapsad.
Meie kõigi õnneks on siiski nii, et traditsioonilised metsamajandamise võtted on enamasti olnud suunatud suurema puidutoogi saamiseks. Mida rohkem ja kiiremini puud kasvavad, seda rohkem CO2 seotakse. Õigeaegsel raiel, siis kui puistu saab küpseks ja enam oluliselt puitu ei tooda, tulebki ta inimese tarbeks kasutusele võtta, sest nii saab uus metsapõlv inimkonda ohustava gaasi sidumist uuesti alustada.
Kuna pikka aega on avalikkuses võimendatud metsaraie vastasust, ollakse ÜRO kliimaraporti valguses segaduses – kas tõesti tulebki kliima soojenemisega võitlemiseks metsi siiski raiuda?
Nii EMU kui ka TÜ teadlaste tööd kinnitavad, et raied ei ole süsiniku sidumise või selle emissiooni seisukohalt probleem – süsiniku väljundvoog lageraielangilt või noorendikust ei ole võrreldes keskealise või küpse metsaga oluliselt suurem, vähemalt Eesti tingimustes (Uri et al., 2015, 2019; Kukumägi et al., 2011). On isegi vastupidiseid näiteid, kus C emissioon vähenes värskelt raiutud langil oluliselt võrreldes kõrvaloleva püsti jäetud vana hall-lepikuga (Aosaar et al., 2019).
Hiljuti avaldatud Tartu Ülikooli põhjalikus metsade süsinikuringe uuringus selgus, et vanad metsad võivad muutuda süsiniku sidujast süsiniku allikaks (Kriiska et al., 2019). Olgu näitena siinkohal toodud olukord Järvselja ürgmetsas. EMU teadlased tegid 2013. aastal mõõtmised, mille järgi kasvas seal 19 hektaril 3954 tihumeetrit puitu ning samas registreeriti seal lisaks 2086 tihumeetrit lamapuitu (Metslaid, 2013).

Kahtlemata pole süsihappegaasi sidumine ja puistu juurdekasv täpselt samastatavad, ent asja tuuma mõistmiseks on see hea võrdlus.

Nii, nagu kuhjusid erametsades lõppraied (st mets sai küpseks, ehk teisisõnu CO2 sidumine oluliselt vähenes või lõppes), kuhjub lähikümnenditel ka vajadus harvendusraiete järele nendes metsades, mis nüüd endistel lageraielankidel kasvab. Lõviosa nende raiete puidust läheb paberipuuks, millest meile välismaal suurt kasu lõigates igasugust paberit (muuhulgas nii imikutele pamperseid kui tualettpaberit) tehakse. Samas, suurele osale saadavast puidumassist muud mõistlikku kasutust polegi kui see ära põletada.
See puudutab näiteks mädanenud haavaronte või pea tervikuna halli leppa.Viimase puhul võiks riik raiele isegi peale maksta, et viljakal pinnassel kasvavatest lepikutest saaks tootlik kaasik või kuusik. Hall-lepikuid on meil kokku üle 200 tuhande hektari, millel kasvab ligi 33 miljonit tihumeetrit puitu (SMI 2018).
1975. aastal olime kursusekaaslastega Tuvas. Kõndisime jala üle mägede Kõzõlist Toora-Hemi, kus mäeaheliku harjale jõudes avanes kohutav vaade – kõikjal põlenud mets. Kulus rohkem kui päev, et läbida hiiglaslik põlendik. Täna näeme Google Earthi aerofotodelt, et toonane suhteliselt hõre lehisemets on asendunud tiheda nooremapoolsega. Pole kahtlustki, et selle ajaga on tulekahju poolt emiteeritud süsihappegaas ammu uuesti metsa talletunud ja teeb seda edasi suurema intensiivsusega, kui vana mets seda teha suutis.
Jah, nüüd peavad rohetegelased mõtlema, mis müüdist hammastega veel kinni hoida saaks – kas jätkata ärilistel või poliitilistel põhjustel rahva ajupesu ning manamist, et puidu põletamine on paha? Et Narva jaamades aeti palke ahju ja et katelde kasutegur on madal, justkui põlevkivi põletades oleks see kõrgem?
Uskuge mind – vaadates tulevikku, sellesse aega kui põlevkivist elektrienergia tootmine lõpeb, kasvab neil aladel, kust mets on täna “ahju viidud” ja elekter Eesti rahvani toimetatud, ammugi korralik süsihappegaasi neelav seenemets.

Inimene nagu puu – puu nagu inimene, aga ei ole ka.

Maaleht 30.mai 2019

Sel kevadel teatas minu üheksa-aastane tütar õhinaga, et temast saab kliimakangelane – nad lähevad klassiga metsa istutama!

Tore, mõtlesin. Enda koolipõlves sai seda tööd peaaegu igal kevadel klassiga tehtud.
Istutuspaik oli juhuse tahtel määratud Kastre kanti, just sinna, kus minu vanaisa oli metsaülemana kümmekond aastat riiki ja perele leiba teeninud. Mõtlesin, et teen lastele ka väikese ekskursiooni, kui nad juba metsa tulevad.
Suur oli minu üllatus, kui leidsin 1950. aasta aerofotolt sellesama koha raielangina – vanaisa isutatud mets oli ringi täis saanud ja tema lapselapselaps alustab taas uut eluringi.
Võtsin siis metsaregistrist kõigile avalikult kättesaadava RMK andmebaasi lahti, ja mida ma veel leidsin – ühel pool lanki kasvab kuusenoorendik, mille sünniaasta on 2010 ja teisel pool mets, mis on alguse saanud aastal 1953. Need on minu noorema tütre ja minu enda sünniaastad. Juhuslik kokkusattumus, ilmutus või ime?
Vanaisa Pauli mälestustes on kirjeldatud mitmeid õnnehetki tema elus, nimetatud lugu oleks kindlasti üks nendest.

Mets nagu eesti rahva saatuse pilt

Kui võrrelda puude vanust ja Eestimaa metsasuse muutumist ajas, kajastub piltlikult meie rahva traagiline ajalugu. Teine maailmasõda ja nõukogude okupatsioon ning eraomandi kaotamine seostuvad hävitatud kodude, perede ja surmaga, vägisi Siberisse saadetute ja kurja eest läände põgenenute saatusega.
Iga sündmust, mille tõttu inimesed vabatahtlikult või sunniviisiliselt lahkusid maalt, on paraku saatnud elu üks põhilisi seadusi – loodus ei salli tühja kohta! Eestimaal kasvab peaaegu alati tühjale kohale (uus) mets. Iga kaotatud sündinud ja sündimata inimelu kohta on kasvanud tuhandeid, tuhandeid ja tuhandeid puid.
Meie kodumaiste puude kasvukäiku saab väga hästi võrrelda inimese elutsükliga. Inimestest tühjaks jäänud maa peale on mõnekümne traagilise aasta jooksul kasvanud väga palju metsa ja kätte on jõudnud aeg saaki koristada ning teha seda rohkem kui kunagi varem.
Eestis on käes periood, kus annamegi metsale uue elu. Selles püsivus seisnebki. Noore inimese elujõud on see, mis peab vastu haigustele ja katsumustele. Niisamuti ka noor ja elujõuline mets.
Suures plaanis on kliimamuutustele, mille tagajärgi me veel keegi õieti ei tea, tugev ja elujõuline puu päris kindlasti vastupidavam kui metsameeste keeles “üleseisnud mets”. Loomulikult peab ka vana metsa mõistuse piires alles jääma.

Parema käega või hoopis paberiga?

Inimestel on ikka hetki, kus emotsioonid kütavad üles leegid, mis tervele mõistusele ei allu – alles eelmisel aastal kasvas siin puravikumets, nüüd pole enam järel midagi peale kändude ja laga.
Aga paljud ei oska näha ette, et mõnekümne aasta pärast tagasi tulles leiab just siit näiteks kuuseriisikaid.
No mitte kuidagi ei mahu pähe see, et meie hulgas on neid, kes tõsimeeli räägivad halvustavalt metsa istutamisest, et tegu on rohepesuga ning et metsa tagasi istutamine on müüt ja üleüldse üks kole tegu.
Aga nagu ikka, mida suuremat lollust avalikult ja kõva häälega propageerida, leidub alati inimesi, kelle arvates on nüüd maailma päästmas just see õige uus prohvet. Ja see nakkab!

Mäletan Suure-Jaani koolis aastakese klassivennaks olnud Ülot – muidu heasüdamlikku poisikrantsi, kel õppimisega oli pehmelt öeldes probleeme. Kord oli poiss ilmselt ise langenud kavala küsimuse lõksu, kui keegi oli temalt pärinud, kumma käega ta tagumikku pühib.
Nii ta käis ringi ja küsis sedasama enam-vähem kõikidelt kaaslastelt, kes parasjagu ette juhtusid. Enamik esmakordselt küsimust kuulnuist pidasid loomulikuks, et nad teevad seda parema käega. Seepeale vastas vastas poiss võidurõõmsalt, et tema teeb seda paberiga.
Jutt läks koeraks kätte minulgi, aga ikkagi tahaks nendelt “metsakaitsjatelt” just sama küsida – no hea küll, vähemalt siis uuriks, kas nad raamatuid ikka loevad ja kirjapaberit kasutavad. Vähemalt Kukeseene-Valdur kirjutab paberraamatuid küll, seda teame me vist kõik. Rääkimata paberile trükitud ajalehtedest, mida me ka veel loeme.

Eestlased päästavad maailma?

Muidugi võiksime maailma ära päästa, kui leiutaksime tehnoloogilise keti, millega maailmameredest kokku korjata kogu arengumaailma jõgede kaudu sinna lastud plastkotid ja see töödelda korduvkasutatavaks materjaliks, millel edaspidi Eestimaal kõik trükised ajalehtedest raamatuteni välja anda. WC-paberi asendamine selles kontekstis on siiski tõsisem probleem, sest see läheb vette tagasi.

Ah et mis edasi saab? Suhteliselt suurte alade noored metsad vajavad edaspidi palju enam hooldamist. Harvendusraiete (mida võib hea tahtmise juures ka püsimetsanduse üheks liigiks lugeda) maht suureneb ulatuslikult ja sealt saadav puit sobib suuremas osas just paberi- ja küttepuuks.
Viimatimainitu kütame kindlasti ära, aga paberi ostame ikka kalli raha eest oma naabritelt, kellele müüme oma puitu tselluloosi tootmiseks võileivahinna eest ka edaspidi.

Ning kui maailm pole hukka saanud, siis minu tütre ja tema klassikaaslaste pensionieas on meil metsast jälle suuremat saaki oodata. Aga nemad ja nende lapsed oskavad kindlasti hinnata seda tööd, mida metsamehed ja -naised on teinud – vähemalt meil, Eestimaal.

Varesed on Eesti teed omavahel ära jaganud ehk ainult (linnu)rahu!

Tapetud rähnaema
Tapetud rähnaema

Sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohale jõudnud mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neljast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Selle linnu pojad jäidki oma ema ootama.

 

Kui sõidate kuumal suvehommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal  suhteliselt harva liigub, nt Tallinn-Viljandi või Piibe maantee, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinn -Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet´, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Varesed jagavad suuremad loomad tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.

Ilma emotsioonideta

 Maanteeameti üheksa aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga 10 kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on aina rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on  suurenenud 3,6 korda – 204 761 masinalt 746 464 autoni 2018. aasta lõpuks. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8404 km. Aga kui palju hukkub tegelikult ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki vaid varesed. Niipalju siiski teame, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.

PRIA andmetel oli 2018. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 962 241 hektarit, millest niidetav püsirohumaa ja kultuurheinamaa moodustas 450 252  ha. Selles kontoris on päris täpne arvepidamine.
Et toetust saada, pidi hein olema 31. juuliks niidetud või purustatud rohkem kui 450 tuhandel hektaril ja sealjuures tehti osadel maadel isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel on heinategu tavaliselt alanud juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki. Ka lagedale jäänud pesa, olgu seal siis munad või pojad sees, tehakse kohe tühjaks. Niidumasinast elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale.
Ühesõnaga PRIA toetust ei saa kui hein niidetakse pärast ornitoloogide poolt soovitatud linnurahu lõppu, nagu allpool märgitud.

Kes nüüd soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega hakklihamasinasse igal aastal läheb. Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tinksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadungi pargipuude otsast maha lärtsatavad.
Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi. Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!
Ah jaa, vabandust, jäneseid ju võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu peaaegu Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid Vihterpalus taga ajas, enam õieti polegi.

Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa

Statistilise metsainventuuri värsked andmed on meil olemas 2017. aasta kohta. Lageraiete alla läks 35 600 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi pisut rohkem kui kolmandik – 13 500 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba aastast 2002 lindude pesitsemisperioodil maksumaksja kulul raierahu, mis algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Selline kompromiss on hetkel saavutatud ornitoloogidega, ehkki linnuteadlased sooviksid, et raierahu kestaks 1. aprillist 31. juulini.

Ülejäänud 22 100 hektarit jäi eramaade arvele, millel ametlikku raierahu pole kehtestatud. Kui palju sellest nimetatud ajaperioodil raiuti, me ei tea. Võibolla 1500 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ning paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1500 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta), on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal ühel põllutükil kõikidel meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing, oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, märgib, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari hektari kohta. Dokumendis mainitakse 19 000 kuni 69 000 ebaõnnestunud pesitsemisest. Viimane number on minu loogika järgi küll selgelt üle hinnatud. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või ebaõnnestub. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.

Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või liiklust maanteel seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga meediatähelepanu ei teeni. Õigemini teenib küll – vaadatakse, et see tegelane on peast segi.  Liikluse seiskamise üle võiks siiski mõtiskleda – siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nullini. Peaaegu sellepärast, sest ikkagi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Kui joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles, ta oma elu kaotaski. Liiklussurm kahjuks seegi.

Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna altki leiab neid aeg-ajalt. Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi on väitnud Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8 – 11 miljonit lindu aastas.
Jaanituledes põleb igal aastal tuhandeid linnupesi koos poegadega. Ja on veel tuhat muud põhjust nende hukkumiseks.  Võib öelda, et pea iga tegevus, mida inimene loodusesse minnes harrastab, tapab või hävitab kedagi!

Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata , et „teised teevad ka“. Elu lihtsalt ongi selline.
Emotsioonidele rõhudes on lihtne suurt osa inimesi ära lollitada. Selle eesmärgiks on rahulolematute kodanike häältele toetudes saada rohkem võimu või oma uuringuprojektidele ja  MTÜdele rohkem maksumaksja raha. Sealhulgas seda raha, mida metsamehed on riigile maksnud.

Armas linnarahvas ja teised head inimesed! Uskuge või mitte, aga enamus metsamehi teab, kuidas metsas elurikkust hoida, millal ja mida metsas teha või tegemata jätta.

Vareste ja kajakate parved harvesteri järel ei lenda!

 

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles