Arvamus ERR 16.10.2020
Viimase kümne aasta keskmine raiemaht olnud ligikaudu 10,5 miljonit tihumeetrit aastas ning seega pole jõutud ammu kokkulepitud arengukavamahtude minimaalse realiseerimisenigi, kirjutab Mart Erik.
All posts by Mart Erik
Avaldamata pärlid puremiseks tuleviku teadlastele
Enam-vähem täpselt 3 aastat tagasi kirjutasin oma blogis natuke üraskitest. Õhus oli juba märke saabuvast pahalaste ründest, kuid ma ei osanud arvata, et asjad nii hulluks kujunevad kui see praegu on. Ja ei osanud ka arvata, et sellele reageerib üks isehakanud „professor“, oma meelest „metsaekspert“ ning tänane metsasõdalaste produktiivseks eestkõnelejaks jõudnud mister XXXX.
Teda ja tema produtseeritud diletantlikku arvamist on igal pool nii palju, et lugupeetud ajaleht Postimees on võtnud teda suure arvajana isegi avaldada – tehes temast metsavaldkonna „eksperdi“ ja mine tea, võib olla mingi kohutava asjaolude kokkulangemisena saab temast viimati veel tulevikus isegi poliitik, kes asub metsapoliitikat kujundama. Hoia Jumal küll selle eest. Loe edasi Avaldamata pärlid puremiseks tuleviku teadlastele
Sünnipäevapeo asemel peavad metsamehed hoopis sõda pidama
Tänavu tähistame emakeelse akadeemilise metsandushariduse sajandat juubelisünnipäeva. Tavaliselt võiks nii väärika tähtpäeva pidamine olla üldrahvalik pidu. Seekord on metsamehed ja -naised aga metsasõjas, mis on väldanud juba üle kolme aasta. Kuid meid, saja-aastase metsahariduse juurtega varustatud tegijaid, see ei heiduta, sest meil on teadmised, mis võimaldavad vaadata kasvõi iga metsatuka minevikku ja mis peamine – selle tulevikku.
Ka maailmalõpu hüsteeria kiuste oskame ette näha, mis saab metsaga ühe või teise stsenaariumi puhul siin, meie armsal Eestimaal ning kuidas seal mõistlikult talitada. Loe edasi Sünnipäevapeo asemel peavad metsamehed hoopis sõda pidama
Hendrik Relve miniloeng: kas Eesti mets saab otsa?
Sirje Presnal, 13.03.2020
Õhtuleht – Hendrik Relve miniloeng: kas Eesti mets saab otsa?
„Range kaitse all olevate metsade pindala on tegelikult kasvanud,“ nendib Hendrik Relve. Metsa teemal käib tuline debatt – metsakaitsjad ja tundlikud looduseinimesed teevad peaaegu iga päev nukraid postitusi, kuidas kellegi majatagune kanakullimets harvesteri saagiks langes. Käimas olevat räige metsatapp, mille tulemusena jääb Eesti varsti metsast lagedaks. Metsamajandajad apelleerivad peamiselt numbrikeeles: meil on metsa rohkem kui kunagi varem. Elupõline loodusemees Hendrik Relve selgitab tasakaalukalt ja leebelt, kellel on õigus. Loe edasi Hendrik Relve miniloeng: kas Eesti mets saab otsa?
Hunt – lunastaja, kes ei jäta kedagi külmaks.
Õpetlik lugu sellest, kuidas hunt pidi lunastama metsaülema koera patud – Maaleht 26.veebruar 2020.
Kaks aastat tagasi kuulutati hunt Eestis rahvusloomaks. Folklorist Marju Kõivupuu on muuhulgas toonud hundi valiku põhjusena välja järgmist: “Hunt on meie looduse pärisosa ja ta ei jäta ühtegi inimest külmaks. Ta on meie rahvapärimuse populaarseimaid loomi, tema kohta on rahvasuust kirja pandud üle 500 nime ja arvukalt rahvajutte.“* Loe edasi Hunt – lunastaja, kes ei jäta kedagi külmaks.
Vanavanemate mälestuseks Eesti Vabariigi 102. aastapäeval
Mul on olnud õnn veeta oma lapsepõlves lõpmata palju hetki oma vanaisadega, kes on mulle eluks väga palju kaasa andnud.
Paul Erik (VR I/3) oli Landeswehri sõjas kindral Nikolai Reegi (VR I/2, II/2 ja II/3) 3. jalaväe diviisi staabis mees , kelle joonistatud kaartide järgi võideti põlisvaenlaste vastu Võnnu lahing. Hilisem metsaülem.
Juhan Matt läks vabatahtlikuna rindele Tartu kooliõpilaste pataljoni ridades. Hilisem politsei konstaabel.
1944. aastal said mõlemad mehed kommunistlikult okupatsioonivõimult preemiaks 25 + 5 „kodumaa reetmise“ eest. Mõlemad mehed tulid sellest raskest katsumusest eluga tagasi. Loe edasi Vanavanemate mälestuseks Eesti Vabariigi 102. aastapäeval
6. Restoran “Ateen”
1944. aastal kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani. Ennesõjaaegsed eliitkõrtsid „Room”, „Kuld Lõvi”, „Central”, Vanemuise teatri restoran ja „Liivimaa” olid mahapõletatud. Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare ning ka mõni „zakusotšnaja”. Turu laudadelt müüdi klaaside kaupa viina „po sto gramm“. 1946. aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti „Ateen”. Loe edasi 6. Restoran “Ateen”
7. Kloostri kelder
1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Loe edasi 7. Kloostri kelder
8. Üliõpilasmaja
1941. ja 1944. aasta sõdadest rängasti purustatud Tartus oli alles jäänud imekombel ülikooli peahoone ja naabruses Gildi tänava otsa kohal asuv hoone, kuhu asutati Üliõpilasmaja. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni olin minagi selle majaga tihedasti seotud. Loe edasi 8. Üliõpilasmaja
9. Meie pere päästjad (Üliõpilasmaja järg)
Üks nendest noorikutest, kes tshekisööklas „tshekke rüüstas“ rääkis mulle salamahti, et nemad leidnud 1945. aasta septembris väiksest tagakambrist dokumentide virna, kus olid üliõpilastele 1942. aastal nõutud vajalikud paberid ülikooli sisseastumiseks. Loe edasi 9. Meie pere päästjad (Üliõpilasmaja järg)